Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas andis õppeaasta lõpul Õpetajate Lehele pika intervjuu, vastas koolirahva küsimustele ja tutvustas oma plaane. 

Kuidas esimene ametikuu möödunud on?

Väga töiselt ja sujuvalt. Mul on olnud palju kohtumisi ja visiite, tunnen valdkonda päris hästi ja mul ei ole ängi või ärevust, et ei saa millestki aru või ei orienteeru infos.

Haridustöötajate liidu Riigikogule üle antud pöördumises „Vali Eesti haridus“ öeldakse, et kätte on jõudnud tõsine kriis ning kiirete muutusteta sõidame üle kuristiku serva. Kui reaalseks peate alanud kärpimiste ajastul ametiühingu nõuet, et 1. jaanuarist peab õpetaja miinimumpalk olema 2300 eurot?

Meile on nad esitanud teised miinimumpalga numbrid. Haridusministeerium alustab palgaläbirääkimisi haridustöötajate liiduga, nende nõue on miinimumpalk 1940 eurot. 

Oleme riigieelarve planeerimisega sellises faasis, et ei ole võimalik öelda midagi peale selle, et õpetajate alampalga tõus on kindel eesmärk. Valitsuskoalitsioon on õpetajate keskmise palga tõusu 120 protsendini ka koalitsioonilepingus kinnitanud. Ja alampalga tõusuta me keskmise palga tõusu ei saavuta. 

Õpetajad ütlevad, et asi ei olegi niivõrd palganumbris, kuivõrd liiga suures töökoormuses. Kuidas seda vähendada?  

Õpetaja tööülesanded ei ole piisavalt selgelt paika pandud: mis on põhitöö ja mis lisatöö. Süsteem on ehitatud üles nii, et koolipidaja ja direktor on kõige pädevamad otsustama, mismoodi õpetajate tööd korraldada. Aga aina rohkem tundub, et see nii ei toimi. Koolipidajate võimekus on väga erinev ja seetõttu on vaja põhiülesannete sõnastamisele süsteemsemalt läheneda, et koormus oleks mõistlik. Liigumegi õpetajate karjäärimudeli väljatöötamise suunas, et eri tüüpi ametid ja ülesanded oleks selgemini sõnastatud ja ametisse astuval õpetajal oleks selge, mis tema tööülesannete hulka kuulub.

Millal jõutakse konkreetsete kokkulepeteni? Kas on plaanis õpetajate palgafondi suurendada, kui karjäärimudel on fikseeritud?

Karjäärimudeliga me alles alustame. Ideaalis võiks 2024/2025. õppeaasta alguseks kuhugi jõuda, aga ma ei anna praegu lubadust, et selleks ajaks mudeli välja töötame. Koos karjäärimudeliga tuleb õpetajate palgamudel. Aga küsimus on, milline on koolipidaja ja riigi vastutus palgamudeli täitmise juures. Praegune süsteem eeldab, et riik tagab kõikidele õpetajatele miinimumpalga. Koolipidaja vastutus on palgaraha juurde panna, et õpetaja palk oleks konkurentsivõimeline, aga koolipidajate võimekus seda teha on väga erinev.

Üks ettepanek õpetajate töökoormuse vähendamiseks: koroona ajal valmistasid õpetajad ette tohutul hulgal veebimaterjale-videotunde. Neist võiks luua andmebaasi, mida pidevalt täiendataks. Kui lisada veel arvutiparandatavad tööd, oleks sellest õpetajale otsene abi. 

Digitaalsete õppematerjalide andmebaaside loomise suunas töö käib. See on väga mõistlik ettepanek.

Milliseid konkreetseid meetmeid on plaanis rakendada õpetajate puuduse vähendamiseks? Plaane ja strateegiaid on tehtud, aga reaalsus vaatab vastu Õpetajate Lehe kuulutuste külgedelt. Kui kuulutada välja konkurss gümnaasiumi matemaatika- või eesti keele õpetaja ametikohale, ei tule isegi Tartus enam piisavalt huvilisi.

Kuulutuse peale ei tulegi tööletahtjaid, need ajad on möödas! Õpetaja on kõrgete oskustega spetsialist ja ükskõik, kas tegemist on kooli või idufirmaga, selliseid töötajaid otsitakse sihtotsinguga. 

Täpselt sama seis on koolidirektoritega. Riigikoolide omanikuna näen, et kui meil on vaja leida direktor, tegeleme sihtotsinguga, mitte ei avalda kuulutust. Peame mõistma, et koolidirektor ja -pidaja peavad häid inimesi üliintensiivselt otsima.

Eelmised ministrid ja ka mina oleme rakendanud meetmeid, näiteks on märkimisväärselt – 400 inimese võrra – suurendatud õppekohtade arvu õpetajakoolituses.

Oleme loonud õpetajakoolitusse minejatele ka 400-eurose stipendiumi. Need on ainukesed tudengid, kes korralikku stipendiumi saavad. 

Töötame ülikoolidega välja õppekavu karjääripöörajatele, et need, kes tahavad minna õpetajaks, saaksid läbida õpetaja kutseõppe võimalikult töökohapõhiselt. Aga see on ikkagi pikas plaanis järelkasvu tagamine.

Kiirem on sellega, mis puudutab järgmist õppeaastat. Me suurendame direktorite palgadiferentseerimise fondi, et koolijuhid saaksid meelitada kõrgema palgaga tööle nende ainete õpetajaid, kelle järele on meeletu puudus. Üldjuhul on loodus- ja reaalteaduste õpetajatega gümnaasiumiastmes kõige kriitilisem, aga ka põhikoolis.

Ehk võiks stipendium tuua kaasa kohustuse töötada õpetajaametis teatud arv aastaid ja ülikooli poolelijätmise korral tuleks raha tagasi maksta?

Kui keegi katkestab esimese õppeaasta jooksul õpingud, siis peab ta raha tagasi maksma. Aga me ei saa stipendiumi saamist siduda töötamisega. See ei ole ka õiguslikult võimalik, sellist sunnismaisust Eestis ei rakendata.

Stipendiumi maksavad ülikoolid ja nad ei saa vastutada selle eest, kas ülikoolist lahkuja läheb kooli tööle. Meil ei ole õnneks enam totalitaarset riiki, kes kontrollib liikumist. 

Stipendiumi mõte on meelitada nutikaid, võimekaid noori õpetajakoolituse erialadele. Kui suurendame õppekohtade arvu, peame tagama ka selle, et targad ja võimekad päriselt õppima läheksid, ega juhtuks nii, nagu oli veel mõne aasta eest, mil õpetajakoolitus kippus olema alles kolmas-neljas valik. 

Siis tuleb need võimekad ja nutikad välja selekteerida, et latt jälle alla ei vajuks, kui vastuvõtt suureneb.

Sisse saavad lävendi ületanud. Lihtsalt selle stipendiumiga loodame meelitada võimekaid noori rohkem, sest kui inimene vaatab tööturgu, kus alustava juristi palk on 2300 ja alustava õpetaja palk 1700 eurot, kusjuures õpetajaks peab õppima viis aastat, kumma ta siis valib? Enda kulu tasuta erialal õppides on ju null mõlemal. Saan täiesti aru, et ta läheb juurat õppima. Meie eesmärk on stipendiumiga meelitada inimesi õpetajakoolituse õppekavadele.

Noori kuulates tundub, et paljud tahavad teha ühiskonnale tähenduslikku ja tähtsat tööd. Kas pole nii? 

Ka mina tunnen, et ühiskonnas on toimunud pööre ja noored kaaluvad õpetajaametit palju rohkem kui viis-kuus aastat tagasi. Nüüd on oluline, et see nii jääks ja suudaksime noori päriselt õpetajakoolitusse meelitada. Kui tekib õpetajate karjäärimudel, näeb noor, millised on tema võimalused areneda. Tähtis on ka see, et kui tekib väga selge palgatõus, ei vajuks me vahepeal jälle ära. Võitlen väga jõuliselt selle eest, et tagasilangust ei tuleks. 

Oluline on ka see, et teeksime koolimajad ja koolivõrgu korda. Et koolimaja, kuhu õpetaja tööle ja lapsed õppima lähevad, oleks kaasaegne. Meil on üle Eesti koolimaju, mis vajavad ümberehitamist ja kapitaalremonti. Oleme gümnaasiumivõrgu Euroopa Liidu raha abil enam-vähem välja ehitanud. Muidugi vajab veel palju gümnaasiume ehitamist, aga muutust on juba tunda. 

Nüüd läheme appi põhikoolivõrgu korrastamisele. Järgmise Euroopa Liidu rahaga korrastame Ida-Virumaa põhikoolivõrgu. Ida-Viru muutub esimeseks maakonnaks, kus koolivõrk on igas mõttes korrastatud. On konsolideeritud ja optimeeritud, on uued koolimajad, nii gümnaasiumid kui põhikoolid. 

Tahan, et saaksime üle Eesti koolivõrgu korda, et meil ei oleks lainetava parketi ja tilkuva laega koolimaju, kus ei ole kapitaalremonti tehtud 1977. aastast. Sellisesse kooli noor tööle ei kipu. Hakkame tegema investeeringute plaani põhikoolivõrgu toetamiseks. Kerge ei ole, riigieelarve seis ei ole nii hea, aga kui täidame maksutõusudega kriitilisel hetkel miinuse ära, siis tulevikus peaksid maksutõusud meile andma baasi, millelt saame planeerida olulisi investeeringuid.

Millal tekib koolides sooline tasakaal ja mehi sinna juurde läheb? Mida riik selleks teha saab?

Soolise tasakaalu poole saab liikuda siis, kui on olemas selge õpetajate karjäärimudel ja palk on konkurentsivõimeline. Küsimus ei ole ju ameti mittesobivuses meesterahvastele, vaid selles, et karjäärimudel peab olema atraktiivne. Praegu on meil möödunud kümnenditest päritud õpetajate kogukond, kes on väga tugev, aga viimaste kümnendite jooksul ei ole meesterahvaid eriti lisandunud, sest õpetajaamet ei ole olnud atraktiivne. Midagi pole teha, soorollid ühiskonnas on sellised, et ametikohti, mis ei ole rahaliselt või mingil muul moel köitvad, täidavad naised. See ei ole nii ainult õpetajaameti puhul, vaid kõikides hooldeteenustes. Muidugi sõltub see väga palju palgast, et rohkem mehi tuleks ametisse, aga määravad ka karjäärimudel ja motivatsioon.

Äsja sai valmis koolijuhtide kompetentsi- ja karjäärimudel. Kes peaks koolijuhtidega töölepingu sõlmima? Siin-seal omavalitsustes on suusad koolijuhiga risti läinud ja mõnigi direktor on risti löödud. Ehk peaks hoopis haridus- ja teadusministeerium juhte palkama?

Üha rohkem on tõstatunud teema, kes peaks Eestis koolipidaja olema. Kas omavalitsused, kes on väga väikesed? Meil on 79 koolipidajat, nendest enam kui pooltel on alla nelja kooli pidada ja võimekus hariduse sisu vedada, ka majanduslikult koolivõrku pidada on väga nõrk. Ministeerium ei saa direktoritega lepinguid sõlmida, kuna riik ei ole koolipidaja. Aga arvan, et võiks alustada tõsist ühiskondlikku debatti, kes peaks olema Eestis koolipidaja ja kas koolivõrgu praegune korraldus on meie haridusele ikka kasulik.

Kui vaatame Põhjamaid, siis seal ei ole väikesed omavalitsused koolipidajad, vaid koolivõrku juhivad meie mõistes endised maavalitsused. See on oluliselt suurem ja võimekam üksus. Kui meil oleks koolipidajaks viisteist maakonda, lisaks Tallinn ja Tartu, oleks see võrreldes 79 koolipidajaga juba midagi muud. Maakonna tasandil on kindlasti suurem võimekus hariduse sisu juhtida ja investeeringuid teha, sest laenuvõimekus on suurem ja raha rohkem. 

Räägime nüüd eestikeelsele õppele üleminekust. Kuidas suhtute seisukohta, et kui suunata kõik ressursid eestikeelsele õppele üleminekule, siis see kahjustab eesti keeles toimuva õppetöö kvaliteeti.

See ei vasta tõele. Haridusministeeriumi haldusala eelarvest, mis on ligi miljard, läheb eestikeelsele õppele üleminekule iga aasta nelikümmend miljonit.

See on fundamentaalne muutus, mida kuuskümmend kooli ära tegema peavad, ja seda ei saa teha olematu ressursiga. Kui tahame päriselt, et endised venekeelsed koolid jõuaksid mitte ainult eesti keeles õpetama hakata, vaid ka oma hariduse kvaliteedilt ja sisult teiste Eesti koolidega võrdsele tasemele, siis me ei saa seda teha null sendiga. Teame ju kõik, et venekeelsetes koolides on puudujääke, mida ka PISA testid näitavad.

Terve ühiskond peab pingutama ja raha sinna suunama, et eestikeelsele õppele üleminek toimuks. See ei tule eestikeelsete koolide arvelt, selleks on lisaraha. 

Kuidas rakendatakse koosõppiva kooli mudelit piirkondades, kus eesti keele kõnelejad on vähemuses?

Veel enne, kui keegi koosõppiva kooli mudelist rääkima hakkas, võtsid Kohtla-Järve Järve Kool, Jõhvi Põhikool, Kiviõli 1. Keskkool vastu vene emakeelega lapsi. Juba viimased kolmkümmend aastat on seal eri rahvusest lapsed õppinud  koos.

Järve koolis on kaks kolmandikku õpilastest vene kodukeelega ja kolmandik eesti kodukeelega. See on olnud loomulik areng, sest eestikeelsete laste hulk on drastiliselt vähenenud. Kui see kool oleks õpetanud ainult eesti lapsi, oleks ta praeguseks kinni pandud. Sinna on võetud vene kodukeelega lapsed, kool toimib sajaprotsendiliselt eesti keeles, õpe on eesti keeles, integratsioon toimub väga hästi. Muidugi neil on raske, aga neile on eraldatud lisaraha.

Lisaks Ida-Virumaale, kus eestlasi on vähe, on koosõppivaid koole ka Kehras, Keilas ja Pärnus, nüüd liigub sinnapoole Tapa. Pärnu on väga hea näide, kus endine vene kool, praegune Tammsaare kool, avas eestikeelse õppe klassid ja on praeguseks koosõppiv kool. Eesti lastevanemad on leidnud tee sellesse kooli ja lapsed õpivad eestikeelsetes klassides. Paralleelselt on keelekümblusklass, kus õpivad vene kodukeelega lapsed. Aga koridorides kõlab eesti keel. Ei ole täheldanud, et eesti keeles õppivatel eesti lastel oleks olnud seal raske õppida.

Narva Eesti Gümnaasiumis on alati olnud ainult vene kodukeelega lapsed ja Kiviõli koolis on vene kodukeelega lapsi olnud proportsionaalselt vähem. Järve koolis ja Jõhvi koolis on situatsioon kõige keerulisem: aeg-ajalt on üles kerkinud küsimus, kas eesti kodukeelega lapsed saavad selle võrra kehvema hariduse, et õpetajad peavad nii palju tegelema muu kodukeelega lastega. Aga nagu ütlesin, me ei ole neid koole nende mures üksi jätnud, nad on saanud päris palju tuge.

Me ei saa vene lapsi eestikeelsest koolist tõrjuda, see oleks ju risti vastu lõimimise mõttele.

Ühtse Eesti kooli mudeliga töötavaid koole on üle Eesti juba väga palju. Integratsiooni mõte ongi selles, et vene kodukeelega lapsed õpiksid eesti keeles eestlastega ühises eestikeelses inforuumis.

Kui täpne ülevaade on ministeeriumil Ukraina lastest Eesti koolides, lasteaedades?

Üsna täpne ülevaade on lastest, kes on koolis. Ülevaadet ei ole nendest, keda koolis ei ole. Arvudes on lõhe, kui vaadata politsei- ja piirivalveameti infot ajutise elamisloa saanud koolikohustuslike laste kohta ja võrrelda seda EHIS-e numbritega. Üle 1500 koolikohustusliku Ukraina lapse, kes PPA andmetel peaksid viibima Eestis, ei ole EHIS-e andmetel ühtegi kooli kirja pandud. Eks me omavalitsustega püüame neid lapsi taga ajada. Lapsevanema kohus on tagada, et tema laps käiks koolis, ja omavalitsuse ülesanne järelevalvet teha. Me ei tea, kas 1500 last on kuskil peidus või lahkunud.

Kes on püsivamalt Eestisse jäänud, nende integratsiooniga Eesti haridussüsteemi oleme päris hästi hakkama saanud, meil ei ole suuri konflikte ega katastroofilisi probleeme. Esmane eesmärk on hoida ära nende laste haridustee katkemine, aga meil on mure nendega, kes tulevad ja lähevad. Ukraina kogukonnas on palju liikumist, ollakse kolm kuud Eestis ja lahkutakse. Või tullakse õppeaasta keskel. Paraku jätab sõda laste haridusteele väga sügava jälje. 

Oleme Süüria laste puhul näinud, et pealetulevate põlvkondade katastroof on see, et haridustee jääb poolikuks. Meie ülesanne ongi tagada, et Ukraina laste haridustee ei jääks poolikuks, et nad saaksid jätkata. Eestis tuleb neile selleks tingimused luua.

Gümnaasiumite jaoks on kolm niinimetatud püha ainet riigieksamite ained. Kas võiks minna tagasi olukorda, kus eesti keele riigieksam oli kohustuslik ja teised eksamid valis õpilane oma huvide ja tulevaste valikute järgi? Nii saaksid õpilastel, kelle jaoks pole matemaatika nii tähtis, teha riigieksami keemias, bioloogias või muus aines.

Ma ei ole selle teemaga veel väga tegelenud. Kuid intuitsioon ütleb, et matemaatika riigieksam gümnaasiumi lõpus on oluline kõigile. Matemaatika ei mõõda ainult mingit konkreetset teadmist, vaid on ka loogilise mõtlemise seisukohalt noore arengus väga tähtis. Mulle tundub, et emakeel, võõrkeel ja matemaatika on nii olulised, et neid teadmisi võiks põhikooli ja gümnaasiumi lõpus mõõta.

Teie enda lapsed käivad põhikoolis. Millised on kolm kõige suuremat murekohta õpilase vaatevinklist, millega koolid peaksid süsteemsemalt tegelema?

Peame pojaga, kes järgmisel aastal lõpetab põhikooli, kodus arutelusid, kuidas edasi ja mis ta peaks selleks tegema. Aga kui toetavat lapsevanemat ei ole, peaks põhikooli kolmandas astmes tegelema karjäärinõustamisega.

Tegeleme praegu intensiivselt sellega, et meil ei oleks põhikooli kolmandas astmes väljalangust ja suudaksime kõik noored viia nii kaugele, et nad jätkaksid õpinguid. Oluline on arendada välja individuaalsed õpiteed: et kui põhikool läbi saab, ei kaoks igal aastal pildilt 650 last. 

Vaatame Soome poole ja arutame, kuidas ehitada üles sarnane mudel, kus põhikooli lõpus on ühine sisseastumissüsteem ehk portaal, kus laps juba kaheksandast klassist märgib enda jaoks eelistatud õpiradu pärast põhikooli – kas ta läheb kutsekooli, gümnaasiumisse, töökohapõhisele õppele, võtab vaheaasta. Tänu sellele infole saaks põhikool piisavalt vara õppija arengut toetada. See vähendaks põhikoolijärgset ärakukkumist.

Kui lähedale üksteisele peaksid liikuma kutsekeskharidus ja gümnaasiumiharidus?

Võimalikult lähedale. Ja selles suunas Eesti ka liigub. Katsetame kutsekeskhariduse nelja-aastaseid õppekavu. IT-alal oleme juba katsetanud ja nüüd töötame välja järgmisi kavu, et kutsehariduses oleks üldhariduse osa praegusest oluliselt tugevam. Meil on vaja kokku leppida üldhariduse minimaalne maht.

Liigume ka ühiste õppekavade väljaarendamise suunas gümnaasiumide ja kutsekoolidega. Võtame Tartus katsekoolid – ühe gümnaasiumi ja kutsekooli – ning arendame koos välja rakendusgümnaasiumi õppekava, mis oleks lõimitud ja integreeritud.

Arvan, et selles suunas peame tulevikus kõik minema, et koolid oleksid omavahel võimalikult lõimitud.

Kuidas te üldse kutsehariduse rolli näete, kas kutseharidus on õppija või tööandja jaoks?

Kutsekool on õppija ja tööandja jaoks täpselt samamoodi nagu gümnaasium ja ülikool. Mida haritum on ühiskonna iga liige, seda kasulikum on see kõigile. Õpikohustuse pikendamise põhjus 18. eluaastani on ikkagi see, et õppija haridustee peab jätkuma pärast põhikooli lõppu. 

Mina näen küll, et kutsekool on see, kuhu valdav osa neist, kes põhikooli lõpus enam mitte midagi ei tee, liikuma peaksid. Kui praegu läheb Eestis ligi 70 protsenti põhikoolilõpetajatest gümnaasiumi, siis teistes riikides on see protsent 50. Ideaalis võiksime liikuda sinnapoole, et meil läheb senisest suurem hulk noori kutsesuunda.

Küsimus on aga selles, et põhikoolijärgsed õppekavad ei vasta tänase lõpetaja ootustele. Need peaksid olema just üldhariduse osas palju tugevamad, et uks kõrgharidusse jääks lahti. Aga kui üldhariduse osa on nõrk, siis ei ole võimalik riigieksameid ära teha. Üldhariduse osa tuleb tugevdada, et see muutuks atraktiivsemaks. Ja kutsekoolide põhikoolijärgsed õppekavad peaksid pakkuma praegusest palju laiemat valikut.

Kuidas leida kutseharidusse kutseõpetajaid juurde?

Neid tuleb otsida nii nagu kõiki õpetajaid! Ma ei ole ühelgi kohtumisel kuulnud, et nii lihtne on töötajat leida. Luua Metsanduskoolis öeldi, et harvesterijuhti ei ole võimalik Eesti tööturult leida, ja küsiti, mida ministeerium selleks teeb. 

Jõuame taas õpetajate töökohapõhiste koolitusmudelite teema juurde. Need mudelid tuleb välja töötada. Võtate tööle inimese, kes on teises eluvaldkonnas, tahab teha karjääripöörde, aga praegu peab ta õpetaja kutseaastat tegema hakkama. Kui sa ei ole õpetajaametit pidanud, pead minema kaheks aastaks magistrantuuri, kuigi sul on juba magistrikraad. Minusugune doktorikraadiga inimene peab ka minema magistrantuuri, sest olen kvalifikatsioonile mittevastav õpetaja ja ülikooli lõpetanud kakskümmend aastat tagasi. Peame töökohapõhise õppe võimalikud mudelid välja töötama. Kui oled töötanud kakskümmend aastat ehitusfirmas, ei saa sa minna kutsekooliõpetajaks, sest süsteem on paindumatu ega ole avatud. Tahaksime süsteemi ikkagi avada.

Aga kui peaksite praegu põhikooliõpetajana tööle hakkama,
mis ainet tahaksite anda?

Saan anda seda, mida oskan. Matemaatikaõpetajat minust tõenäoliselt ei saa ja füüsikaõpetajat ammugi mitte. Olen sotsiaal- ja humanitaarteaduste inimene, saaksin anda näiteks eesti keelt või võõrkeeli, ajalugu, ühiskonnaõpetust, inimeseõpetust.

Mida arvate koolide edetabelitest ja niinimetatud eliitkoolidest?

Gümnaasiumiastmes konkursside tekitamine on mulle arusaadavam ja aktsepteeritavam kui algkooliastmes katsete tegemine. Kes vähegi lapse arengupsühholoogiat õppinud, teab, et kuue- ja seitsmeaastase lapse puhul ei saa määrata, kus ta akadeemiliselt või kognitiivselt on. 

Ma ei pea Eesti-sugusele väikeriigile heaks praktikaks, et meil on algkoolis juba selektsioon. Võiksime sel teemal ühiskonnas debatti pidada. Pean selle kirja panema paljude teiste arutlusteemade sekka.

Kas teil on kahe eelmise eelkäijaga põhimõttelisi erimeelsusi haridusküsimustes?

Ma arvan, et pole põhimõttelisi erimeelsusi ei Liina Kersna ega Tõnis Lukasega. On nüansside erinevused.

Tõnis Lukase puhul see, et eestikeelsele õppele üleminekut näen rohkem koosõppiva kooli mudelina kui sellisena, et jätame venekeelsed lapsed eraldi koolimajadesse. Tahame toetada, et omavalitsustes, kus protsess on loomulik, see toimuks.

Reformierakonnaga oli koalitsiooniläbirääkimistel vaidlus koolivõrgu üle – kas kuueklassilise külakooli eest tuleb seista. Olen veendunud, et peame seisma. Koolivõrk tuleb ehitada üles niimoodi, et meil on kodulähedased algkoolid.