Vanemuise suures majas esietendus 16. septembril Tom Stoppardi „Leopoldstadt“, kus teeb kaasa suurem osa näitetrupist. Tõlkija Kalle Hein, lavastaja Tiit Palu, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Margus Vaigur (Endla), muusikajuht Ele Sonn.

Põhjusi, miks tuua just nüüd ja praegu Vanemuise lavale briti kirjandusklassiku Tom Stoppardi uusim näidend „Leopoldstadt“, pole vaja hakata leiutama, sest need on ilmselged ja seotud sündmustega meid ümbritsevas maailmas. Ajaloolise mäluga, nagu oleme viimastel aastatel avastanud, on kummalised lood: pikk rahuperiood Euroopas mõjus uinutavalt ning alles Ukrainas alanud sõja tõttu teadvustati taas, kus me elame ja kes on meie idanaaber. Naiivne usk, et pärast Teist maailmasõda on tsivilisatsioon nii kaugele arenenud, et vähemalt Euroopas pole suur sõda või jõhkrad inimsusevastased kuriteod enam võimalikud, purunes kildudeks. 

Lavastus „Leopoldstadt“ räägibki ühe minevikuloo sündmustest, mis loodetavasti enam kunagi ei kordu. Näidendi tegevus toimub pea kuue aastakümne jooksul (1899—1955) Viinis ja loo keskmes on ühe varaka juudi perekonna saatus nende kümnendite jooksul. 

Lugu, mille Stoppard meile Vanemuise näitlejate kaasabil jutustab, leiab aset uhkes korteris Viini Ringstrassel – tänaval, kus 19. ja 20. sajandi vahetusel elasid vaid väga edukad ja varakad viinlased. Just sellele positsioonile oli 1899. aastaks jõudnud Merzide pere. Sajandivahetuse Viin oma erilise kohvikukultuuri ja „kultuuriplahvatusega“ oli eriline paik, kus kultuur oli kõigi seltskondlike koosviibimiste põhiteema ning paljud tolleaegse Viini silmapaistvad kunstnikud, kirjanikud ning teadlased olid juudid: näiteks Franz Kafka, Sigmund Freud, Stefan Zweig, Gustav Mahler, Arnold Schönberg. Sajandivahetuse idülli tekkisid esimesed mõrad natsionaalsotsialistide võimule pääsemisega Saksamaal, mis avas ukse kõigile järgnenud õudustele. 

Kaasaegse draamakirjanduse tippautori Tom Stoppardi näidendeid „Arkaadia“, „Utoopia rannik“, „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ jt on menukalt mängitud ka Eesti teatrites. Kirjaniku uusim näidend „Leopoldstadt“ on väga isiklikku laadi, sest räägib kaudselt tema enda perekonna loo. 

Tšehhoslovakkias juudi peres sündinud Tomáš Sträussleri (Tom Stoppardi) vanemad põgenesid Saksa okupatsiooni eest Aasiasse. Seal sai Stoppardi arstist isa surma ning ema abiellus Briti ohvitseri Kenneth Stoppardiga, kellega koos koliti 1946. aastal Suurbritanniasse. 

Tom Stoppard on väitnud, et teadvustas alles elu teises pooles, et on juut ning et paljud tema lähisugulased hukkusid genotsiidi käigus. Ellujäänuna tundis ta vastutust tuua nende tuhandete hukkunud inimeste lugu tänapäeva publiku ette. Kui see näidend jõuab lavale paljudel maailma teatrilavadel ja publik tuleb seda vaatama, on kindlasti astutud oluline samm millegi parema poole. Teatrisaali kaudu on võimalik käia väga erinevates maailmades, elada läbi võõraid saatusi ja tundeid ning tulla siis tagasi oma (loodetavasti turvalise) elu juurde, justkui poleks midagi olnudki. Või siiski …?