2. juunil avati Ukrainas Žõtomõri oblastis Ovrutši linnas nelja rühmaga nüüdisaegne moodullasteaed, mille ehitamist rahastas Eesti riik. Aasta lõpuks valmivad ruumid veel nelja rühma jaoks ning siis on lasteaias kaheksa rühma, kuhu mahub 160 last. Linnas tunnevad kõik seda maja Eesti lasteaiana. Uuel lasteaial on Eestis ka mentor, Kohila Sipsiku lasteaed, kelle ukrainlased Eestis käies mitme lasteaia seast ise välja valisid. Augusti viimasel nädalal oli Sipsiku lasteaia kuueliikmeline delegatsioon omakorda Ukrainas kolleegidel külas.

Kohila Sipsiku lasteaia direktor Kristina Mägi, kas oskate öelda, miks just teie lasteaed valituks osutus?

Anname oma lasteaias lastele palju iseseisvust ning võimalusi valida, otsustada, kaasa rääkida. Mida vähem õpetajad laste eest ära teevad, seda arendavam see laste jaoks on. Lapsed on kaasatud söögitegemisse, tõstavad söögilauas endale ise toitu ette, teevad pärast magamist voodid korda, vahetavad voodipesu. Sageli tuleb ette sedagi, et hommikuputru ja pannkooke valmistatakse ja süüakse õues. 

Arvan, et just kõik see ukrainlastele meeldiski. Augusti lõpus neil külas käies oli tore näha, et nad on need põhimõtted omaks võtnud. Lapsed tegid kõiki eespool nimetatud asju, lisaks olid sarnaselt meie lasteaiaga koridoridesse sisse seatud mängupesad.

Ukraina lasteaedades pole see tavaline. Turvalisuse huvides on seal palju piire ja reegleid, mis aga võib pärssida lapse iseseisvuse kujunemist.

Kas Ukraina lasteaiasüsteem on Eesti oma sarnane?

Ukrainas kuuluvad lasteaiad samuti kohalike omavalitsuste alla, erinev on see, et lasteaed on vanematele tasuta. Alushariduse õppekava on neil hästi detailne ning tegevuste pikkus vastavalt laste vanusele ette kirjutatud. Noorema rühma tegevused kestavad 15, vanema rühma omad 30 minutit ning igal tegevusel peab olema kindel ülesehitus: sissejuhatav osa, põhiosa, liikumist soodustav osa ning lõpuosa ehk kokkuvõte. Projektõpet seal ei kasutata ja lõimingu osakaal on väiksem kui meil. Ka ei ole õpetajatel sellist vabadust ja autonoomsust nagu Eesti lasteaedades. Samas on sealsed õpetajad uuendustest huvitatud. Tutvustasime kohapeal videoesitlustel Sipsiku lasteaia põhimõtteid ja lapsest lähtuvat tegevuskultuuri mitte ainult lasteaednikele, vaid ka lastevanematele, ja see meeldis kõigile. Püüamegi nüüd koostöös Ukraina õpetajatega nende õigusraamistikuga arvestades õppekorraldusse väikseid muudatusi sisse viia, et seda paindlikumaks muuta.

Kuidas on lasteaias töö korraldatud?

Lasteaed on avatud kl 7.30–18 ning rühma meeskonda kuuluvad kaks õpetajat ja õpetaja abi. Õpetajad töötavad vahetustega, üks õpetaja on tööl hommikust lõunani, teine lõunast õhtuni, nii et kõige aktiivsemal ajal on lastega kaks inimest, õpetaja ja õpetaja abi. Õpetaja tööpäev kestab kuus tundi ja kogu selle aja tegeleb ta lastega. Eraldi üldtööaega ette nähtud pole, tegevusi valmistatakse ette pärast tööd kodus. Ukrainas kehtib lasteaiaõpetajale kõrghariduse nõue ning kuupalk on 10 200 grivnat, mis on umbes 265 eurot. Võrdluseks: Ukraina keskmine palk on 17 500 grivnat ehk umbes 455 eurot. Hea uudis on, et sel suvel loodi haridusministeeriumisse aseministri ametikoht alushariduse alal, mida varem polnud, nii et loodetavasti hakkab alushariduse valdkond rohkem tähelepanu saama.

Kas lasteaias on ametis ka muusika- ja liikumisõpetaja ning tugispetsialistid?

Liikumisõpetaja tööle võtmiseks saavad omavalitsuselt lisarahastust taotleda lasteaiad, kus on vähemalt kuus rühma. Praegu viivad rühmaõpetajad liikumistegevusi läbi ise. Detsembris, kui rühmi on kaheksa, saab lasteaed endale loodetavasti ka liikumisõpetaja.

Muusikaõpetaja on lasteaias olemas ning esinemiskultuuril, eriti laulmisel on Ukrainas suur tähtsus. Tarkusepäeval saime seda ise kogeda. Ehkki lasteaed oli avatud olnud kõigest viis nädalat, oli laste esinemist vaadates tunne, nagu oleks nad oma kava pikalt harjutanud, kõik tuli nii hästi välja. Enamik laule ja tantse oli pühendatud kodumaale. Kodumaa-armastus on Ukrainas tähtis ning seoses sõjaga muutunud veelgi tähtsamaks. Õppeasutustes, mida me külastasime, oli igas rühmas ja klassis Ukraina riigi sümbolitega nurgake. Samuti peeti meeles sõjas elu kaotanuid. Augusti lõpu seisuga oli sõjas hukkunud 126 Ovrutši linnast pärit sõdurit, kõik kellegi pereliikmed.  

Hiljuti sai lasteaed endale psühholoogi. Ka Ukrainas on üha enam tuge vajavaid lapsi ning rakendatakse kaasava hariduse põhimõtteid. Vajadus tugispetsialistide järele on seoses sõjaga märgatavalt kasvanud. Ligi 16 000 elanikuga linnas asuv ressursikeskus on sisuliselt nagu meie Rajaleidja, kus töötavad logopeedid, eripedagoogid ja teised tugispetsialistid ning kuhu võivad abi saamiseks pöörduda nii lasteaiad kui ka lastevanemad.

Kuivõrd oli tunda, et riigis käib sõda?

Seda oli tunda küll. Ovrutši linn sai kannatada sõja alguses, nüüd on hakatud juba hooneid taastama. Käisime ühes mürsutabamuse saanud muusikakoolis, millele oli pandud uus katus ja aknad. Otse Eesti lasteaia vastas asunud töötukassa hoone kohal on aga endiselt varemed.

Sõjaolukorras kehtib kord, et matku ja õppekäike ei korraldata ja lasteaia õuealalt tohib välja minna vaid erandkorras. Kui sõda algas, pandi kõik haridusasutused kinni ja uuesti tohtis need avada alles siis, kui oli rajatud pommivarjend. Ovrutši linnas ei saanud varjendi puudumise tõttu lasteaia- või kooliaastat alustada 860 last, kusjuures kõik koolid ja lasteaiad pole praeguseni avatud ning õppetöö toimub suhtlusvõrgustikes.

Õpetajate sõnul on olukord varasemaga võrreldes siiski rahulikum, häire on kaks-kolm korda nädalas, varem juhtus seda sagedamini. Kui kõlab häire, tuleb viie minuti jooksul varjuda. Et lastes mitte hirmu tekitada, ütlevad õpetajad, et minnakse keldrikohvikusse või võlumaale – varjenditesse ongi varutud vett, suupisteid, küpsiseid. 

Ka meie sealoleku ajal oli kahel ööl Venemaa rünnakute tõttu õhuhäire. Hirmu meist keegi ei tundnud ja paanikasse ei läinud, meie eest hoolitseti hästi. 

Millised nägid välja pommivarjendid?

Eesti lasteaia varjend oli värviline ja kenasti sisutatud – seal olid narid, lauad, toolid, joonistusvahendid. Teiste lasteaedade varjendid asusid rõskevõitu keldrites, kuid õpetajad on püüdnud muuta need laste jaoks võimalikult meeldivaks. Torude külge oli kinnitatud kaisuloomi, kiviseintele maalitud päikesed ja naerunäod, et ruumi hubasemaks muuta. Samamoodi eristuvad uue lasteaia maja ja mänguväljak linna ülejäänud lasteaedadest, mis on küll puhtad ja kodused, aga asuvad pigem vanemates hoonetes ja meenutavad interjöörilt meie lasteaedu 1980.–1990. aastatel.

Millised on lasteaedade võimalused õppevahendeid ja mänguasju osta?

Kuna lasteaedadel on raha vähe ja suurem osa sellest on kulunud pommivarjendite ehitamiseks, on õppevahendeid ja mänguasju vähe. Neid aitavad soetada kas vanemad või õpetajad ise. Tänapäevased vahendeid, näiteks legosid, robootikaseadmeid, nutitahvleid me ei näinud. Meie kingituseks viidud programmeerimisklotside komplekt tekitas igatahes palju elevust ja rõõmu. Kutsungi siinkohal üles, et kui kellelgi on häid mõtteid ja võimalusi, kuidas Ukraina lapsi õppevahenditega aidata, võiks sellest meile teada anda.

Puudus on Ukraina lasteaedades ka tööd lihtsustavatest digisüsteemidest ja programmidest. Praegu õpib personal kasutama ukrainakeelset Eliisi keskkonda, samuti käivad läbirääkimised lasteaedade toitlustusprogrammi ANC kasutusele võtmiseks. Meie lasteaia peakokk sai omalt poolt õpetada, kuidas uusi köögiseadmed, nõudepesumasinaid, kombiahje kasutada. Ka selliste praktiliste asjadega saame kolleegidele toeks olla. Muide, söögist rääkides oli huvitav näha, et Ukrainas söövad lapsed lasteaias kolmekäigulise lõuna: supi, prae ja magustoidu.

Mis kõige rohkem üllatas ja meelde jäi?

Sealsed inimesed. Kõik, kellega me kokku puutusime olid südamega tööle pühendunud ja sõjaolukorrast hoolimata rõõmsad ja lootusrikkad. Lastega suhtlemisel nägime suurt hoolivust, südamlikkust ja soojust, lapsi kallistatakse seal hästi palju. 

Igal sammul võis tajuda austust ja armastust oma kodumaa vastu, mida Ukrainas maast madalast kasvatatakse. Eestis oleme me hästi uuendusmeelsed, teadlikud kõiksugustest metoodikatest ja suundadest, läheme uuendustega kiiresti kaasa, mis muutuvas maailmas ongi õige. Sama tähtis on aga, et me selle kõrval ei unustaks ära oma juuri ja kultuuri. Tahame oma lasteaias sellele rohkem tähelepanu pöörata. 

Sügava mulje jättis ukrainlaste külalislahkus. Inimesed rõhutasid, kui tänulikud nad on Eesti riigile abi eest, ning olid liigutatud, et tulime külla riiki, kus käib sõda. Ovrutši linnapea leidis iga päev hetke, et meiega kohtuda, ning ka linnaelanikud elasid lasteaia projektile väga kaasa, isegi poodi minnes tunti meid ära. 

Meil omalt poolt on hea meel, et saime Ukrainas käia, sealset olukorda kogeda ja inimestega tuttavaks saada. Nii saame neid paremini toetada. Õppisime ka ise palju ja oskame oma võimalusi hoopis teise pilguga näha ja rohkem hinnata.

---

Lasteaia ehitamist ja sisulist nõustamistööd korraldas Eesti Rahvusvahelise Arengu Koostöö Keskus. Vanemprojektijuht Anna Silem, kuidas see koostöö algas ja kaua kestab?

Žõtomõri oblast koostas nimekirja objektidest, kus neil on abi vaja. Eesti otsustas abi pakkuda Ovrutši linna lasteaia ehitamisel, kuna meil on ehitamise alal suur kogemus, samuti saame pakkuda head haridussisu.

Lasteaed ja varjend on ehitatud nüüdisaegseid nõudeid silmas pidades, need on ligipääsetavad ka ratastooliga, seal on kaldteed, invatualetid, invalift. Ehituse maksumus koos sisustuse, õueala, mänguväljakute ja pommivarjendiga on kokku ligi 4,5 miljonit eurot. Lisaks annetused, mida samuti tehti palju. 

Aasta lõpus saab lasteaed valmis ja ehitusprojekt lõpeb, sisu osas aga kestab meie koostööprojekt 1. juunini 2024. Peagi valmivatesse nelja rühma võetakse tööle uus personal, keda meil on kavas koolitada. Oleme juba läbi viinud ukraina keeles Eliisi keskkonna koolitused, kuhu olid kaasatud kõik 18 omavalitsuses asuvat lasteaeda. Kõigi nende lasteaedade juhid käisid aprillis ka Eestis lasteaedu külastamas ja meie kogemusega tutvumas. Tahame jagada oma parimaid praktikaid, samuti aidata soetada õppematerjale – eeskätt robootikaseadmeid, tahvleid jne, ning õpetada neid õppetöös rakendama.

Kuigi Ukrainas on õppeasutustel numbrid, mitte nimed, panid õpetajad sellele lasteaiale nimeks Pääsuke. Ühelt poolt näitab see seost Eestiga, teisalt usutakse ka Ukrainas, et kodus, mille räästa alla pääsukesed pesa teevad, on õnne.