Vene avang

Kui direktor Eister ühel päeval Albertilt küsis, missugust ringi ta tahaks juhendada, pakkus Albert välja karikatuuriringi, lisades juurde, et võiks ka kooli huumoriseinalehte välja anda. Direktorile see mõte meeldis, sest tema hobi oli maalimine. 

Albert pani teadetetahvlile kuulutuse: „Kes soovib tulla karikatuuriringi, võtku ühendust õpetaja Albertiga.“ Mõne päevaga tuli kokku neli poissi: kolm lõpuklassist ja üks üheksandik. Esimeseks ülesandeks sai seinalehele aluse tegemine. See valmis paari päevaga ja nägi välja nagu tavaline seinalehe alus, ainult et selle üks osa oli kõverpeegel. Seinalehe nimi oli Caricare, mis itaalia keeles tähendab „liialdama“. Seinaleht pidi ilmuma hakkama igal reedel.

Seinalehe motoks sai Karl Marxi lause „Inimkond jätab naerdes hüvasti oma minevikuga“.

Mõne päevaga valmis esimene number. Esialgu oli seal üksainus karikatuur: see kujutas õpetaja Prausi, kes oli kirjutanud tahvlile e2-e4. Loo puänt seisnes selles, et vene keele õpetaja Praus oli kirglik malemängija ja võis hasarti minnes isegi tundimineku maha magada, e2-e4 aga oli vene avangu esimene käik. Pildi all olid sõnad „Vene avang“. Seinaleht tekitas elavat huvi ja igal vahetunnil oli selle ees kobaras uudistajaid.

Kui Albert esmaspäeval kooli jõudis, märkas ta, et seinaleht on kadunud. Pärast esimest tundi kutsus direktor Eister ta enda juurde. „Kas te saite aru, millega te hakkama saite?“ küsis koolijuht rahulolematult. Albert ei saanud. Eister siis selgitas, et laupäeval oli kooli ruumides olnud sõjaveteranide kokkutulek. Kohe ürituse algul märganud üks tähelepanelik veteran vene avangu pilti ja küsinud, kas sellega tahetakse siin koolis öelda, et meie riigis on kõik venelaste poolt ette kirjutatud.

Hiljem asja üle mõeldes jõudis Albert paradoksaalsele järeldusele, et Venemaa on suur riik ettearvamatu minevikuga. Kunstiõpetaja Puhasoja püüdis Alberti tuju tõsta tsitaadiga vene klassikult, kes olevat ammuilma öelnud, et Venemaal on peale lollide rohkuse ja kehvade teede veel üks häda: lollid, kes arvavad teadvat, mida tohib teha ja mida mitte.

Jumal võttis mütsi ära

Albert püüdis mitmel moel õpilaste mõtlemist arendada. Üks abinõu oli rääkida mõistulugusid, kus mõte oli peidetud ridade vahele. 

Paljudest lugudest sai enamik erilise pingutuseta aru ja tundis oma edu üle rõõmu. Üks lugu, millest arusaamisega polnud probleemi, oli selline: „Noor naine istus lapsega mererannas. Ootamatult tuli randa hiigelsuur laine ja viis lapse minema. Ahastav ema laskus põlvili ja palus: „Armas Jumal, kui sa oled olemas, too mu poeg mulle tagasi.“

Veidi aja pärast tuli uus hiigellaine, mis asetas lapse pehmelt ema sülle tagasi. Õnnelik ema kaisutas last, siis aga põlvitas uuesti ja ütles nõudlikult: „Aga armas Jumal, lapsel oli ju müts ka peas.““

Enamik õpilasi jõudis ruttu järelduseni, et inimene pole kunagi olemasolevaga rahul.

Aeg-ajalt andis Albert kutsekoolis füüsikat kurtidele. See oli väike grupp püüdlikke õpilasi, kes käisid usinasti tunnis. Alberti juttu vahendas neile viipekeele tõlk, enamik suutis lugeda ka Alberti suu pealt. Ühes tunnis rääkis Albert seda lugu ka neile ja küsis, mis on nende arvates loo mõte. Ta sai kaks isemoodi vastust, mida kumbagi polnud oodanud. Üks ütles, et meri võttis mütsi ära, teine väitis, et Jumal võttis mütsi ära.

Albert oli segaduses ja mõtles, et kui kuidagi õnnestuks panna neid õpilasi selliseid alltekstiga lugusid mõistma, siis muutuks sellest ka nende mõtlemine. Ta katsetas veel mitme looga, kuid tulemusteta. Loo iva ei jõudnud õpilastele kohale. Ja siiski uskus ta edasi, et kui õpilast ei panda kunagi tegema seda, mida ta ei suuda, siis ei tee ta kunagi ka seda, mida suudab.

Õpetaja Albert töötas füüsikaõpetajana 42 aastat mitmes koolis