Vähesed teavad sõna „matkis“, mis tähendab jäljendatut, järeletehtut, nagu näiteks lauses „ehtsate kalliskivide hulgas olid mõned matkised“. Filmi- ja teatrikunstis võidakse „matkist“ kasutada ka „rekvisiidi“ või „butafooria“ sünonüümina. Tuletusalus on „matkisel“ muidugi „matkima“ – sõna, mille tõenäoliselt tõi eesti keelde fennofiilist kooliõpetaja Jüri Tilk 1907. aastal soome keelest (matkia ‘matkida, jäljendada, järele teha’).

Märksa tuntum keelend millegi järeletehtu kohta on aga ilmselt „vuhvel“ – kõnekeele sõna, milles erinevalt „matkisest“ sisaldub tugev hinnangulisus: halvakspanu ja üleolek tähistatava võltskauba või muu imiteeritu suhtes, mis on originaalist odavam ja enamasti ka viletsam. Paljudele eestlastele assotsieerub see sõna eelkõige 1990. aastate järeletehtud lääne moekaubaga: vuhvlid teksased, tossud, käekotid, kellad, kassetid, kosmeetika …

Sageli näitab vuhvli ära lõbustavalt vildakas nimi: Adidas – Adibass, Chanel – Ghanel, Samsung – Sumsang ja nii edasi. Lisaks nigelalt kopeeritud tehnikavidinale, moe- või iluasjale saab vuhvliks, miks mitte, nimetada ka ebaoriginaalset kirjandusteost, oskamatult võltsitud maali, mõne teise riigi eeskujul vastu võetud sobimatut seadust, halvasti järele aimatud rooga või kahtlasevõitu ravimit (à la vuhvel Viagra).

„Vuhvel“ tuleb meile ilmselt vene žargoonisõnast фуфло, millega tähistatakse muu hulgas – samamoodi halvustavalt ja põlglikult – jama, valet ja pettust, midagi halba ja ebakvaliteetset. Häälikuliselt koostiselt sarnase ja tähenduselt lähedase sõna leiab muide ka inglise kõnekeelest: fuffle. Lisaks kõigele muule märgib see seal ostma lollitavat osavat võltsingut.

Aga meie kõnekeelne „vuhvel“ on toredal kombel leidnud kasutust isegi ühes kalaliigi nimetuses: Harengula clupeola, inglise keeles false herring’i nime kandva heeringalise on eesti ihtüoloogid ristinud vuhvelsardiinikeseks.