Kevadel Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava haridusasutuse juhtimise suuna lõpetanud Merili Kärner uuris oma magistritöös maakoolide sulgemise tagajärgi kogukonna elujõulisusele. Kärner annab kohalikele omavalitsustele tungiva soovituse: suhelge kogukonnaga juba siis, kui sulgemismõtteid alles mõlgutatakse, ja otsige koos alternatiive.

Maakoolide kadumise teema juurde ei sattunud Merili Kärner juhuslikult. Ta on pärit väikesest maakohast Ida-Virumaal ja põhikoolis õppinud Iisaku Gümnaasiumis, kus koges toreda maakooli võlusid ja eeliseid. Juba pikka aega on aga kooli gümnaasiumiosa ähvardanud sulgemine. „Olen näinud väga lähedalt, kui ärevaks juba üksnes ühe kooliastme potentsiaalse sulgemise vihjed kogukonna muudavad,“ täheldab Merili Kärner. Just selle isikliku kokkupuute tõttu pälvis maakoolide sulgemine ja selle mõju kogukonnale tema tähelepanu. „Tahtsin mõista, kas kohalike elanike hirmudel on alust. Mis juhtub kogukonnaga siis, kui kool täielikult suletakse,“ selgitas Kärner. Teaduskirjandusse süüvides nägi ta, et paljudes varem mujal maailmas tehtud uuringutes on leitud, et kooli sulgemisel võivad olla kogukonnale mitmesugused tagajärjed. „Eestis pole seda aga uuritud,“ lisab ta. Kärner otsustas läheneda teemale just kohalike elanike perspektiivist ning võimalikult süvitsi, keskendudes ühe kooli – 2019. aastal suletud Tudulinna kooli – juhtumile. „Uurisin kooli sulgemise tagajärgi kogukonna elujõulisusele ühe konkreetse asula ja kooli näitel. Kuna seda teemat uurinud teadlased rõhutavad, et kooli sulgemise mõju on väga kohaspetsiifiline, kehtivadki minu uuringu tulemused vaid konkreetses kogukonnas. Küll aga on varasemate uuringutega paralleele tõmmates alust uskuda, et tehtud järeldused puudutavad ka paljusid teisi Eesti kogukondi.“

Mida on mujal maailmas sel teemal uuritud-leitud?

Merili Kärner: Teema on väga aktuaalne ning üldse mitte Eestile ainuomane. Linnastumine ning sellega seotud koolivõrgu ümberkorraldamine puudutab kõiki arenenud riike. Seetõttu on maakoolide sulgemine pälvinud teaduskirjanduses ka palju tähelepanu. On uuritud kooli rolli ja tähendust maapiirkondades, maakooli sulgemise majanduslikku otstarbekust, sulgemise tagajärgi jne. Huvitav on see, et kohati on tulemused on üsna vastuolulised. Näiteks ühelt poolt on leitud, et kooli sulgemine ei põhjusta asula taandarengut ja on pigem negatiivsete suundumuste tagajärg kui põhjus. Samal ajal on teised uurijad jõudnud järelduseni, et isegi kui kooli sulgemine on hääbumiprotsesside tagajärg, kiirendab see asula taandarengut veelgi. On ka neid, kes on veendunud, et kooli sulgemine toob piirkonnale kaasa palju ulatuslikumaid tagajärgi kui vaid kohaliku haridusasutuse kadumine. Eraldi suurt tähelepanu on pälvinud kooli sulgemise mõju rahvastikule. Ka Eestis on üks olulisemaid kooli sulgemise vastuargumente see, et kui sulgeme kooli, kolivad inimesed ära. Selle argumendi paikapidavust on uuritud mitmesuguseid statistilisi andmeanalüüse rakendades. Ka selles osas on jõutud erinevate tulemusteni. Kui osas uuringutes ei ole üheselt mõistetavat mõju rahvastikule leitud, siis teistes jällegi on. Näiteks 2021. aastal Taanis ja Soomes. Nende autorid püüdsid ka analüüsida, miks uuringud nii erinevaid tulemusi annavad. Sellel on arvatud olevat kolm põhjust. Esiteks, tulemus oleneb perioodist, mis on kooli sulgemisest möödunud. Taani uuringus leiti, et statistiliselt oluline mõju hakkab ilmnema alles kuuendal aastal pärast sulgemist. Kui võtta vaatluse alla lühem aeg, ei pruugi mõju veel ilmneda. Teine põhjus arvatakse olevat see, et mõju sõltub uuritava piirkonna ulatusest. Näide: mina uurisin Tudulinna kooli sulgemist. Kogu Ida-Viru rahvastikku ei pruugi selle sulgemine mõjutada, inimesed liiguvad valla või maakonna piires. Aga kui vaadata küla elanike arvu, siis võib see mõju olemas olla. Ning kolmandaks mõjutab rahvastikumuutuste olemasolu kohalik kontekst. Kui küla asub linna lähedal, siis ei pruugi mõju nii suur olla, sest inimesed saavad vajalikke teenuseid tarbida kodule jätkuvalt mõistlikul kaugusel ega pea sellepärast elukohta vahetama. Kui lähima keskuseni, kus teenuseid pakutakse, on ebamugavalt pikk maa, võib kolimine tunduda mõistlikum. Lisaks rahvastikumõjule on leitud, et koolide sulgemine toob kaasa majanduslikke tagajärgi, nagu töökohtade kadumine, majandusaktiivsuse vähenemine, õpetajate kui olulise ressursi kadumine jne. Ühes USA uuringus leiti isegi, et kooli sulgemisega kaasnes kinnisvarahindade langus. Samuti on ilmnenud, et maakooli sulgemine toob kaasa lastevanemate elukvaliteedi languse ja mõjub halvasti asula sotsiaalsele keskkonnale.

Keda uurisite?

Intervjueerisin 14 Tudulinna kogukonna liiget. Kuidas aga just selle kooli ja kogukonnani jõudsin? Seadsin teatud kriteeriumid. Esmalt tahtsin, et sulgemisest poleks liiga kaua ega liiga vähe aega möödas. Et inimestel oleks veel meeles aeg enne kooli sulgemist ja nad oskaks võrrelda, aga samas oleks kooli sulgemine jõudnud juba mingisuguseid muutuseid kaasa tuua. Nii jäid sõelale 3–4 aastat tagasi suletud koolid. Neist omakorda välistasin erakoolid ja koolid, mis vaid formaalselt tegevuse lõpetasid ning tegelikult jätkasid mõne teise kooli filiaalina. Viimaks sai määravaks ka ligipääsetavus uuritavatele. Nii jõudsingi Tudulinna koolini, mis lõpetas oma tegevuse 2019. aastal. Tudulinna kogukonna seast püüdsin kaasata uuringusse erineva taustaga inimesi: vilistlasi, endiseid koolitöötajaid, kohaliku võimu esindajaid, ettevõtjaid, kultuurielu eestvedajaid ja lastevanemaid. Sealhulgas nii neid lastevanemaid, kelle lapsed käisid kohalikus koolis, aga ka neid, kelle lapsed käisid koolis kaugemal. Vahetult enne sulgemist käis Tudulinna koolis 18 õpilast ning õpilaste arv oli järjepidevalt aasta-aastalt langenud. Osaliselt just seetõttu, et kohalikke lapsi pandi mujale kooli. Kusjuures 50-ndate keskpaigast 60-ndate keskpaigani tegutses Tudulinna kool lausa keskkoolina ning tippajal õppis seal ligi 200 last. Oma osa õpilaste arvu vähenemisse on loomulikult andnud üldine elanike arvu vähenemine. Kui 20 aastat tagasi elas külas ca 300 inimest, siis praegu pisut alla 200.

Mida teada saite?

Keskendusin oma töös just sellele, milliseid tagajärgi toob maakooli sulgemine kaasa kogukonna elujõulisusele. Selgituseks: kogukonna elujõulisust on ühelt poolt defineeritud kui kogukonna võimet muutustele ja väljakutsetele vastu pidada, teisalt aga kui võimet pidevalt areneda ja oma liikmete heaolu suurendada. Selle juures on oluline roll ka kogukonna sotsiaalsel kapitalil ja sidususel. Lihtsalt öeldes on elujõuliste kogukondade üks tunnus kogukonna liikmete aktiivsed ja kaasavad suhted ning tugev omavaheline seotus. Seega lähenesin ma maakooli sulgemise tagajärgedele just selle nurga alt. Jõudsin sama järelduseni nagu varasemates uuringutes: maakooli sulgemine mõjutab halvasti asula sotsiaalset keskkonda, vähendades seeläbi kogukonna elujõulisust. Minu uuring konkreetse asula ja kogukonna näitel tõi välja, et kui maapiirkonnas kool suletakse, siis väheneb ka kogukonna liikmete omavaheline suhtlus ja ühtekuuluvustunne. Vastanud tõid välja ka teisi tagajärgi, sh nt regionaalpoliitikale ja majandusele. Aga kuna mina tuginesin intervjueeritavate arvamusele, vajavad need tagajärjed lisauuringuid, just kvantitatiivsete meetodite kaudu. Veendumaks, et tunnetus paika peab. Samas sotsiaalsete muutuste tajumisel on kohalik inimene ju suurim ekspert, seda teab ja tunnetab tema kõige paremini.

Mis teid ennast enim üllatas?

Kas just üllatas, aga minu jaoks uudne aspekt antud teemaga seoses oli vast see, et pärast kooli sulgemist jäid ka kohalikud lapsed omavahel võõraks. Minu uuritud juhtumi puhul olid kaks lähimat kooli asulast võrdsel kaugusel, mistõttu lapsed läksid pärast kohaliku kooli sulgemist eri õppeasutustesse ja edaspidi puudus ühine pidepunkt. Võiks ju öelda, et küla vahel saavad nad ikka ühiselt aega veeta, aga me unustame ära, et tänapäeva lapsed ei ole enam nii palju õues kui vanasti. Tihti kohtuvadki nad eakaaslastega ainult koolis. Vähenes ka laste seotus kodukohaga. Koolides õpitakse ju ka kodulugu ning kui käiakse koolis mujal kui oma kodukohas, õpitakse ka teise asula kodulugu. Ka arvasin ma enne uuringu läbiviimist, et kõik kogukonna liikmed näevad probleemi pigem ühtemoodi ja on kooli sulgemise pärast piltlikult öeldes tagajalgadel. Aga tuli välja, et sulgemisse suhtuti ja tagajärgi tajuti üsna erinevalt, kohati lausa vastuoluliselt. Oli nii neid, kes kooli sulgemist täiesti taunisid, aga ka neid, kelle meelest oli sulgemine ainuõige. Sinna vahele jäi ükskõikseid ja neid, kes võtsid seda paratamatusena. Lähemalt neid erisusi vaadeldes leidsin, et inimesed tajuvad tagajärgi lähtuvalt seosest kooliga. Mida suuremat rolli oli kool kellegi elus mänginud, seda rohkem muutus ka kooli sulgedes tema isiklik elu ja seda tugevamalt tajuti tagajärgi. Samamoodi oli tagajärgede tajumine seotud sellega, milline oli vastaja hinnang koolile. Mida paremini kooli suhtuti, seda negatiivsemalt tajuti tagajärgi. Kohalike elanike arvamus kohalikust koolist oli tõesti väga erinev. Osa ei pannud oma lapsi kohalikku kooli ka siis, kui see veel töötas, sest nende meelest ei olnud kool hea. Samas oli ka vastanuid, kelle meelest oli see parim kool. Ehk siis see, mis on hea kool, on inimeste jaoks väga erinev. Ühe meelest selline, kus laps saab täieliku personaalse tähelepanu, teine leiab, et kui klassis on vähe lapsi, siis ei saa seal piisavalt suhelda ja kool pole hea.

Mida olulist veel oma tööst välja tooksite?

Võib-olla seda, et kohalike sõnul vähenes pärast kooli sulgemist ka täiskasvanute omavaheline suhtlus ja seotus kodukohaga. Kool ühendas inimesi, kes muidu kokku ei puutunud. Pärast kooli sulgemist suheldakse kogukonnas pigem grupiti, vastavalt huvidele või kokkupuutepunktidele, aga huvigruppide suhtlus on vähenenud. Nagu üks intervjueeritav tabavalt ütles: „Seda liimi, mis kogukonda koos hoidis, enam ei ole.“ Sest kui töötad mujal, lapsed käivad mujal koolis, isegi oma igapäevaseid oste teed mujal, tekib sul juba side teise asula ja kogukonnaga. Ollakse seal aktiivne, lüüakse seal kaasa ettevõtmistes. Aktiivsete inimeste eestvedamispotentsiaal rakendub mujal. Võib öelda, et nende raha ja energia läheb mujale. Lisaks, tänu oma tööle mõistsin ma ka maakooli erilist rolli palju sügavamalt. Seal ei ole kool lihtsalt kool. Ta on kogukonna süda, nagu mõned vastanud sõnastasid. Kogukonnaelu kese. Maakohas organiseerib kool üritusi, panustab kultuuriellu. Kooli sulgedes vähenevad ka meelelahutusvõimalused ja aktiivne külaelu hääbub. Osaliselt ilmselt ka seetõttu, et ka õpetajate aktiivsus on siis suunatud teistesse keskustesse. Ega asjata öelda, et õpetajad on maa sool. Nemad on maapiirkonnas oluline ressurss, tõmbavad ligi uusi kontakte ja veavad eest mitmesuguseid ettevõtmisi.

Mis teile eriti hinge läks?

Väga valus oli kuulda inimeste muret oma kodukoha väljasuremise pärast ning meenutusi küla ja kooli n-ö hiilgeajast, kui kogukonnaelu oli väga aktiivne ja kohalik kool hoopis lähedalasuvate asulate jaoks tõmbekeskus. Mingil ajal oli Tudulinnas piirkonna ainus keskkool ja lapsi sõidutati bussidega just sinna. Samuti läksid väga hinge kirjeldused, kui mõnus väike maakool on ja millist suurepärast keskkonda see lastele õppimiseks pakub. Kui ühtne on koolipere, sest kõike tehakse koos, suured aitavad väikseid ja väikesed tunnetavad tuge. Kuidas väljasõite tehti tihti koos peredega, et bussitäis rahvast kokku saada. Kuidas iga laps tundis end olulise ja erilisena, sest selleks, et mingi üritus üldse toimuda saaks, oli vaja kõigi panust. Kuidas kõik õpilased pälvisid omal moel tunnustust, sest aktustel jõudis nende kõikide kohta mõne toreda sõna öelda: millega just nemad on silma paistnud. Kuidas Tudulinna kool oli parim kool, mis lapsega juhtuda sai, oma personaalse lähenemisega lausa VIP-kool. Muidugi kõlas osa intervjueeritavate poolt kooli suunas ka kriitikanoote, sest suurtes koolides on loomulikult mingite asjade pakkumiseks paremad võimalused, olgu selleks huvitegevus või sportimisvõimalused.

Mida soovitate omavalitsustele ja riigile?

Eelmise jutu jätkuks tundubki mulle, et peaksime avama laiema diskussiooni selle üle, kuidas hariduse kvaliteeti hinnata, pidades silmas just seda, et eri inimeste jaoks tähendab see paljuski erinevaid asju. Jah, meil tuleb tagada ühtlaselt kvaliteetne õppesisu, aga on veel palju muid faktoreid, mis kooli headust määravad. Minu peamine soovitus oma töö tulemustele tuginedes on maakoole mitte sulgeda. Mul on hea meel, et ka riik on nüüd leidnud, et väikesed koolid väärivad toetamist. Mida elujõulisemad on kogukonnad, seda vähem vajavad nad välist abi, olles iseseisvad ja arenemisvõimelised. Annan loomulikult endale aru, et on väljapääsmatuid olukordi, kus kooli sulgemine tõesti päevakorrale võib tulla. Sellisel juhul tuleks kogukonda juba väga varakult nende mõtete mõlgutamisse kaasata. Küsitledes inimesi, kuulsin, et neile jäi hoolimata formaalsest kaasamisest mulje, et sulgemisotsus oli juba enne tehtud, kui kogukonnaga seda arutama mindi. Tajuti, et tuldi kogukonda veenma, mitte päriselt diskuteerima ja alternatiive kaaluma. Võimalused ja stsenaariumid tuleb koos kogukonnaga aga üksipulgi läbi arutada. Mitte küsida küsimise pärast, vaid tehtud ettepanekuid ka arvesse võtta. Kogukonnast tuleb palju häid ideid, kuid inimesed vajavad tuge, et neid mõtteid analüüsida ja ka ellu rakendada. Kooli kinni panna on lihtne, aga uuesti avada raske või isegi võimatu. Kui tõesti muud varianti peale sulgemise ei ole, siis kogukonnale tehtavat kahju aitaks vähendada näiteks see, kui koolihoone säilitatakse avalikuks kasutuseks, tagatakse hea bussiühendus lähimate asulate ja koolidega ning kooli uksed sulgetakse kooliperet väärtustavalt ja austavalt. Kogukonna elujõulisusele tekkivat kahju aitaks vähendada aga see, kui kohalik omavalitsus panustaks edaspidi aktiivselt asula sotsiaalse sidususe ja kapitali edendamisesse mitmesuguste ürituste ja ettevõtmiste näol.

Merili Kärner kaitses juunis Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni õppekava haridusasutuse juhtimise erialal magistritöö „Maakoolide sulgemine ja selle tagajärjed kogukonna elujõulisusele: kohalike elanike perspektiiv“. Juhendas Tartu Ülikooli doktorant Laura Kirss.