Lapseohtu inimestele on tihti ideaalideks ülivõimetega tegelased, nagu Ämblikmees, Batman ja Superman, kes liiguvad imetabaselt ruttu ja julgelt ning võidavad kõik vaenujõud. Eetiline mõõde on neil ka: nad kaitsevad nõrgemaid. 

Kes on tutvunud Jüri Lehtmetsa elukäiguga – „Kohanemise meistriklass“, kirjastus Gallus, 2022 – võib kinnitada: jah, selline inimene on päriselt olemas. Jüri liikumisvõimet on kahjustanud pärilik haigus nimega Duchenne’i lihasdüstroofia. Jüri ei saa oma kättki – ammugi muud keha – ise liigutada, tema käsi tuleb abilisel panna ratastooli käetoel õigesse kohta. Siis saab ta liigutada sõrmi, et juhtida elektriratastooli ja kasutada arvutit. 

Ta vajab seadme abi ka kopsude tegevuse toeks. Ja ometigi on ta kirjutanud raamatu, mis on elurõõmus ja julgustav. Täpsustusena: Jüri jutustatu on kirja pannud Lennart Käämer.

„Mul on tahe elada. Ma tahan toime tulla. Kuid pean igapäevaselt võitlema oma füüsisega … pean leidma tahtejõudu ja leidlikkust, et ületada oma kehaline piiratus,“ tõdeb Jüri.

Üks eesmärk selles raamatus on teha nii-öelda tavainimesele selgeks, mida Duchenne’i lihasdüstroofia inimesega teeb – selle päriliku haigusega poisid on enamasti varateismelisena jäänud ratastooli ja siis muutunud järjest nõrgemaks ja nõrgemaks. 

Jutt käib oma kogemusest märksa avaramalt – kasutatud on asjakohast erialakirjandust ja intervjueeritud neuroloogi.

Liikumisvõime piirangust välja pürgides on Jüri korraldanud suure hulga tegevusi ja üritusi, mille mõte on nii aidata oma saatusekaaslastel elada sisukat elu kui ka teavitada üldsust puuetega inimeste vajadustest.

Jüri on algatanud Eestis ratastooli saalihoki ja viinud selle rahvusvahelisse konkurentsi, teinud kaasa line-tantsus ja noortevahetustes, korraldanud kursused bussijuhtidele, et need oskaksid ratastooliga sõitjat teenindada, teinud koostööd Kaitseliiduga, viinud ellu plaanid suurüritusteks kaubanduskeskuses ja Lauluväljakul, et lasta võidusõiduraja ja muude atraktsioonide toel kogeda puuetega inimeste argipäeva. 

Miks ma seda raamatut õpetajatele soovitan? Meil on õppeaineid, nagu inimeseõpetus, kirjandus, klassijuhatajatunnid ja valikkursused, mille täiteks sobib elulooraamatuid lugeda ja tutvustada. Üks haridustöötajale eriti mõtlemapanev motiiv võiks olla puudega noore haridustee – Jürile anti põhikooli lõpus mõista, et ongi lõpp. Praeguseks on ta lõpetanud siiski juba ka ülikooli. 

See raamat räägib ka abistamisest – seegi on kunst, mida õppida. Kuidas tõtata appi nii, et abivajajale jääb võimalus olla aktiivne, langetada ise oma elusse puutuvaid otsuseid, algatada tegevusi?

Kurb küll, aga mõnigi õpetaja vajab järeleaitamist ses osas, et liikumispuue pole üldse nii suur puue, kui on empaatiavaegus. 

Ja mõte meile kõigile: kui see poiss – nüüd juba mees – on jaksanud  teha rohkem, kui pealtnäha võimalik tundub, siis mis meil viga on, et meie ei jaksa? Ja isegi ei julge tahta?