Kirjanik Lilli Luugi haridustee algas väikeses mõisakoolis, kus kehalise kasvatuse tunnis mängiti rahvastepalli mõisahoone peasaali parketil sammaste vahel. Eriline koolikeskkond kasvatas ehk ka esteetilist meelt ning veel alles hiljuti, enne täienisti kirjutamisele pühendumist, õpetas Lilli Luuk tudengitele kunstiajalugu. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Mäletan, et ootasin kooliminekut väga. Lasteaias ma ei käinud ja kodus läks natuke igavaks. Oskasin varakult lugeda, olin selline huviline ja arvasin, et koolis on kahtlemata põnevam kui kodus. Sättisin asjad varakult valmis ja olin ootusärev. Toona oli selline eelkooli moodi asi ka, kus koolieelikud said laupäeviti teiste samasse klassi tulevate lastega kokku ja meisterdasid – see oli väga lõbus. Hiljemalt 2. klassiks oli aga juba täiesti selge, et koolis tuleb teha väga palju seda, mis on vältimatu ja kohustuslik, ning vähem on seda, mis on huvitav ja lõbus. 

Teismeeas ma just väga hea õpilane ei olnud. Mul ei olnud koolis raske, sain oma asjad tehtud, aga sel ajal oli võimalik küllaltki ladusalt liugu lasta. Ei olnud ju siis E-kooli ega Stuudiumit, vanematel oli enamasti kiire ja ega keegi nendega enne ühendust võtnud ka, kui midagi hakkas juba täiesti õhku lendama. Oli ka aegu, kus kõik kooliasjad olid korraga kotis ja kodus ma neid välja ei võtnudki. Pigem lugesin raamatut. Siis, kui oli vaja mingi raskem töö ära teha, ikka õppisin, muidu tegin hädapärase kiiresti koolis või kasutasin kellegi abi. Laiskust esines põhikooli teises pooles ikkagi palju. Aga lõpueksamiteks võtsin end kokku ja õppisin korralikult ära. 

Gümnaasiumis oli õppimine rohkem esiplaanil kui põhikoolis. Gümnaasiumis on inimesed juba ka pisut vanemad ja hakkad aru saama, et pead ju kellekski saama. Et kellekski saada, tuleb aga kuhugi õppima minna, ja et kuhugi õppima minna, tuleb midagi ka omandada. Võib-olla aitas ka see, et gümnaasiumi esimene aasta oli küllaltki raske. Põhikoolis sain lihtsalt läbi, konkurents ei olnud kuigi suur, mind tunti ja pandi ikka parem hinne ära, aga gümnaasiumis see enam päris nii ei olnud, seal pidin alguses ennast tõestama, pingutama. Mul läks selles mõttes toredasti, et minu eesti keele ja kirjanduse õpetajaks sattus legendaarne vanem õpetajanna, ekstravagantne daam, kes oli kunagi mu ema klassijuhataja olnud. Ta oli tuntud natuke käreda ütlemise ja samas ka mõnusa huumorimeele poolest. Tema tuletas mu ema alati hea sõnaga meelde ning kandis oma sümpaatia tema vastu mulle üle, andes enesekindlust ja julgust. Esialgu eesti keeles ja kirjanduses, aga kuidagi levis see natuke ka teistesse ainetesse. Alati on hea, kui mõni õpetaja sind märkab ja eeldab sinust head. Kuna mu ema oli paistnud silma hea kirjutamissoone ja muu tublidusega, mis oli kaugelt suurem, kui minul kunagi on olnud, paistis see päike natuke minu peale ka. Ja pärast seda läks elu gümnaasiumis lihtsamaks. 

Sa lõpetasid ülikoolis ajaloo eriala. Kuidas sa kunstiajaloo juurde jõudsid?

Gümnaasiumis oli meil väga tore kunstiajaloo õpetaja. Ta leidis meie jaoks kogu aeg huvitavaid teemasid ja ülesandeid. Me ei rääkinud mitte ainult kunstiajaloost, vaid tunnis oli ka käelist tegevust, näiteks joonistasime. Mäletan, et ta luges meile mõnikord raamatut ette, mitte erialast, vaid head ilukirjandust. Tema tunnis oli maha kirjutada täiesti võimatu. Alguses ikka püüdsime olulised nimed ja aastaarvud kuhugi kirja panna, aga sellele tehti alati kiire lõpp. Arvan, et see oli ka väga hea kogemus. Respekt tema vastu tekkis kõikidest asjadest kokku. Meil oli mitu inimest, kes mõtlesid, et kunstiajalugu võiks olla eriala, mida edasi õppima minna.  

Milline sa koolis olid?

Raske öelda. Arvan, et olin selline üsna keskmine, tavaline. Kui oli võimalus, hoidsin pigem tagaplaanile. Trennis ma ei käinud, sport mind ei huvitanud ja huviringides ka nagu väga ei osalenud. Käisin näiteringis ja see oli üks tore koht, andis omamoodi kogemuse. Käisime teistes väikestes koolides esinemaski.

Mis ained sulle meeldisid?

Kirjandusega oli küll nii, et kui sügisel õpiku kätte sain, siis lugesin selle kohe läbi. Ka kirjutamisülesanded meeldisid. Õpetajad märkasid, et mulle meeldib kirjutada. Vahel pidi oma töid ette lugema ja mäletan, et mulle meeldis oma teksti esitada. Tunne, et kõik kuulavad minu kirjutatut põnevusega, oli väga mõnus. Arvan, et umbes sellel ajal mul see aimdus ka tekkis, et kirjutada võiks olla tore. 

Põhikooli lõpus sain kirjutada lühikesi näidendeid kooliürituste jaoks ja oli ääretult lahe kogemus, kui näed, kuidas sinu tekst võtab laval kuju. Eks need tekstid olid ka sellised lõbusad, aga väikeste torgetega, ja neis oli sellist teismeliseea mässumeelsust, nii et neid vist mängiti päris hea meelega. 

Millised ained olid sulle rasked?

Armastan muusikat, aga ma ise ei ole võimeline seda looma ega esitama nii, et see teistele rõõmu pakuks. Koolis oli see minu jaoks suhteliselt kasutu aine. Gümnaasiumis juhtus tihti, et laulukooril oli vaja harjutada ning need, kellelt kooris osalemist loota ei olnud, said vaba tunni ja n-ö iseseisva töö. Tore oli vahepeal mööda linna jalutada ja sõbrannadega endale olulisi teemasid arutada.

Aine, millest ma kooli ajal kohe üldse aru ei saanud, oli kehaline kasvatus. Kuna mul erilist kiiruse- ja jõuannet ei olnud ja võistlusteks mind keegi treenida ei tahtnud, tundus seegi aine täiesti mõttetu. Seda kuni keskkooliajani, mil hakkasime sõbrannaga jooksmas käima, loomulikult selleks, et kaalus alla võtta ja hea välja näha. Viimases klassis kehalise kasvatuse tunnis teste tehes selgus hämmastaval kombel, et minu tulemused on gümnaasiumiaja jooksul hüppeliselt paranenud. Olen täiesti kindel, et need paranesid mitte koolitundides tehtu, vaid meie isetegevusliku spordi tulemusena. Siis sain aru, mida sport tegelikult anda võib – ta võib teha sind tugevamaks ja võimekamaks, leevendada (kooli)stressi ja pakkuda ootamatuid eduelamusi. Aga kogu seda teadmist oleks võinud õpilastele edasi anda kehalise kasvatuse tundides. 

Mida pead koolis omandatust kõige väärtuslikumaks?

Mulle tundub, et pigem ei ole need akadeemilised teadmised, vaid inimestega kohtumised. Õppimine õpetajatelt, kes olid isiksused. Õpetlik on olnud ka kohtumine õpetajatega, kelle koht ei oleks pidanud olema koolis. Olen oma elus ka ise õpetanud ja päris palju kasutanud seda, mida oma õpetajatelt olen saanud – kuidas nad õpilastega suhtlesid, mingisuguseid teemasid lahendasid nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. 

Mõnda asja sa ei näe, kui oled selle sees. Alles hilisemas elus saad aru, kui hea ja tark inimene su õpetaja oli. Võib-olla jättis ta vahel mingi asja meelega tähele panemata ja astus sammu tagasi. Vahel nägi midagi sellist, mida teised ei näinud, ja oskas selle esile tõsta. Kui näed õpilases head ja väärtuslikku, annet, omadust, potentsiaali, ütle talle seda! Seega, koolis kohatud inimesed, sealhulgas mitmed suurepärased õpetajad, on kindlasti mind mõjutanud. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Praegu olen küll eemalt vaatava lapsevanema rollis, aga oma senise kogemusega julgen ma kooli ja õpetajat usaldada. Juhul kui näen midagi, mis tekitab küsimusi, siis lihtsalt küsin. Teisalt, ehkki usaldan kooli, usun ka last ja kuulan teda alati. 

Praeguses koolis ei saa lapsed enam nii vabalt kulgeda, nagu minusugune laisk õpilane kunagi sai. E-kool ja Stuudium annavad vanematele võimaluse oma laste tulemustel kogu aeg silma peal hoida, et nad ikka paremini õpiksid, ei puuduks ja muudkui endast maksimumi annaksid. Me nõuame neilt ikkagi üpris palju. Ühelt poolt koolis ja teiselt poolt kodus. Vahel on aga hea ennast lõdvaks lasta, hinge tõmmata ja laisk olla. Seda on ka vaja. Aga ei saa ju, su tulemused on kogu aeg kõigil silme ees! 

Tänapäeva õpetaja kogu aeg arendab end. Mõne koha pealt on see muidugi surve, et pead oma kvalifikatsiooni hoidma, aga tõenäoliselt inimesed, kes õpetajaks jäävad, teevad seda niikuinii, sisemisel sunnil, huvist oma valdkonna ja õpetamise vastu. Samuti on jäänud mulje, et tänapäeva õpetaja tunneb praegusaja last päris hästi. Vahel on tunne, et õpetaja teab mu lapsest rohkemgi kui ma ise, nii et ma ei alahinda kunagi õpetaja kogemust, mis on minu omast palju laiem. 

Mida sa muudaksid Eesti kooli juures?

Mis mind lausa masendab, on õpetajate koormus. Minu meelest peab õpetajal olema rohkem aega tööks väljaspool klassiruumi, materjali ettevalmistamiseks, enda ettevalmistamiseks, tööks iseendaga. Õpetajatöö ei ole ju seotud mitte ainult ainega. Pikas perspektiivis mõjutab ta kogu ühiskonna arengut. Õpilased on väga erinevad ja vajavad eri moel tähelepanu, õpetaja peab paljut märkama ja lahendusi leidma. Riik võiks kiiremini liikuda sinnapoole, et õpetajal oleks piisavalt aega ja raha, et õpetajaametisse oleks ikka korralik tung. Ja siis ei peaks koolis töötama ka need, kellel õpetamine esimene valik ei oleks ja kes südamest õpetaja olla ei soovigi.  

Lapsevanemana tahan, et mu laps oleks rõõmus ja tal ei oleks liigseid pingeid. Võime rõõmustada, et meil on hea kvaliteediga haridus, aga arvan, et alati ei ole hinded need, mis näitavad hariduse kvaliteeti. Vahel on nii, et õpilane, kes käib kooli läbi, aga ei jõua olümpiaadidele ega saavuta kõrgeid tulemusi, aga kellel on olnud võimalus arendada oma annet, teostab ennast alles aastaid pärast kooli lõpetamist. Ja see ei tähenda, et ta oleks kuidagi halvema hariduse saanud. Arvan, et numbrid ja kohad edetabelites ei ole kõik ja kõige tähtsamad. Sul peab olema baas ja võimalus, aga ei ole vaja kõikidelt oodata tippu pürgimist. Pigem on eesmärk ju see, et iga õpilane leiaks oma koha elus, selle, mida tema tahab teha, mis teda õnnelikuks teeb. Vahel on nii, et suure surve all pingutatakse, et kõik oleks väga hästi, ja samas ei jäägi ruumi iseennast leida. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja on hea, tark ja tähelepanelik. Sellest, et õpetaja on tark ja tal on hästi palju teadmisi oma aine kohta, ei ole kuigivõrd kasu, kui temas ei ole inimlikku headust ja soovi õpilast märgata. Ka range õpetaja võib olla hea. Selline, kes ei nunnuta, aga tahab õpilast toetada. Et aga õpilast toetada, pead teda nägema. Lapsed vajavad tähelepanu ja kui õpilane teab, et õpetaja teda tõeliselt märkab, näeb teda, tahab ta ka pingutada ja edasi liikuda. 

Mulle endale on koolist meelde jäänud õpetajaid, kes olid tähelepanelikud ja kellest sain aru, et nad on tegelikult head, kuigi võisid öelda karmilt, olla kriitilised, paljastada su laisad kavalused ja panna sulle ühe. Hiljem said aru küll, et neil oli õigus. 

Mida tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Õpetajatöös võib tihti juhtuda, et teed seda päevast päeva südamega, kuid eriti kui su aine ei ole just lihtne, võib tekkida tunne, et sa ei jõua oma tööga kunagi valmis, ei jõua kõigini, et õpilased ei võta seda vastu. Näiteks pärast pikka tööpäeva tuled õhtul koju ja sulle saadetakse mõni järeltöö, mis on ikka poolik. Ütleksin õpetajatele, et isegi kui tundub, et õpilane on lootusetu loru ja su õpetus ei jõua kohale, ei jää see kunagi tulemuseta. Isegi siis, kui sa ei näe tulemust ajal, mil õpilane veel koolis õpib. Ka siis on su töö tehtud, kui see hakkab alles aastate pärast idanema.

Mõnikord ei ole oluline, et kohale jõuaks akadeemiline teadmine või aineteadmine, vahel võib mõni tegu, hea lause, mõni innustav märkus suunata ja viia elus väga kaugele.