Kostab hääli, et kooli võiksid minna tööle spetsialistid, kel puudub õpetajakoolitus. Kindlasti on palju tublisid inimesi, kes tulevad sellega suurepäraselt toime, aga spetsialistide mõttes on tegemist siiski eranditega. „Me ei luba ju kirurgiks või lenduriks inimesi, kel on magistrikraad mõnes teises valdkonnas, kes „õpivad töö käigus“ või kirjutavad kutse taotlemiseks „portfoolio“ ning kaitsevad seda komisjoni ees,“ kirjutab õpetaja Kaupo Padar ERR-i arvamusportaalis. 

Lugedes haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel olevaid õpetajaid käsitlevaid arengukavu ja teisi ridu, pressib pähe mõte, et need saab olla kirjutanud inimene, kes äsja naasis mõnelt motivatsioonikoolituselt ega ole päevagi koolis töötanud. Või on oma õpetajakogemuse juba unustanud.

Sellist üle rinna pateetikat ja hurraaoptimismi on palju, leidub ka prognoose, sedastusi, järeldusi, kuid ma ei leia mitte ühtegi dokumenti, mis käsitleks Eesti kooli tuleviku praktilist poolt. Ehk kuidas õpetatakse tuleviku koolis, kui õpetajate puudus on endeemiline ning nende ettevalmistamine väheneb aasta-aastalt?

Eesti ühiskonnal on vastuseta väga olulised küsimused. Kes ja kuidas vastutab otseselt haritud õpetajate järelkasvu eest? Milline on õpetajakoolituse tulevik? Kes peab arvet kutsega ja kutseta õpetajate hetkeseisu (ja siit ka kooli tuleviku) üle? Kes jagab ja mis alusel jaotatakse õpetajate ettevalmistuseks mõeldud koolitusraha ülikoolidele? Kes otsustab selle üle, mida õpetatakse tulevastele õpetajatele? Kuidas konkreetselt/praktiliselt tõstetakse just praegu õpetajaameti mainet ja mis muudab selle töö senisega võrreldes köitvaks?

Jah, õpetajad on alati olnud vanemad. Aga järgneva 15 aasta jooksul on meie kooli vaja juurde tuhandeid uusi õpetajaid. Magistriharidusega ning õpetajakoolituse läbinuid. Praeguste tavade juures tähendab see hoopis seda, et koolijuhid sõlmivad töölepinguid aasta kaupa „vähemalt keskharidusega inimestega“. Nii puudus näiteks 2020/2021. õppeaastal 57 protsendil alustavatest õpetajatest nõutav kvalifikatsioon.

Huvitav oleks teada, kui suur hulk õpetajaid protsentuaalselt töötab Eesti koolis ilma kvalifikatsioonita. Seda hoolimata õpetajateks kandideerijatele esitatavaist nõudeist.

Samuti on oluline teada, kui palju alustanud õpetajatest vs. kutseta spetsialistidest (oletagem, et ikka magistrikraadiga) lahkub koolist ühe aasta või kahe kuni viie aasta jooksul? Mind väga huvitab, kuidas lahendavad haridusvaldkonnas vastutavad inimesed, kes peaksid nägema suurt pilti, selle, et ca 15 aasta jooksul peaks koolis töötama ca 8300 uut õpetajat.

Miks siis ei saa koolid endiselt õpetajaid valida, kuigi oleme standardit madaldanud?

Faktid osutavad tõsiasjale, et enamiku inimeste jaoks on õpetajaamet mõttetult aja ja energiamahukas, mille eest saadav tasu ei kompenseeri ei sellele pühendatud eluaega ega stressirohket töökeskkonda (klasside suurus, normkoormus jms). Ja seda hoolimata pikast puhkusest.

Veelgi drastilisemaks läheb pilt, kui vaadata olukorda detailsemalt: vaadata õpetatavate ainete sisulise poole muutumist (või mandumist), õpetajate ettevalmistuse sisulist poolt, ülikoolide pedagoogilist kaadrit, õpetajate isiksuslikku külge (empaatiavõime jpm), analüüsida meesõpetajate rolli hariduses jms. Liiatigi on haridus kaldu intellektuaalse arengu suunas, tagaplaanil on aga see, mis teeb elu elamisväärsemaks: emotsionaalne, sotsiaalne, esteetiline ja hingeline arengu toetamine.