Priit Põhjala.
7. klassi õpilaste sagedus erinevatel tasemetel loodusteadusliku kirjaoskuse (LK) ja selle erinevate tunnuste (T1–T10) osas.

Sõnal sabast: Sabarakk

Priit Põhjala.
7. klassi õpilaste sagedus erinevatel tasemetel loodusteadusliku kirjaoskuse (LK) ja selle erinevate tunnuste (T1–T10) osas.
2 minutit
135 vaatamist

Sõna „sabarakk“ osutab põlglikult-halvustavalt sõnakuulelikule kaasajooksikule, truualamlikule kannupoisile või orjameelsele pugejale. Nõukogude propagandast on tuntud väljend „kulaku sabarakk“ ning Eesti ajalugu on andnud põhjust kõnelda sakste, enamlaste, NKVD ja hulgast teistestki sabarakkudest. Tänapäeval on selle eluvormi üks ilgemaid esindajaid ebakompetentne ja harimatu parteisõdur, kes õigete isikute kintsu kaapides ja sobivaid ideid tagant kiites kiiresti nii-öelda eliidi hulka kerkib ja viimaks mõnel vastutusrikkal ametikohal maandub.

Täiendsõna „saba-“ on siin silmanähtavalt asjakohane. Tähistatakse ju selle sõnaga looma tagumist kehaosa, mingi eseme või liikumisvahendi päraosa või siis rõiva alumist seljatagust tükki. Ja just seal, isandast all- ja tagapool, igasugused kaasajooksikud ja kannupoisid, lipitsejad ja lömitajad ju kulgevadki. Säärane alam positsioon kajastub ka näiteks sõnas „sabassörkija“.

Küsimusi võib aga tekitada liitsõna põhiosa „-rakk“. Kas see peaks, pidades silmas rakku kui organismi vähimat ehituskivi, vihjama ripatsi-tallalakkuja väiksusele, tühisusele ja naeruväärsusele? Väiksusele vihjab „sabaraku“ põhisõna „-rakk“ tõepoolest, aga tähendades mitte organismi vähimat ehituskivi, vaid … väikest koera. Selles tähenduses „rakk“ tuleb rootsi sõnast racka ‘koeranäss, krants’, on laialt levinud eesti murretes ja käändub nagu „riik“: „rakk“, „raki“, „rakki“.

Ah et miks me siis ütleme „sabaraku“, mitte „sabaraki“? Seda seletab „Eesti etümoloogiasõnaraamat“ rahvaetümoloogiaga, mis on võõra või selgusetu, läbipaistmatu sõna samastamine mõne juba tuttava sõnaga. Sõna „sabarakk“ puhul on tekkinud rahvaetümoloogiline seos tüvega, mille tüvevokaal on u („rakk“, „raku“, „rakku“), ja nii on ka „-raki“ tüvevokaal muutunud u-ks. See aga ei muuda tõika, et etümoloogiliselt tähendab „sabarakk“ nimelt sabas jooksvat väikest koera.

Rootsi racka’st saadud „rakk“ on muuseas olnud tuletusaluseks sõnale „rakats“ väikese elavaloomulise koera kohta. Silmapaistvalt sangviinilist sabarakku võiks täpsuse ja vahelduse huvides niisiis vabalt sabarakatsiks nimetada.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Koolitus ees, õnnetus taga

Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises…

10 minutit
3 kommentaari

TI kasutamise paradoks

Kuna ChatGPT-l pole üldist universaalset ja kõigile ühtmoodi nähtavat väljundit, on raske avalikult hinnata, mida ta meie õpilastele pähe hakkab ajama. Kuidas…

6 minutit
Õpetajate Leht