TÜ Pärnu kolledž viis aprillist juulini läbi Pärnumaa õpilaste vaimse tervise uuringu, mille oli tellinud Pärnu Haigla vaimse tervise keskus. Kaasrahastaja oli SA Pärnumaa Arenduskeskus ning kaasatud oli keskuse rahvatervise ja turvalisuse spetsialist. 

Uuring koosnes 27 küsimusest, mille abil hinnati noorte subjektiivset tervist ning füüsilist ja psühholoogilist heaolu, meeleolu ja emotsioone, enesetaju, autonoomiat, suhteid vanematega ja kodust keskkonda, sotsiaalset tuge ja suhteid eakaaslastega, koolikeskkonda ja sotsiaalset aktsepteerimist (või kiusamist). 

Ankeedid saadeti 4323 õpilasele, täidetud ankeete laekus 763 ehk vastamisprotsent oli 18%. Valim jaotus soo, klassi (7.–8., 9., 10.–11. ja 12.), kooliastme (gümnaasium, põhikool) ning kooli asukoha (linn, maakond) järgi. 

Käsitleti kategooriaid, nagu pere, sõbrad ja eakaaslased, kool, igapäevaste sündmuste mõju, füüsiline tervis ja enda eest hoolitsemine, tunded ja meeleolu, negatiivsed tunded ja meelemürkide kasutamine, uni ning digivahendite kasutamine. 

Uuringut kokku võttes tõdes Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse osakonna statistika nooremlektor Kandela Õun, et Pärnumaa õpilaste hulgas on suurimad probleemid Pärnu linnas 9. klassis ja gümnaasiumiklassis õppivatel tüdrukutel.

Mis on hästi, mis teeb muret?

Positiivsest saab esile tuua, et üle poole vastanutest tegelevad vähemalt kaks korda kuus meeldiva hobiga, söövad iga päev hommikusööki ja koolilõunat ning liiguvad piisavalt. 22% ärkab värske ja puhanuna, 12% ei tunne hommikuti enne kooliminekut väsimust ning neil on olnud vähe konflikte kaasõpilastega (53%-l üldse mitte, 30%-l harva), probleeme õpetajatega (46%-l üldse mitte, 33%-l harva).

Kõige murettekitavamad aspektid on surma- või enesetapumõtete esinemine sageli või suisa pidevalt 11%-l vastanutest ning tõdemus, et nutiseadmetes olemise või televiisori vaatamise tõttu ei puhka nad välja, samas esinevad ülemäärane unevajadus ja uinumisraskused tüdrukutel rohkem kui poistel.

Igapäevased negatiivsed sündmused, COVID-19 ja sotsiaalne isolatsioon on mõjutanud vaimset heaolu harva või mõnikord (üle poolte vastanutest). Kõige enam rusuvad raskused koolis ja eriti õppetöös (pidevalt 12%-l, enamasti 19%-l ja mõnikord 30%-l) ning minevikus kogetud vaimsed traumad (pidevalt 9%-l, enamasti 12%-l ja mõnikord 19%-l).

Põhikooliealistel on stressi gümnaasiumiealistest vähem ning seda hakatakse pea iga päev tunnetama sarnaselt vanemate klassidega juba 8. klassis.

Linnakoolides esineb stressi kolmandiku võrra sagedamini kui maakonnakoolides ning rohkem stressis on tüdrukud: 39% tüdrukutest ja 16% poistest.

Viimasel ajal on pidevalt täheldanud vähest huvi kooli vastu 24% (22% on tunnetanud seda sageli), millele järgnevad raskused õppetöös: 10%-l pidevalt ja 14%-l sageli. 

14% tunneb pidevalt, et ei näita välja oma emotsioone (22% tunneb seda enamasti), samuti on kardetud uusi olukordi või on esinenud rohkem ärevust.

Emotsionaalse enesetunde koha pealt esineb kõikides vastajagruppides kõige enam vaimset kurnatust. Vähim on unehäireid, vaimset kurnatust, üldist ärevust ning depressiooni poiste, 7.–8. klassi ning põhikooli- ja maakonnas koolis käivate õpilaste seas. 

Enamikul vastanutest ei esine vaimset ega füüsilist tervisehäiret, kuid füüsilist tervisehäiret nii endal kui pereliikmel on märkinud 22% lastest. 

Digiseadmeid kasutatakse päevas kõige rohkem meelelahutuseks: enim, üle 6 tunni, mängimiseks (16%) ning suhtlemiseks (15%), kuid ka filmide, sarjade ja videote vaatamiseks ning muusika kuulamiseks. 

Mõnuainetest tarbitakse kõige enam e-sigarette või huuletubakat (mitu korda päevas). Kõige vähem tarbitakse ja on proovitud narkootilisi aineid (sh kanepit). 

Abi otsivad enim gümnaasiumitüdrukud

Kõige enam otsivad vaimse tervise probleemide puhul abi Pärnu linna koolides õppivad tüdrukud-gümnasistid. Abi aga ei otsita enamasti põhjusel, et ei tunta end abi vajavat või arvatakse ise hakkama saavat. Samas tunnistati, et ei julgeta kellegi poole pöörduda või pole kellegagi rääkida. Kõige rohkem otsitakse probleemide puhul abi internetist, pereliikmetelt või sõpradelt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et uuringu tulemused on kooskõlas üldiste seisukohtadega, mida on välja toodud varasemalt avaldatud töödes ning mida on käsitletud meedias. 

Uuringut läbi viinud TÜ Pärnu kolledži teadus- ja arendusosakonna analüütiku Heli Einbergi sõnul näitavad tulemused, et kolmandik Pärnumaa õpilastest tunnetab sageli vaimse tervisega seotud probleeme, mis on selge ja oluline märk, et olukorraga tuleb tegelda ja lahendusi leida. Analüütiku hinnangul on sellega tehtud algus edaspidiseks seireks ja uuringu kordamine annaks võimaluse suundumusi jälgida.

Uuringu teostajate hinnangul ei eristu Pärnumaa Eesti üldpildis ei positiivselt ega negatiivselt, kuid kui kolmandikul õpilastest on probleem, tuletub sellest, et abijõudu (koolipsühholooge, sotsiaalpedagooge jmt) on vaja ligi 1200 õpilasel. See tähendab, et neid spetsialiste on vaja oluliselt rohkem, kui üldiselt arvatakse. Kool on selle vanuserühmaga tegelemiseks ehk vähemalt võimalike probleemidega noorte jälgimiseks, ärakuulamiseks ja ka aitamiseks võtmetähtsusega kontaktpind.

Teema laiapõhjalisemaks uurimiseks kaasati kaks TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni üliõpilast, kes viisid oma lõputööde raames läbi uuringud huvihariduse ja vaimse tervise seoste kohta (Ulrika Pärn, „Huvi- ja üldhariduskoolide koostöö roll vaimse tervise hoidmisel Pärnu linna 14–19-aastaste noorte näitel“) ja üliõpilaste vaimse tervise kohta (Hanna Martinson, „Üliõpilaste vaimne tervis koroona kriisis Tartu Ülikooli Pärnu kolledži üliõpilaste näitel“).

Et õpilaste vaimne tervis on oluline ka laiemalt kui Pärnumaal, kinnitab Tervise Arengu Instituudi (TAI) sellega haakuv tänavune uuring „Laste ja noorte vaimse tervise ja riskikäitumisega seotud riski- ja kaitsetegurite mõõtevahendid“. TAI uuringu eesmärk oli teha kokkuvõte olemasolevatest rahvusvahelistest mõõtevahenditest, mis on mõeldud täitmiseks lastele ja noortele ning mis koguvad teavet vaimse tervise, heaolu ja käitumisega seotud riski- ja kaitsetegurite kohta. Laste ja noorte vaimset tervist ja riskikäitumist mõjutavad mitmed tegurid ning nende mõõtmine võib aidata arendada ennetusprogramme kõige olulisemate teguritega tegelemiseks või teha kindlaks kõrgeima riskitasemega sihtgrupid.

---

Koolipsühholoogi tugi peab kiirelt kättesaadav olema 

Kas sellest uuringust ilmnes teile ja teie kolleegidele Pärnu Haigla teenistusest ka midagi üllatavat ning kas ja mis võiks tänu sellele muutuda?

Anna-Liisa Delgado, SA Pärnu Haigla sotsiaalravi teenistuse juhataja:

Keeruline küsimus, mida oleme aastaid koos mitmete asutustega tõstatanud. Ma usun, et see on nii koolijuhtide, haridus- kui ka sotsiaalministeeriumi lahendada. 

Meie juurde teraapiasse pääsemist peab ootama sageli kuu, kaks või isegi kolm. Samas on meil n-ö valgusfoori süsteem ja mõni laps saab üsna ruttu teraapiasse. Näiteks üks neiu läheb kohe esmaspäeval teraapiasse, kus hakkab igal nädalal intensiivne töö tema sisemiste protsessidega, sest kauem oodata ei anna. Aga teise lapse pere teab, et tõenäoliselt saavad nad aja teraapiasse novembris. 

Oluline on vaadata vaimse tervise püramiidi, sest meil (Pärnu Haigla sotsiaalravi teenistus – A. P.) ei ole esimese tasandi sekkumine. Meil ei saa laps ka otse psühholoogi või terapeudi juurde. Enne tegeleb temaga juhtumikorraldaja, kes otsustab, kas individuaalteraapia on abivajaja puhul üldse õige, ja siis, milline sekkumine ja milline spetsialist lapsele sobib. Ainult umbes kolmandik meie juhtumitest läheb individuaalsesse nõustamisse. Aga valdavalt soovivad vanemad tuua lapse kõigepealt psühholoogi juurde. 

Esmatasandi, s.o koolipsühholoogi tugi peab olema lastele kiirelt ja järjepidevalt saadav. Oluline on, et koolis töötaksid pädevad koolipsühholoogid, kes on valmis toetama. Kutsega koolipsühholooge on väga vähe, sageli ei ole neil piisavalt nippe tööriistakastis, et oma kooli lastega tegeleda. 

On väga selge muster: selle asemel, et n-ö kergemad juhtumid saaksid esmasel tasandil oma abi kätte, tulevad nad kohe teisele tasandile ja seetõttu peab teine või isegi kolmas tasand kulutama ressursse, mida on vaja lastele, kelle abivajadus on suurem ja kellele ei piisa esmatasandi sekkumisest. 

Pärnu Haigla laste ja noorte vaimse tervise keskus on teine, aga suuresti ka kolmas tasand. Keskuse loomise üks põhjus oli lastepsühhiaatri ülekoormatus. Seda ilmestab uuringus õpilaste vastus küsimusele, kust nad abi on saanud, kus saab võrrelda psühhiaatri ja kooli tugispetsialistide poole pöördumisi. Kui mõelda majanduslikult, siis on ehmatav, et psühhiaatrilt (kelle teenus on oluliselt kallim) on saanud rohkem lapsi abi kui näiteks koolipsühholoogilt.