Uue õppeaasta esimese kahekõne pidasid Mikitamäe Kooli direktor Karin Sonts ja Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm, kes otsisid koos lahendusi probleemile, mis põletas koolijuhte terve kuuma suve ja millest pole pääsu edaspidigi – kuidas täita nõuet pakkuda õpilastele võimalust valida endale B-võõrkeel mitme keele seast.

Mikitamäe Kool ja Tartu Forseliuse Kool asuvad Lõuna-Eestis teineteisest tunnise autosõidu kaugusel. Mikitamäe Koolis Vene piiri lähedal õpib poolsada last, esimeses klassis üheksa mudilast. Õpitakse osaliselt liitklassides. Kooli hüüdlause on „Ettevõtlik ja omanäoline“ – õpilastes arendatakse ettevõtlikku meelt ja hoitakse au sees seto kultuuri.

Tartu Forseliuse Koolis õpib 600 last, esimesse klassi tuli 59 mudilast. Ahhaalikku mudelit rakendavas koolis püütakse õpitut seostada igapäevaeluga, arendada loovust ja koostööd. „Igaüks on oluline“ – ütleb ka kooli hüüdlause.

Kristi Mumm: Ahhaaliku koolina peame oluliseks, et lapsed saaksid põhikoolis ennast tundma õppida ja neil oleks valikuvõimalusi. Seepärast on ka mitme B-keele pakkumine meie jaoks väga oluline. 

Meil sai juba varem õppida lisaks vene keelele prantsuse keelt ja enne seda saksa keelt. Vahepeal huvi saksa keele vastu vähenes ja jäi vaid vene keel. Siis pakkusimegi võimalust õppida prantsuse keelt, aga huvilisi oli vähe. Kui järgmisel õppeaastal uuesti küsisime, hakkas ka huvi tekkima. 

Meil hakkavad õpilased B-keelt õppima juba neljandas klassis. Kui valikuvariantide teema aktuaalseks muutus, tõime kahe keele kõrvale veel kolmanda: soome. Eks siis paistab, kas agarus on ogarus. 

Aga milliseid keeli teil sel aastal õpetatakse ja millised olid sinu emotsioonid, kui kuulsid, et sügisest ongi päriselt valikuvõimalus, ei ole enam nii, et valikainet ei saa valida?

Karin Sonts: Minu enda emotsioon oli: vau, lastel on nüüd võimalus soome, prantsuse, hispaania keelt õppida. 

Kui mina ise veel siin koolis õppisin, õpetati meile saksa keelt. Mingil ajal hakati vanemate soovil vene keelt õpetama ja see ongi ainus võõrkeel, mida B-keelena õpetame: kolmandat aastat neljandast klassist peale.

A-võõrkeelega alustame esimesest klassist. Kui nüüd tuli kohustus pakkuda valikuvõimalust, lootsime leida oma kogukonnast õpetaja ja siis teha küsitluse, kas õpilased soovivad õppida vene või mõnda teist keelt. Aga küsitluseni me ei jõudnud, sest õpetajat ei leidnud. Seega ei saanud ka pakkuda võimalust valida B-keel mitme variandi hulgast. Otsisin õpetajat ka ise aktiivselt, hoolekogu ja lastevanemaid teavitasime. Õpetajale oli pakkuda ainult kolm tundi, see on olematu koormus. Ja kui õpetaja tuleb kaugemalt, on vaja veel transporditoetust.

Kristi Mumm: Meie andsime kuuendas klassis lastele uuesti võimaluse valida teine keel, sest kohustuslik õpe algab ametlikult ju kuuendast klassist. Osa kuuendikke valiski uue keele ja saime avada soome keele rühma. 

Karin Sonts: Oleme vanematelt küsinud, kuidas nad vene keele õppimisse suhtuvad. Elame Vene piiri lähedal, palju on vene kodukeelega lapsi. Vene keel on meil eluliselt vajalik, see on algul ainus ühine keel vene perest meie kooli tulnud lastega. Seepärast pole vanemad vene keele õpetamise vastu.

Kristi Mumm: Arutlesime Tartus põhikoolide-gümnaasiumide inimestega, et me ei valiks põhikoolis sellist keelt, mida ei saa gümnaasiumis edasi õppida. Kui avasime soome keele laeka, mõtlesimegi algul, mis neist õpilastest gümnaasiumis saab. Aga soome keelt on väga vaja – Soomes käiakse endiselt tööl ja naabrite keel peab olema pildil. Tundub, et ka gümnaasiumid on hakanud selle peale mõtlema, ja kui meie õpilased jõuavad mõne aasta pärast gümnaasiumisse, on neil vast juba võimalik soome keelega jätkata. Sidusus piirkonniti on väga oluline. Kas ka teie pidasite dialoogi gümnaasiumiga?

Karin Sonts: Värska Gümnaasiumis õpetatakse samuti vene keelt. Direktoritega arutledes kaalusime soome keele varianti, aga ei saanud õpetajaga kaubale. Kuidas teie soome ja prantsuse keele õpetajad leidsite?

Kristi Mumm: Jagame prantsuse keele õpetajat teise kooliga. Leidsime tudengi, kes õpib prantsuse keele õpetajaks. Ka soome keele õpetajat jagame. Tartus on see lihtsam, väikestes kohtades keeruline.

Aga teeks nüüd kiire ajurünnaku − kuidas lahendada küsimus nii, et ka väikeses koolis, ükskõik millises Eestimaa otsas, saaks seadust järgida?

Karin Sonts: Üks ajakirjanik küsiski minu käest, mida ministeerium meiega nüüd ette võtab, kui me seadust ei järgi. Ma ei tea, eks siis paistab. Tahaks ju pakkuda võimalusi, aga see pole meie võimuses.

Oleme ise ka mõelnud, et mis on lahendus. Järgmisel aastal oleme kindlasti samas seisus. Kui oleksime saanud juba sel aastal alustada, oleks järgmisel aastal õpetajale rohkem tunde pakkuda.

Ühe variandina näeme õpet veebiplatvormi kaudu. Kuuenda klassi õpilasele ei tohiks see keeruline olla. Ehk saaks mõne keeltekooliga kokku leppida, et osa ajast oleks veebitunnid ja mingi aeg kontakttunnid? Lastel ja vanematel vaevalt selle vastu midagi on.

Arvestada tuleb ka transpordikuludega. Peame olema valmis seda eelarve koostamisel arvestama.

Kristi Mumm: Mulle tundub, et ministeerium ei saa olla siin järelevalvaja rollis, pigem võiks olla nõuandja. Olukorrast kogu Eestis tuleks luua selge pilt, et oleks teada, kus on õpetajatel väike koormus, ja luua veebiplatvorm, et väikse koormusega õpetaja saaks veebitundidena koormust juurde. Vaja on keskust, kes seda juhib ja koordineerib. Mulle meeldiks, kui probleemiga ei peaks tegelema koolid üksi.

Karin Sonts: Mina ei tunne juhina mingit toetust. Tegeleme teemadega, mis meist ei sõltu. Ei tahaks aega kulutada, kui tead ette, et lahendust ei ole.

Õpetajad on ju Eestimaal olemas, aga nad on teises maakonnas. See protsess peaks olema juhitud. Ei otsita ju ainult keeleõpetajaid, vaid ka teiste ainete omi. Koolijuht üksi ei jõua ülevaadet luua. 

Inglise keele õpetajaid on väga palju. Ehk võiksid nemad õppida veel mõne teise keele õpetajaks? Ülikoolis avatigi teise keele õpetaja erialasid, aga meie inglise keele õpetajal on nii suur koormus, et ta ei jõua töö ja pere kõrvalt õppima minna. 

Kristi Mumm: Täiendkoolitus on tõesti üks viise õpetajaid juurde saada, aga see peaks olema lahendatud kuidagi suuremalt, üle Eesti.

Karin Sonts: Teise keele pakkumise nõuet kehtestades oleks pidanud arvestama, et väiksed koolid ei leia nii kiiresti õpetajaid, oleks pidanud meile rohkem aega andma. 

Kristi Mumm: Vast ei hakata sel aastal järelevalvet tegema, antakse aega. Lähenetakse nii, et keegi ei saa ettekirjutust.

Karin Sonts: Ettekirjutusega antakse alati aega asi korda teha, aga kui ikka ei leia õpetajaid, kas siis minnakse koolitusloa kallale? Loodan, et terve mõistus võidab.

Kristi Mumm: Eeskätt tuleks vaadata suuremat eesmärki – et vene keele asemel oleks fookuses teised keeled. Noomimistest pole kasu, rõhku on vaja panna lahenduskesksusele.

Karin Sonts: Ministeeriumist pole meie käest küsitud, kuidas on olukord. Me ei tea ka, kuidas teistel on lood. Võib-olla ka suuremates koolides on probleeme. 

Kristi Mumm: Meie koolipidaja tundis huvi, kuidas Tartu koolides on, aga pilt peaks olema selge üle Eesti. Ja fookus olgu toe pakkumisel.

Karin Sonts: Kevadel panid meie valla koolid eraldi kuulutusi õpetajate leidmiseks, aga edaspidi peaks koolipidaja panema ühise kuulutuse, et kandideerija näeks, et saab mitmes koolis tunde anda. 

Kui oma kogukonnast pakuks kvalifikatsioonita õpetaja end võõrkeelt õpetama, siis toetaksime teda. Peaasi et õpetaja oleks olemas. Tuleb järgmisel aastal teda põhjalikumalt otsida.

Kristi Mumm: Pakume oma koolis prantsuse keelt õppivale tudengile didaktilist tuge, mentorlust, kasutame pardaletuleku süsteemi. Kooli roll õpetada õpetama muutub olulisemaks. Koolide juures võikski olla rohkem võimalusi õppida õpetama praktiseerides.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Kas HTM-il on ülevaade, kuidas on keelevaliku rakendamine kooliti edenenud ja kui palju on õpetajaid puudu? Koolijuhtide ettepanek: ministeerium võiks luua veebiplatvormi, kuhu kogutakse infot õpetajate olemasolu kohta kooliti.

Iiris Saluri, HTM-i kommunikatsioonivaldkonna ekspert:

Ülevaadet, kuidas keelevalik on rakendunud, on veidi vara küsida, sest ootame alles, et koolid oma andmed EHIS-esse edastaksid. Neil on selleks aega novembrini. 

EHIS-e kaudu saame pildi, millise taseme ja kvalifikatsiooniga õpetajad koolides töötavad. Esmakordselt oleme küsinud koolidelt ja koolipidajailt andmeid ka täitmata jäänud õpetajakohtade kohta (asendused, koormuse jagamine jne), aga needki andmed alles laekuvad. Küll aga loodame, et teise B-võõrkeele valik on tulnud, et jääda, ja see toob kooli tagasi toredaid õpetajaid ning rikastab õpilaste võimalusi, mis on ju peamine eesmärk. Isegi kui esimesel aastal kõik 100% ei õnnestu, on suund teada ja sinnapoole liigume.

Veebiplatvormi loomise idee tundub ju päris kena, aga tekib siiski küsimus, miks või kelle jaoks see oleks. Kui Õpetajate Lehele tehtaks ettepanek see platvorm teha, sest teie kaudu õpetajaid ju otsitakse ja teil on teada, kus on õpetajate puudujääk, kas teeksite selle? Või mida vajaksite, et teha?

Kas koolid oleksid valmis tagama, et nende info on platvormil kogu aeg asja- ja ajakohane? Kuidas jõuaks platvormile inimesed, kes veel koolides ei õpeta, kuid oleksid valmis seda tegema? Kas oleks kasu sellest n-ö riiklikust Exceli tabelist: kas Hiiumaal elaval soome keele õpetajal on tarvis infot Võrumaa vabade ametikohtade kohta? Ehk võiks platvorm olla maakondade või omavalitsuste põhine. Aga kes haldab ja kontrollib info asja- ja ajakohasust ja maksab platvormi töös hoidmise eest?

Ja veel: kas see ideepojana välja käidud platvorm oleks ainult võõrkeeleõpetajatele või võiks katta ka teisi aineid? See kõlaks nagu töövahetuse keskkond, aga kas seda rolli peab täitma HTM? Vahest saaks võõrkeeltes tulla appi aineõpetajate seltsid? 

Põnev küsimus tekitas juurde hulga teisi. Ammendavat vastust praegu ei ole. Küll aga väärib edasimõtlemist nii üks kui teine idee.