Alates Ukraina sõja algusest on Eesti inimesed püüdnud leida võimalusi siia jõudnud pagulaste toetamiseks ja heategevuseks. Kirjastus Petrone Print tõlkis kiiresti ukraina keelde 2018. aastal Maxima poeketiga koostöös valminud raamatu „Meie Eesti“, mis on mõeldud lasteaia- ja algkooliealistele ning olemas ka vene keeles. 

„Meie Eesti“ autor ja kirjastaja Epp Petrone, kui suur huvi selle raamatu vastu on ning kust seda osta ja tellida saab?

Praeguseks oleme trükkinud 1600 raamatut ja plaanime uut tiraaži. Raamat on müügil raamatupoodides ja supermarketites, aga ka meie enda kodulehe kaudu on müüdud umbes 1200 eksemplari, millest Pagulasabi annetusteks on ostetud ligi 500. Maxima annetas 200 raamatut, samuti on raamatuid ostnud raamatukogud, koolid, lasteaiad, kogudused, ettevõtted. Ostjate hulgas on palju ka eestlastest eraisikuid, näiteks ostis üks ärinaine välja korraga 130 raamatut ja jagas need Ukraina lastele. Kõige tähtsam ongi, et igaühel on võimalik neid osta. Kindlasti on ka üksainus raamat oma „Ukraina perele“ kingitusena suur asi. Minu meelest on sellise raamatu kinkimisel hindamatu sümboolne väärtus. Värvitrükis raamatu kohta on ka hind väga soodne (5.99), sest kõik raamatu kallal töötajad tegid vabatahtlikku tööd, sealhulgas kiirtrükikoda Grano. Nii et see hind on vaid paberi ja trükivärvi eest. 

Miks tundus vajalik see raamat tõlkida ja kui kaua aega mõttest teostuseni kulus?

Kuna iga päevaga suurenes Eestisse jõudnud Ukraina laste arv, muutus üha tähtsamaks küsimus, kust need lapsed infot ja meelelahutust saavad? Kes aitab neile „tõlkida“ seda olukorda, seda maad, kuhu nad jõudnud on? Ilmselt oli põhjus seegi, et meil kõigil oli vajadus midagi ruttu ära teha, et ka enda ärevust maandada. 

Nagu õigete ideedega ikka, kõik lihtsalt juhtus ja voolas. Kõigepealt võtsin ühendust Võrus asuva heategevusliku MTÜ-ga. Sinna oma kodust asju viies sain teada, mille järele äsja saabunud pagulastel kõige suurem vajadus on: lastele on vaja midagi kätte anda, et neil midagi teha oleks. Siinkohal väike vihje: kõigile väikestele põgenikele kuluvad ära paberid ja värvipliiatsid! Nii tuli mul mõte viia neile enda kirjastuse lasteraamatuid vene keeles ukrainakeelsete pühendustega. „Naša Estonija“ raamat ongi ju selleks tehtud, et väikesed kohalikud venelased lõimuksid ja Eestist rohkem teada saaksid. Sama hästi sobivad need lood Ukraina lastele. Sealt edasi tekkis kuidagi iseenesest idee, et sellesama raamatu mõne peatüki võiks ju kiiresti ka ukraina keelde tõlkida.

Suur aitäh „Minu Ukraina“ autorile Jaanika Merilole, kes saatis mulle kohe ühe Facebooki-rühma info, mis koondab tuhandeid Eestis elavaid ukrainlasi. Ja suur aitäh mu lapsepõlvele, et julgesin sinna rühma ukraina keelt purssides sisse hüpata. Lapsena kasvasin ukrainlastest naabripere kõrval ja kohati isegi selle pere sees. Korteriuksed olid vastakuti, mõlemas peres olid ühevanused lapsed ja nii me seal kulgesime. Naabriema õpetas meid pliine, vareenikuid ja borši tegema, isegi keel jäi natuke külge. Muidugi kasutan ma Google Translate’i, aga see julgus ja usk, et ukraina keeles saab suhelda otse ja omadega, on mul lapsepõlvest.

Nii juhtuski, et üheainsa tunni jooksul avasin ma vabatahtlike Eesti ukrainlaste väe! Samuti oli üheainsa tunniga selge, et seda väge on nii palju, et ei ole mõtet tõlkida vaid mõned peatükid, vaid ikka terve raamat! 

Kes raamatu ukraina keelde tõlkis?

Vabatahtlikud ukrainlased. Kuna raamat oli olemas ka vene keeles, oli tõlkijaid lihtne leida. Netis avaldatud üleskutsele reageerijaid oli nii palju, et raamat sai tõlgitud enam-vähem üleöö.

Alles hiljem selgus, et mitte kõik nad pole Eestis, osa elab Ukrainas. Nende seas ka üks toimetaja, ukraina filoloog, kes kolis raamatu toimetamise ajal riigi idaosast läände, sõda kuklasse hingamas.

Kas ukrainakeelne raamat on eesti- ja venekeelse variandiga identne või on midagi välja jäänud ja juurde pandud? 

Raamatu tekstide valik oli omaette kentsakas teema. Kõik tekstid tuli läbi vaadata selle pilguga, kuidas need mõjuvad äsja sõjakoldest saabunud lastele. Kas neile saab rääkida metsavendadest? Küüditamisest? Sellest, et Tallinna vanalinnal vedas, sest see pääses suurest pommitamisest? Sellest, et Muhu kollaseid seelikuid värviti originaalis miinidega? Sellest, et Narva tornist paistab Venemaa? Mõne neist kohtadest jätsime sisse, mõne võtsime välja, küsisin nõu nii psühholoogidelt kui ka ukrainlastelt. 

Ka eestikeelne ja venekeelne „Meie Eesti“ pole päris samasugused, eestikeelne raamat on paksem. Näiteks peatükki „Kui Eesti polnud vaba“ venekeelses raamatus ei ole, aga ukrainakeelsesse panime selle sisse ja lisasin sinna ka ühe lause, kus ema ütleb, et vahel tuleb vabaduse nimel kannatada ja pingutada.

Kas seda raamatut saab ka õpikuna kasutada?

Minu meelest saab seda ideaalselt õpikuna kasutada, ja päris laiale vanuserühmale. Siit saab mõnusas ema-lapse dialoogi vormis teada eestlaste ajaloost, traditsioonidest, toidust ja muust olulisest, mis meie kultuuri moodustab. 

Lisaks saaks selle raamatu abiga paralleellugemist teha ja õppida eesti keelt, sest samad tekstid on olemas nii eesti kui ka ukraina keeles. Ma ise olen niimoodi keeli õppinud ja ka oma lapsele õpetanud, kaks raamatut ees.

Raamatuga on kaasas ka kakskeelne töövihik. Selle tegime kiirelt oma eestikeelse „Meie Eesti töövihiku“ põhjal, kasutades lehekülgi, mida andis tõlkida ja mis õpetavad midagi olulist Eestimaa kohta. Aga seda töövihikut ei saa paberil osta, see on kõigile soovijatele tasuta välja trükkimiseks saadaval kirjastuse kodulehel www.petroneprint.ee.

See idee tekkis mul, kui kuulsin, mismoodi vabatahtlikud trükkisid pagulaste lastele Disney multikategelastega värvimislehti. Arvan, et selline töövihik on mõistlikum valik.

Kas olete juba lugejatelt tagasisidet saanud?

Jah, ukrainakeelsetes foorumites aina tänatakse. Ja senimaani on ka neid, kes küsivad, kas on veel abi vaja, et midagi tõlkida. Oleme praeguseks andnud ukraina keeles välja ka päris väikestele mõeldud „Marta varbad“ ja jätkuloo „Anna hambad“, samamoodi vabatahtlike ja kiirtrükikoja abiga. Nüüd teeme väikese pausi, eks varsti ole näha, kas tõlkida midagi veel.

Kuidas teie arvates tuleks Ukrainast tulnud lapsi Eesti ellu integreerida? Kas nad peaksid eesti keele ära õppima või oleks neil parem jätkata ukrainakeelses lasteaias või koolis? Kas olete ise mõne perega kohtunud ja küsinud, mida nad ise arvavad?

Olen rohkem netis suhelnud. Elan maal, otse Venemaa piiri ääres, ja meil siin Obinitsas ei ole pagulasi. Aga netisuhtlusest on jäänud konkreetne mulje, et neil inimestel ei ole plaanis pikaks ajaks siia jääda. Olen juba näinud-kuulnud, kuidas mõni pere on liikunud edasi Saksamaale või USA-sse, Venemaast kaugemale, kus neil sugulasi-tuttavaid ees on. Aga kui sõda läbi saab, tahaks enamik tagasi Ukrainasse minna. 

Minu meelest on kõige paremini tehtud Türil, kus suudeti tekitada ukrainakeelne liitklass Ukrainast pärit õpetajatega. Lõimumine ei peaks käima nii, et pudistame Ukraina lapsed kõik eesti- või venekeelsetesse koolidesse laiali, mõeldes, et küll nad hakkama saavad, lapsed kohanevad ju kiirelt … See on neile liiga suur stress, pealegi ei tea mitte keegi, kui kauaks nad jäävad ja kas neil on üldse vaja eesti keelt selgeks õppida. Kui mina oleksin ajutine sõjapõgenik, siis minule meeldiks, kui mu lapsed saaks õppida oma keeles koos oma rahvuskaaslastega. Samal ajal saaksid nad leebelt ja tasapisi aru, mis maa see on, kuhu nad elu keerdkäikude tõttu sattusid. Just seda leebet mõnusat rolli täidab nende oma keeles tehtud „Meie Eesti“ raamat.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Kellele te selle raamatu tellisite?

Leena Saag, Pääsküla Kooli direktor:

Meie koolis käib 24 Ukrainast tulnud õpilast esimesest kuni kaheksanda klassini ja ka nende õpetaja on sealt pärit. Lapsed on saanud tagasi tasakaalu- ja turvatunde ning mida aeg edasi, seda enam osalevad teiste omavanustega koos ka kehalise kasvatuse, muusika-, tööõpetuse, matemaatikatundides. Tellisime kooli raamatukokku kümme ukrainakeelset „Meie Eesti“ raamatut, mida nende õpetaja tundides rühmatöid tehes kasutab ja mis samuti aitab neil siinsesse ellu sisse elada. Ukrainakeelsete veebipõhiste õppematerjalidega võrreldes on päris raamatut käes hoida, lugeda ja pilte vaadata hoopis midagi muud. Siit nad saavad Eesti kohta ka küllalt palju teada.

Maila Rajamets, Valga lasteaia Kaseke direktor: 

Meie lasteaias on kolm Ukrainast tulnud last. Kohe, kui kuulsin, et märtsi lõpus selline raamat ilmus, palusin õppealajuhatajal tellida kolm raamatut. Kinkisimegi need lasteaia poolt Ukraina peredele, et neil oleks lihtsam kohaneda. Raamat on nende emakeeles ja seda saab kodus lapsele ette lugeda või temaga koos vaadata ja uurida. Usun, et vanemad ise saavad siit samuti üht-teist huvitavat teada.Minu meelest oli seekirjastusel hästi tore mõte ja väga vahvasti ja kiiresti teostatud.

Garmen Vallikivi, Elva huviala- ja koolituskeskuse direktor:

Meie juures käib praegu beebikoolis, lasteringis, tehnikaringis, kokandusringis ja keraamikaringis kokku kaheksa Ukraina last. Kuna meil vabu kohti oli, saime neile seda võimalust tasuta pakkuda. Tellisime kolm raamatut, mida ringide juhendajad töö- ja abivahendina kasutavad, et lastele Eestit tutvustada.

Siret Saar, Haimre küla elanik ja kultuuriseltsi liige:

Meie ostsime esialgu 25 raamatut, aga peresid on juurde tulnud, nii et tahame mõned raamatud veel tellida. 27. märtsil korraldasime Haimre rahvamajas kogukonna tutvumisürituse, kuhu kutsusime ümbruskonna inimesed Ukraina peredega tutvuma. Lapsed said mängida ja näomaalinguid teha, viltimistöötoas osaleda, batuudil hüpata. Kohalikud pered tõid omatehtud küpsetisi ja katsid rikkaliku kohvilaua. Sellel üritusel kinkisime kõigile peredele ka Epp Petrone ukrainakeelse raamatu „Meie Eesti“, mis oli äsja ilmunud ja meile samal päeval posti pandi. Neile, kes kohale tulla ei saanud, viisin raamatu ise kätte.

Märjamaa vallas elab 14. aprilli seisuga 132 ukrainlast. 114 neist on põgenikud, aga osa mehi töötas siin juba varem, nüüd tulid pered järele. Lapsi on 54, kellest 29 käivad koolis, lasteaeda on jõudnud üksikud, kuna loodeti varsti koju tagasi pöörduda. Märjamaal on kolm suuremat ettevõtet, kus töötavad ukrainlased ja kes pagulasi majutavad, samuti on abiks tugigrupp. Ka mitmed asutused on olnud palju toeks. Näiteks Huppa valmistas kõigile 54 lapsele kingituseks kevadriided: joped ja kombinesoonid.

Lapsed võtsid kingiks saadud raamatud ka kooli kaasa. Kuna raamatus on juttu Eesti ajaloost ja kultuurist, on see hea abimaterjal meie riigiga tutvumiseks. Printisin kohalikus raamatukogus iga raamatu juurde värviliselt välja ka töövihiku, et lastel oleks ka nuputamist ja käelist tegevust. Kohalik raamatukogu tahab nüüd tellida kirjastuselt väikelastele mõeldud raamatud „Marta varbad“ ja „Anna hambad“, mis on samuti ukraina keelde tõlgitud.