On selge, et 14–18-aastaseid narkotarvitajaid ja -diilereid kohtame õpetajatena enam, kui tahaksime või taipame. Kuid hirmutav, uskumatu või tundmatu on võimalik teha endale tuttavaks ja seeläbi saab ehk mõnda nendest lastest aidata.

Eelmisel kuul linastunud Eesti film „Tume paradiis“ pälvib ajaleheveergudel ovatsioone – tegu olla tänapäeva noorte maailma tundlikult portreteeriva looga. Filmi vaadates tekkis mul tunne, et filmis on portreteeritud pigem narkosõltlaste ja -diilerite pohmellivaevusi, mis paraku toovad kaasa eksistentsiaalseid küsimusi, mitte vastupidi. Lisan siia ühe sel suvel Levilas ilmunud Eesti narkotarvitajaid portreteeriva loo „Saage tuttavaks: kaheksa eesti narkotarvitajat“ kommentaari: „Narkootiliste ainete kasutamisest on saanud väga paljude inimeste jaoks argipäevane asi, sarnaselt alkoholi tarvitamisega mõnede teiste jaoks. Ning nagu narkootikumidega, pole igaüks, kes alkoholiga pistmist teeb, veel kuidagi alkohoolik.“

Konteksti rikastavad ka pidevalt avalikkuse ette astuvad kainenenud või mõnuaineid kiitvad kuulsad ja veel kuulsamad eeskujud.

Kuidas meie noortega siis ikkagi lugu on? Kas Annelinna korteris seeneleotise joomine ja peo käigus GHB või kanepi tarbimine ongi nüüd uus normaalsus? Kas peamegi mõtlema, et tegu on „eneseotsimise psühholoogiliste lõksudega“, mitte tavalise narkootiliste ainete (kuri)tarvitamisega? 

Kas me klassis tunneme need lapsed ära? Kui tegu pole enam otseselt kuritegeliku või patoloogilise teoga, siis kuidas saame neid õpilasi haridussüsteemis hoida?

Hakkamata siinkohal uuesti defineerima, mis siis ikkagi on juriidika või arengupsühholoogia kontekstis keelatud või lubatud ja mis on mõnuaine või narkootikum, loodan, et iga õpetaja on võimeline nii karistusseadustikku kui dr Jaanus Harro kirjutatud „Uimastite ajastu“ raamatut lugema ja põhimõisted endale selgeks tegema.

Alaealised narkotarvitajad ja -diilerid

Tervise Arengu Instituut (TAI) on korraldanud alates 1995. aastast uuringut saamaks ülevaadet koolinoorte narkootiliste ainete tarvitamise seostest, lisaks uuritakse koolinoorte alkoholi ja tubakatoodete tarvitamise harjumusi. Kõige värskem uuring tehti 2019. aastal ja vastav raport koostati 2020. aastal. Uuringu tulemustest selgus, et 15–16-aastastest kooliõpilastest on enda sõnul mõnda narkootilist ainet tarvitanud 38%, sarnasele tasemele jääb nende õpilaste hulk, kes teavad, et nende sõbrad on uimasteid tarvitanud. 

Kõige sagedamini kasutavad noored enda sõnul kanepit. Teiste narkootiliste ainetena tõid nad välja rahusteid ja/või uinuteid (ilma arsti korralduseta) ja inhalante (nt bensiin, liimid, lakid, lahustid). Lisaks selgus 2020. a uuringust, et viimase nelja aasta jooksul on kasvanud ecstasy ja hallutsinogeenide tarvitamine. Kui üldjuhul piirduvad noored narkootiliste ainete ühe- või kahekordse proovimisega, siis nimetatud aineid on ligikaudu kolmandik neist tarvitanud oma elu jooksul rohkem, kanepi puhul ulatub korduv tarbimine isegi 68%-ni.

TAI uuringuga saavad kõik ise tutvuda, kuid muuhulgas selgub sealt, et narkootiliste ainetega hakatakse katsetama 14–15-aastaselt ning poisid alustavad nooremalt kui tüdrukud. Tüdrukud kasutavad kõige sagedamini rahusteid või uinuteid ja need õpilased, kes on märkinud, et veedavad vaba aega tänaval, ostukeskustes või pidudel, on narkootilisi aineid tarvitanud rohkem kui õpilased, kes oma vaba aega nimetatud kohtades üldiselt ei veeda. 

Lisaks saab uuringu põhjal öelda, et kuigi perekondlik taust ei ole koolinoorte uimastitarvitamisega otseselt seotud, tarvitavad uimasteid sagedamini need, kelle igakuine taskuraha on keskmisest suurem, kelle puhul rakendatakse nõrgemat vanemlikku kontrolli ning kelle sotsiaalsed oskused on eakaaslaste omadest madalamad. Kõik see on õpetajate jaoks üsna ennustatav info.

Diilerite kohta ütleb statistika, et 2021. aastal registreeriti Eestis 767 alaealiste sooritatud kuritegu, alaealiste toime pandud süütegude arv langes 2021. aastal viimase kümnendi madalaimale tasemele ja seejuures registreeriti vähem peaaegu kõiki enamlevinud alaealiste õigusrikkumisi, mh vähenesid narkootikumidega seotud süüteod 41% võrra (21 teadaolevat juhtumit). 

Registreeritud õigusrikkumiste arvu languse taga viimase kümne aasta lõikes ei ole otseselt kuritegevuse vähenemine, vaid vahepeal kehtetuks tunnistatud alaealiste mõjutusvahendite seadus ja alaealiste õigusrikkujate kohtlemise suunad. Prokuratuuri aastaraamatu (2018) järgi on prokuratuuri seisukoht, et oluline on kohelda alaealisi õigusrikkujaid täiskasvanud kurjategijatest erinevalt ning eksinud alaealiste õiguskuulekale teele juhtimiseks peavad nendega lisaks õigussüsteemile tegelema ka sotsiaal- ja haridussüsteem. Seega peaks õpetajaid valmistama senisest rohkem ette nii alaealiste õigusrikkujate abistamiseks kui ka ennetustegevuseks.

2014. aastal andis ETV saade „Pealtnägija“ põhjaliku ülevaate hirmutavalt suurest hulgast alaealiste narkoärikate juhtumitest. Prokuratuuri aastaraamat (2021) nimetab keskkonnana, kus alaealised narkoäri teevad ja uimastid on noortele kõige kättesaadavamad, lisaks tavaveebile nii-öelda tumeveebi, sest seal saab tegutseda varjatult. Kui 2014. aasta „Pealtnägijas“ portreteeriti alaealise narkootiliste ainete müüjat eliitkoolis õppiva tavalise, pigem eduka õpilasena, siis praegu saame öelda, et alaealist õigusrikkujat vaadeldakse kui mitte edukat, vaid abivajavat last.

Kui USA-s leiti 1998. aastal, et keskmine noor narkodiiler on oma karakteristikutelt (suhtlusvõrgustikud, õpilaselu, elukoht, demograafilised andmed) keskmine õpilane, siis 2021. aastal Rootsis vaatluse alla võetud narkokurjategijatest joonistusid välja kampadesse kogunevad alaealised, kellel polnud tavapäraseid sõpru ning kes olid psühhiaatriliste või sotsiaalmajanduslike probleemidega. Seda kinnitab meile justiitsministeeriumi koostatud varasemalt viidatud kriminaalmenetluste statistika.

Kuidas pilt lähemal vaatlusel tundub?

Tegin koos kursusekaaslase Anett Silmaga 2022. aasta kevadel ülikooliõpingute ajal intervjuusid portreteerimaks alaealisi narkokuritegudes süüdimõistetuid. Võtsime vaatluse alla 14–18-aastased KarS § 183–191 järgi (edaspidi narkokuritegudes) süüdi mõistetud. 

Tõsiasjast, et noored saavad endale huvipakkuvad ained kergelt kätte, on olnud juttu ka meedias. Näiteks kirjeldab J.-R. Jõesaar Postimehes: „Tänaseks on kümnendas klassis käiva õpilase sõnul tema lennus vähemalt kolm õpilast, kes on justkui diilerid. „Kui küsida, siis saab,“ kirjeldas ta gümnaasiumidiilerite tööd.“ Viimase sarnased avaldused intrigeerisidki mind teemaga põhjalikumalt tutvuma. Lisaks olen varasemalt nii vabatahtliku kriminaalhooldaja, sotsiaalpedagoogi kui ka õpetaja töös korduvalt kokku puutunud noortega, kes on süüdi mõistetud narkokuriteo eest. Põhjendusena on nad enamasti öelnud, et see oli „easy money“ ja nad ei mõistnud oma teo tõsidust. Nii mõnigi neist on praeguseks tubli pereisa või ka tunnustatud arst, mõni aga vaatab maailma jätkuvalt suurenenud pupillidega kilavate silmadega.

Meie kursusetöö ühine eelarvamuslik koondportree narkokuritegudes süüdi mõistetud alaealistest oli võimalik kokku võtta järgmiselt. 

• Noored, kes vajavad raha (ehk on pärit madalama sissetulekuga peredest) ja on keskkonnas, kus näevad, et sel viisil on võimalik teenida ja elada ära paremini, kui nende praegune olukord võimaldab. 
• Noored, kes soovivad kuuluda „eliiti“ ehk osta kalleid asju, teha sõpradele välja (pigem mitte madala sissetulekuga peredest). 
• Noored, kes soovivad kuuluda kuhugi, olla kardetud ja kõvad vennad, kellele keegi midagi ei ütle (üldiselt n-ö murelapse taustaga, sissetulek peres võib olla nii madal kui kõrge).
• Noored, kes idealiseerivad filmidest ja internetist nähtud sisu põhjal sedalaadi diilerite elustiili, mõistmata selle tagajärgi (pere sotsiaalse tausta mõttes võib olla nii madala kui kõrge sissetulekuga peredest).
• Isikliku narkootiliste ainete tarvitamise käigus algul sõpradele vahendanud ja siis juba müüma hakanud noored.
• Kognitiivsete moonutustega noored, kelle jaoks kanep peaks olema legaliseeritud ning kelle inforuumis ei ole tegu täiskasvanuid puudutava eriolukorra ega kuriteoga.
• Saamaks uuritavast sihtrühmast paremini aru viisime muuhulgas läbi intervjuud alaealiste narkokuriteos süüdi mõistetud (KarS § 184 alusel) noormeestega. Küsitletutelt kuulsime, et kuritegelikule teele jõudsid nad, nagu eespoolgi mainitud, sõprade mõjul või koos nendega, narkokuriteod oli osa nende sõpruskonna argipäevast. 

Õigusrikkujad kinnitasid intervjuudes, et majanduslikku kasu nad pigem ei saanud või polnud see nende eesmärk.

Ats: „See ei olnud nagu ma teen seda mingi kasu saamise eesmärgil, ma lihtsalt nagu nagunii käisime väljas iga päev ja ma oleks taga (sõbraga – A-L. B) ka nagunii kokku saanud, et siis nagu vist viisin talle selle.“

Jass: „See ei tulnud mulle nagu isegi kümmet eurot rahalist kasu.“

Ats: „Sõber jah, teenis, küll, jah midagi. Aga no niisama, pigem lihtsalt käisime.“

Küsitletud noormehed õppisid kuriteo sooritamise ajal tavakooli 9. klassis ning olid pärit tavalisest keskklassi perest, kus mõlemad vanemad olid spetsialistidest palgatöötajad, elasid eramajas pigem keskmisest kallimas piirkonnas ning said iganädalast taskuraha. Varasemalt olid nad vabal ajal hõivatud treeningutega.

Noored ise tunnevad seda kui elustiili või „olemise“ osa ega pea narkootikumidega seotut suureks rikkumiseks, nagu ka artikli algul mainitud meediakajastustest näha. Ehk on asi dinosauruseks muutuvas minus endas, et näen narkootikumide tarvitamises pigem pahelist alternatiivi, mitte elu loomulikku osa. Siinkohal võib tuua paralleeli kehalise karistusega. On palju lapsi, kes on kasvanud vitsata ja kellest on saanud täiesti normaalsed täiskasvanud. Ja on lärmakaid kehalise karistuse pooldajaid, kes seda ikka ja taas kiidavad, mõistmata, et ka keretäieta saab õnnelikult kasvada.

---

Tüüpiline alaealine narkokurjategija 

Töö käigus analüüsitud narkootilisi aineid tarbivate alaealiste ja alaealiste narkokurjategijate ülevaatele tuginedes saime luua pildi tõenäolisest Eesti alaealisest narkokaubitsejast.

• Tegutseb peamiselt Tallinnas, Narvas või Saaremaa vallas.
• 15-aastane ja 90% tõenäosusega poiss.
• On vähemalt korra ise narkootilist ainet tarvitanud, peamiselt puutub kokku kanepi, LSD, amfetamiini, ecstasy või kokaiiniga ning on teadlik, et ka tema sõpruskonnas uimasteid tarvitatakse.
• Narkootiliste ainetega hakkas kaubitsema, sest kasutab neid ise. Hulgi ostes loodab saada odavamalt ning edasimüügiga enda kasutamist rahastada.
• Tema pere ei ole majanduslikult halval järjel, ta saab taskuraha, kuid tema vanemad ei ela koos.
• Vaba aeg möödub peamiselt internetis, kasutab aktiivselt suhtlusrakendusi.
• Tema sotsiaalsed oskused on madalamad võrreldes teiste endaealistega, kes narkootiliste ainetega kokku puutunud ei ole.
• Oma igapäevaelus on ta mõjutatud sõprade arvamusest ning otsib nende heakskiitu.