Düsleksia ehk eestikeelse terminiga spetsiifiline lugemisraskus võib esineda hinnanguliselt 5–25% lastest. Seega võib olla lapsi, kellele lugemine raskusi valmistab, pea igas klassis, ütleb Eesti  Lugemisühingu düsleksia osakonna juht ja Tallinna Ülikooli eripedagoogika lektor Kadi Lukanenok. Paraku ei ole paljud õpetajad sellest häirest teadlikud või ei aktsepteeri vähese lugemisoskusega last ega arvesta tema iseärasustega.

Augustis toimunud Paide arvamusfestivalil korraldas Eesti Lugemisühing teist aastat järjest arutelu düsleksia teemal. Miks on tähtis sellest rääkida?

Selle info järele on ühiskonnas suur vajadus. Eelmise aasta arvamusfestivalil võtsime fookusesse täiskasvanud, kellel oli lapsena või on ka praegu lugemisraskus ning kes rääkisid oma hakkamasaamisest kooliajal ja praegu. Sel aastal arutlesime, mida tunneb koolis lugemis- ja kirjutamisraskusega laps. Viisime osalejatega läbi lugemis-, kirjutamis- ja kuulamissimulatsioone, mis on välja töötatud USA-s ja seal laialt kasutuses. Düsleksiat saab raskusastme põhjal jagada sügavaks, keskmiseks ja kergeks, lisaks saame rääkida piiripealsest oskusest ja eakohasest sooritusest. Just piiripealset oskust ei ole õpetajal sageli lihtne märgata ja ära tunda, sest laps kompenseerib oma oskamatust millegi muuga. Samuti jäävad piiripealse oskusega lapsed tihti abita, sest õpiabi gruppidesse kaasatakse esmajoones raskema lugemisraskusega lapsed.

Nende simulatsioonide mõte oligi panna tegijad lugemis-ja kirjutamisraskusega inimesega sarnasesse olukorda. Kuna düsleksiaga lastel kujuneb hääliku ja tähe vastavus aeglaselt ja mõnikord ei tunne nad tähti ära, olidki lugemisülesannetes osas sõnades tähed asendatud märkidega. Kuulamisülesandes segasid lindilt kostvast jutust arusaamist kõrvalised hääled ja helid. Sarnane olukord valitseb näiteks õuesõppetunnis, kus lapsel tuleb taustahelidest hoolimata õpetaja jutust aru saada ja kuuldu põhjal tööleht täita.

Kirjutamisülesannet tehes oli ees peegel, mille abil käe liikumist vaadata ja juhtida, lisaks tuli kirjutada mittedominantse käega. Seda selleks, et panna ennast lapse olukorda, kellel tähed hästi välja ei tule ja kes kirjutab aeglaselt. Teadlikult andsime kirjutamiseks vähe aega, et kirjutajad saaksid kogeda, mis tunne on, kui ülesannet ei jõua ära lõpetada, aga juba antakse järgmine.   

Kui õpetaja veel lisaks kõrvalt lapse tegevust kommenteerib – kas kiidab, laidab või kiirustab teda lõpetama, sest kohe algab vahetund –, on see nende laste jaoks häiriv. Ehkki õpetajad teevad selliseid märkusi sooviga last innustada, mõjuvad need vastupidiselt. 

Osalejate sõnul oli silmiavav oma nahal kogeda, kuidas lugemis- ja kirjutamisraskusega õpilasel ei tule suurest pingutusest hoolimata asjad hästi välja. Kusjuures põhjus ei ole laiskus ega hoolimatus, nagu tihti arvatakse.

Kas düsleksia mõjutab ka lapse enesehinnangut?

Kahtlemata mõjutab lugemisraskus lapse enesehinnangut, sest laps tajub, et suurest pingutusest hoolimata ta ei jõua, ei saa hakkama, jääb teistest maha. Kui tegemata tööde hulk aina kasvab, süveneb lootusetuse tunne. Kui nii juhtub päevast päeva kõigis tundides, võivad õpilasel juba esimese klassi lõpuks olla asjad üle pea kasvanud. 

Järgmistes klassides aga ootavad ees veel pikemad tekstid, veel keerulisemad tekstülesanded, sellised jutustavad ained nagu loodusõpetus ja ajalugu oma paljude mõistetega. Lugemisraskusest õpiraskusteni on vaid üks samm. 

Kas lugemis-, kirjutamis- ja kuulamisraskus võivad esineda õpilasel üheaegselt?

Võivad küll. Arvamusfestivalil oli meil see oskamatus n-ö väikesteks tükkideks lahti võetud, nii et iga simulatsioon keskendus ühele raskusele. Tegelikult võivad kõik need raskused esineda lapsel samal ajal: laps loeb aeglaselt ja konarlikult, vahetades ära tähti, silpe ja ridu, teeb kirjutades palju vigu ning ei kuule ega mõista õpetaja öeldut.

Tundub, et lugemisraskusega lapsi on üha rohkem? Miks?

Ilmselt on põhjusi mitu. Üks on see, et kooli nõudmised on kasvanud. Sel ajal, kui mina kooli läksin, oli esimeses klassis lapsi, kes alles hakkasid tähti ning lugemist ja kirjutamist õppima. Praegune alushariduse õppekava näeb ette, et kooli minev laps suudab lugeda lihtsa struktuuriga kahe-kolmesilbilisi sõnu, mis ongi täiesti ea- ja jõukohane. Kuna enamik lapsi suudab rohkem, on tõsine ohumärk, kui laps ei tunne kooli minnes tähti ja lühemaid sõnu kokku ei loe. Kindlasti on põhjus ka selles, et oleme neist asjadest teadlikumad ja hakkame varakult lapse probleemile lahendust otsima. 

Kuidas õpetaja üldse ära tunneb, et lapsel on probleem? Võib-olla on laps lihtsalt aeglasema arenguga ja avaneb hiljem?

On paraku üsna levinud suhtumine, et vaatame ja ootame, äkki laps veel avaneb, ka tema emal ja isal oli samamoodi. Tegelikult tuleb esimeste kahtluste tekkides kohe hakata lapsele tuge pakkuma. Seda lühem on aitamise periood. Mida hiljem alustada, seda rohkem kogeb laps ebaõnnestumisi ja seda kauem aega see võtab.

Üks märk õpetaja jaoks ongi see, kui laps on oma tegevustes ja edenemises märkimisväärselt aeglasem kui eakaaslased. Talle jäävad tähed halvasti meelde ning hääliku ja tähe vastavus kujuneb aeglaselt. Ta unustab kiiresti, üks päev ta teab asju, mida on õppinud, teine päev ei tea. Laps jääb justkui ühele astmele pidama ega liigu edasi järgmisele.

Lugema õppimisel kujunebki kõigepealt hääliku ja tähe vastavus, seejärel silpide ja sõnade kokku veerimine. Lühemad sõnad saab laps juba kiiremini kokku, tekib arusaamine sõnaühenditest, lausest jne. Düsleksiaga lapsed aga jäävad väga kauaks ühte etappi kinni. Saavad tähed selgeks, aga kokku ei veeri. Või kui veerivad, siis ei muutu lugemine sujuvaks, vaid laps loeb sõnu ükshaaval ja hakitult. 

Düsleksia riskile võib viidata asjaolu, et laps räägib vähe ja tema kõne on kaua aega segane. Seetõttu on hästi oluline, et koolis oleksid ametis tugispetsialistid, kes oskavad lapse probleemi märgata ja õpetajat aidata. Eriti vajavad abi alustavad õpetajad.

Paraku tugispetsialiste igas koolis polegi.

Kahjuks küll. Hinnanguliselt on praegu koolides puudu mitme ülikooli lennu jagu tugispetsialiste. Samas on igas koolis loodud HEVKO ametikoht, HEVKO saab tugispetsialistide kõrval või asemel abi pakkuda ja nõu anda. Rajaleidjasse saavad pöörduda nii lapsevanem kui vanema nõusolekul ka kool. Kool saab küsida Rajaleidjast valdkondlikku nõu, mille raames saab ka õpilaste individuaalsetele probleemidele lahendusi otsida. 

Kuna tugispetsialiste napib, muutuvad seda olulisemaks õpetajate teadmised ja oskused. Suur mure ongi praegu, et nii lasteaedades kui ka koolides on üha rohkem õpetajana tööle võetud inimesi, kellel puudub pedagoogiline ettevalmistus. Ettevalmistuseta inimene, kes oma töös tuge ei saa, põleb kiiresti läbi ja on varsti koolist läinud. Kui tema asemele tuleb teine samasugune, ei kujunegi düsleksiaga lapsel välja korralikku lugemisoskust. 

Kindlasti leidub õpetajaid, kes on valmis nii juurde kui ka ümber õppima, aga neile tuleb pakkuda tuge ja koolitusi, et nad omandaksid õige metoodika, kuidas lugemisraskusega last õpetada ja aidata. Eesti Lugemisühing ja Tallinna Ülikool pakuvad õpetajatele mitmesuguseid koolitusi lugemisraskustega laste õpetamiseks, mida kindlasti soovitan tellida.

Kuidas lugemisraskusega laps suures klassis hakkama saab?

Kõige parema tulemuse annab, kui need lapsed saavad tõhusat eripedagoogilist ja logopeedilist lugemisõpetust. Kuna enamasti on tegu vaimselt eakohase arenguga lastega, ei ole mingit põhjust neid teistest eraldada ja muust koolielust ilma jätta. Hästi töötab süsteem, kus laps on akadeemilisemates ainetes, nagu eesti keel ja matemaatika, väikeklassis ning teistes ainetes koos oma klassiga. Sellega on olnud rahul nii lapsed kui ka vanemad.

Abiks on ka kohandused klassiruumis. Soovitav on düsleksiaga õpilasi mitte panna klassi ees teistele ette lugema, lugeda neile tööjuhendid ise ette, anda rohkem aega lugemiseks, tekstist arusaamiseks ja kirjutamiseks. Tean õpetajaid, kes lühendavad ja lihtsustavad laste jaoks tekste, et vältida pikki sõnu ja lauseid, mida on keeruline kokku lugeda. Samuti peaks õpetaja arvestama lapse probleemi koduste tööde andmisel.

Õppima ei pea ainult lugemise kaudu, rohkem võiks kasutada teisi meediume: audioraamatuid, pilte, videoid jne. Neil lastel võiks lasta vastata pigem suuliselt ja mitteverbaalsel teel – joonistada pilte ja koomikseid, koostada mõistekaarte, skeeme ja graafikuid, et õpilane saaks kasutada oma tugevaid külgi, näitamaks, kas ja mida ta on õppinud. 

Kas pereliikmed saavad samuti last aidata?

Ikka. Väga oluline on juba varases eas äratada lapses huvi raamatute vastu. Lugemisraskusega lapse jaoks ei tööta süsteem, et ta õpib 6-7-aastaselt tähed tähestiku järgi selgeks ja hakkab seejärel kohe sõnu ning pisut hiljem lauseid ja tekste lugema. Ta peab saama esialgu lihtsalt teksti vaadata, otsida sealt tähti ja üksikuid sõnu ning alles seejärel hakata neid kokku panema. See kõik võtab palju aega, ja mis on eriti oluline, tahab korduvat tegemist. Vanem peab lapsega koos lugema iga päev. See on pidev ja sihikindel töö, pigem võikski öelda elustiil.

Laps iseseisvalt seda teha ei suuda. Ta võib küll harjutada, kui on midagi selgeks saanud, aga enne peab täiskasvanu talle näitama, kuidas asi käib. Ette lugema, koos lugema, laskma lapsel lugeda, parandama, kui laps eksib. Ja muidugi innustama: küll sa oled tubli, vaata, kui kaugele me juba jõudnud oleme, teeme ühe rea veel … Lapsel on selliseid asju vaja. 

Vestlusest vanematega, samuti ühest küsitlusest on välja tulnud, et vanemad sageli ei tea, kust abi saada, ning koolitusi neile pole. Düsleksia ja düsgraafiaga lapsed peavad hästi palju harjutama, aga koolides on õpitoerühmades kuus kuni kaheksa õpilast, mida on liiga palju, eriti laste puhul, kelle raskused on sügavad. Kui õpitoerühmas oleks lapsi kaks-kolm, oleks õpetamisest rohkem kasu. Kergema lugemisraskusega lapsed jäävad neist gruppidest praegu tihtilugu üldse välja.

Kas düsleksiast võib ka vabaneda?

Spetsiifiline lugemisraskus ehk düsleksia on kaasasündinud ja kestab üldjuhul terve elu. Kui õnnestub ära õppida teatud strateegiad, kuidas oma lugemis- ja kirjutamisoskust toetada, võivad iseloomulikud tunnused ilmneda vähemal määral ja olla vähem intensiivsed. Düsleksia ei pruugi sel juhul enam iga päev avalduda, aga tuleb olla valmis, et mingis eriolukorras lööb see välja.

Millal on oodata teie koostatud düsleksiateemalisi õppematerjale?

Septembri lõpuks valmib düsleksia ehk spetsiifilise lugemisraskuse riski mõõtev test ning ligi 130 tunni lugemismaterjali sisaldav harjutusvara. Test on mõeldud uurimaks 6–7-aastaste laste keelelisi oskusi, mis on aluseks lugema ja kirjutama õppimisele. Harjutusvara sihtrühmana oleme näinud peamiselt 1.–2. klassi õpilasi. Nimetatud materjalid annab HARNO välja digitaalselt veel käesoleva aasta jooksul.

Lisaks algatasime lugemisühingus lastevanemate projekti, mille eesmärk on koguda nende vanemate kogemusi ja ettepanekuid, kelle lastel on lugemisraskus. Lugemisraskusega laste vanemad põrkavad oma lastele abi otsides sageli kokku mitmete probleemidega. Kuna abi leida on väga keeruline ja aeganõudev, on paljud vanemad segaduses ja häiritud. Tahame nende vanemate lood otsustajateni viia ja ühiselt lahendusi otsida.