Rootsi õpetajate väljaanne Läraren nimetab lugemiskriisiks olukorda, kus õpilased võivad teksti isegi ladusalt lugeda, kuid loetut siiski ei mõista. 

Haridusteadlane, Stockholmi ülikooli lektor Barbro Westlund, kes on olnud ka õpetajate koolitaja, tõdeb, et üsna tavaline on olukord, kus õpetaja laseb oma nõudmistes latti alla, kui näeb, et õpilasel on raske loetud teksti mõista. 

Paljud rootsi keele õpetajad tunnevad tema sõnul vastutust õpilaste lugemisoskuse eest. Aga kui õpilased ei õpi lugema, siis on oht, et mitte ainult rootsi keeles, vaid teisteski ainetes on nende teadmised pinnapealsed, sest nad ei saa aru, mida loevad. 

See käib eelkõige tekstirohkete õppeainete kohta, nagu loodusteadused ja ühiskonnaõpetus, ütleb Westlund. Selle asemel et juhendada õpilast, kuidas keerulisemaid tekste lugeda, valib õpetaja kergema tee ja jutustab teksti lihtsate sõnadega ümber. Kuid sellest pole õpilasele pikemas perspektiivis abi, vaid see on karuteene, ütleb haridusteadlane.  

Lugemisoskusega puutuvad kokku kõik aineõpetajad. Lugemisoskust tõstva kampaania alguses 2015. aastal rõhutati Rootsis, et kõik aineõpetajad on ka lugemis-, keele- ja kirjutamisoskuse õpetajad ning aineõpetaja on parim erialaterminite ja -mõistete selgitaja.   

Westlundi sõnul ongi vaja arutleda selle üle, millist tuge vajab iga õpilane, isegi kõrgkoolis, teksti mõistmiseks, sest mittemõistmine võib viia õppetööst loobumiseni. Paljud võivad n-ö kodeerida teksti õigesti ja lugeda vabalt, kuid ikkagi ei mõista, mida loevad. Osa loeb pinnapealselt, osa mõistab küll keelt, kuid ei oska teksti mõtestada. Gümnaasiumis suureneb keerukate lugemismaterjalide maht märkimisväärselt, mis omakorda põhjustab suuremaid nõudmisi õpilastele. Kui õppeaine tekst on raske, tuleb õpilasi läbi teksti juhatada, selgitada sõnu, termineid ja mõisteid, soovitab ülikooli lektor. 

Barbro Westlund juhib tähelepanu ka asjaolule, et õpikute tekstid on väga erinevad. On märkimisväärne vahe, kas lugeda ilukirjandust või erialast materjali. Tihti on head ilukirjanduse lugejad ka taibukad tarbetekstist aru saama, aga see ei pruugi kõigi kohta käia. Ilukirjandust lugedes avanevad meie ees uued horisondid, kuid erialast teksti lugedes tuleb mõelda, mida autor tahab lugejale selgeks teha. Ja sellist materjali tuleb hoopis teisiti lugeda.  

Laste lugemis-, kõnelemis- ja kirjaoskust tuleb varakult arendada, kuid oluline on õpetada lugema ja kuulama ka erialatekste, ütleb Westlund.  

---

Aju-uurija Martin Ingvar lugema õpetamisest 

Rootsi Karolinska instituudi aju-uurija Martin Ingvar on pühendunud uurimisele, kuidas omandatakse koolis lugemisoskust. 

Õpilased, kes pole sündinud, hõbelusikas suus, võivad põrkuda raskustega, õppides lugema nii, nagu on vaja elus toimetulekuks, arvab Martin Ingvar. Tema sõnul alahinnatakse koolides lugema õpetamise tähtsust. 

Rootsi PISA testi tulemused näitavad, et 15–20% koolilõpetajatest on vaid formaalse, mitte funktsionaalse lugemisoskusega. See võib tähendada, et nad ei mõista, mida loevad, mis omakorda viib olukorrani, kus aina vähem inimesi tuleb ühiskonnas toime. Ja üha rohkem on õnnetuid ning töötuid, järeldab teadlane, lisades, et lugemine arendab aju. 

Lugemine tähendab tema sõnul, et me järjekindlalt avardame oma mõtlemisvõimet ratsionaalselt organiseeritud mõtetega. Lugemise kaudu edendab inimene oma potentsiaali indiviidina. Lugemine annab arusaamise ka matemaatika mõistetest ja on võti õppimaks lisaks emakeelele teisi keeli. 

Martin Ingvar näeb poliitikute, riiklike ametkondade ja õpetajahariduse korraldajate süüd selles, et Rootsis muudeti 1988. a põhikooli õpetajahariduse korraldust ning vähendati pedagoogika ja metoodika õppemahtu. Märkimisväärselt vähendati ka lugemismetoodika mahtu. Sealtpeale võis õpetajahariduse läbi võtta, omandamata põhiteadmisi sellest, kuidas õpetatakse lugema, väidab teadlane. See tähendab, et nüüdsel ajal ei mõisteta, mis on oskuskoolitus, ega läheneta sisuliselt keele- ja lugemisoskuse astmelisele arendamisele. Unustatud on ka funktsionaalse lugemise metoodika. 

Teadlane juhib tähelepanu asjaolule, et puudulik lugemisoskus on üks põhilisi ühiskonnas ebavõrdsust põhjustavaid asjaolusid. Kool on tema sõnul maksude kaudu rahastatud ebavõrdsust loov mehhanism.