Seekordne kahekõne võiks kanda ka pealkirja „Käbid ja kännud“ − juhtimis- ja õpetamisteemadel mõtisklevad Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis ja tema tütar Susi Ann Kaljas, kes on esimest aastat Tartu Erakoolis ametis prantsuse keele õpetaja ja tiimijuhina.

Kadi Kreis on Tartu Ülikooli lõpetanud maalikunstnikuna, teinud isikunäitusi, tegutsenud ettevõtjana reklaami ja kujunduse alal. Sajandivahetusel, kui Susi Ann oli aastane, sai Kadist haridusreformi käigus ootamatult Tartu Kunstikooli juht. Nüüd on ta Eesti staažikamaid kutseharidusjuhte.

„Ma ei teadnud tollal juhtimisest midagi, polnud läbi lugenud isegi kutseõppeasutuse seadust. Pedagoogikat, juhtimist ja muud tööks vajalikku olen õppinud hiljem,“ lausub Kadi Kreis, kes tänavu oli aasta õpetaja konkursi nominent õppeasutuse juhtide kategoorias. 

Susi Ann õpib Tartu Ülikoolis psühholoogiat. On õppinud ka füsioteraapiat ja töötanud vabatahtlikuna Prantsusmaal, aga sügisest õpetab Tartu Erakooli progümnaasiumis ehk ProTERA-s prantsuse keelt ja on tiimijuht. 

„Olen keele- ja järeleaitamistunde päris pikalt andnud, loogiline jätk oli klassi ette minek,“ räägib Susi Ann. „Tunnen end seal väga hästi. Olen lapsepõlves tegelnud teatriga, laulnud muusikalides. Publiku ees olemine tundub mulle loomulik, olen seal omas elemendis.“

Küsimusi tekib Susi Annil iga päev, väikeseid igapäevaseid probleeme ja suuremad mõtteid. 

Susi Ann Kaljas: Praegu valutan kõige rohkem südant selle pärast, kuidas kõiki õpilasi toetada. Et hoitud oleksid need, kes vajavad iga päev märkamist ja erisugust lähenemist, aga ka need, kes on iseseisvad ja tublid. Kas sul on soovitusi?

Kadi Kreis: See on üks meie töö põhiküsimusi. Juhtimist mõtestan ma alati tasakaalu otsimise kaudu. Võrdlen ja otsin seoseid looduse ja kunstiga. Loodus otsib tasakaalupunkti ja kunstnik, ükskõik mis valdkonnas ta tegutseb, loob harmooniat. Kollektiivi koos kõlama panemine ongi harmoonia loomine ja tasakaalupunkti leidmine. Mõnikord lähevad kontrastid ühte ja pausid teise kohta. Kui saad endale klassi või grupi, ei saa sa selle koosseisu valida ega ka kõike juhtida. 

Susi Ann Kaljas: See juhuslikkus inspireeribki, sest tekivad kooslused, mida sa ei kujuta ette. Tiimina peavad koos tegutsema inimesed, kes ei ole sama tüüpi ja kel võib olla raske üksteist mõista. Vahel mõtlengi, kas olen seal koosluses dirigent, esimene viiul või hoopis kontsertmeister. See sõltub päevast.

Kadi Kreis: Elus peab ratsionaalsuse kõrval olema juhuseid. See inspireerib. Ükskõik kas klassis, roodus või perekonnas, tegeled ju kogu aeg suhete kompositsiooniga. Saad selle paika, aga siis muutuvad välistingimused, mis sinust üldse ei sõltu, ja hakkad jälle looma. Saad uuesti paika, aga siis läheb keegi klassist minema ja sul on uus olukord.

Mul läks juhina palju lihtsamaks, kui õppisin ära, et pole midagi loomulikumat kui muutumine ja liikumine. Kui sa pole paigal, põled vähem läbi. 

Susi Ann Kaljas: Ainus tõde, millele saad toetuda, ongi siis see, et kõik muutub.

Kadi Kreis: Selle tõe tunnetamine on väga päevakajaline, kui me räägime 21. sajandi oskustest. Meil on vaja toetada noori, et nad tuleks muutustega kaasa, oleks plastilised, loomingulised, probleemilahendajad. See tähendab pidevat liikumist. Plastilisus organisatsioonides, ökosüsteemides ongi loomulik. 

Me pole kodus kunagi rääkinud, milliseid väärtusi ma juhina oluliseks pean, aga need on kogu aeg taustal olnud. Jagame sama väärtusruumi. Jagame vastastikku ka lugemis- ja kuulamissoovitusi. Meie grupis on kolmaski pereliige, tütar Mette Mari, kes õpingute kõrvalt kunstikoolis õpetab.

Susi Ann Kaljas: Tööle asudes mõtlesin, mida tahaksin oma tiimile edasi anda. Mind kõnetas ühe noore kolleegi mõte − tema tahab jagada headust. Olen võtnud selle üle. Minu tiimis on teismelised, kes kipuvad piire katsetama. Olen kindel, et kui minu klassis on hea ja turvaline olla ja ma elan neile kaasa, siis nad tajuvad ja hindavad seda.

Kadi Kreis: Ka mina usun, et töötajad ja õppijad arenevad, pingutavad, avanevad paremini turvalises keskkonnas. Kui ma suudan seda iga päev tekitada, siis nad tahavad siia tulla.

Avasime Tallinnas kutsevaliku aasta ukrainlastele. Nad tänasid meid just turvalise keskkonna eest. 

Paljudes organisatsioonides napib oskust luua kohalolutunnet. Jätkusuutlikkus algab inimeste hoidmisest − et ma juhina ei raiskaks töötajat ja ta saaks pühenduda sellele, milles ta on hea. Samamoodi on õpilastega.

Susi Ann Kaljas: Meie koolis on igal teisipäeval 40-minutiline paus, kus kõik loevad. Tulevad ja upuvad oma raamatutesse. Saavad eluks kaasa harjumuse aeg maha võtta.

Kadi Kreis: Meie joonistustunnid on samasugused. Joonistamine on ajule raske ülesanne – tuleb keskenduda. Ka gümnaasiumis võiks olla selline tund!

See on osa koostöise kultuuri loomisest. Oleme kümmekonna aastaga loonud kunstikoolis sellise kultuuri, et me ei tule niisama koosolekuks laua taha kokku, vaid loome kohalolu.

Susi Ann Kaljas: Võtmekoht on siin vastutuse jagamine. Ka oma tiimiga tegime lepingu, kuhu panime kirja reeglid klassiruumis, ühise boonussüsteemi. Pole ainult minu ootused õpilastele, vaid mulle kehtivad samad ootused ja olen selle kaudu eeskuju.

Kadi Kreis: Õpetaja on tippjuht, kes paneb teismelised õppima ja asjade vastu huvi tundma. Idufirmade maailmas räägitakse juhitava grupi optimaalsest suurusest. Aga õpetaja teeb seda palju keerulisemates oludes, poole suurema grupiga. Samamoodi koolijuhid. Meil on ikka veel arhailised süsteemid. Vastutust jagatakse vähe. 

Kuidas õpetaja saaks olla nüüdisaegsete juhtimisvõtetega juht? Praegu on ta liiga üksi, meil on individualistlik lähenemine, kuigi räägime, et on vaja koostööoskusi. Kui meie oma koolis oleme andnud vastutuse õpetajate tiimidele, siis näeme, kuidas nende koormus on langenud. 

Noorte elustiil on muutunud. Noored arstid pole nõus enam kogu aeg rabelema nagu vanemad kolleegid ja öövalveid tegema. Ka noortel õpetajatel on oma hobid, projektid ja nad tahavad oma aega rohkem sättida. Ent kas kool on uueks põlvkonnaks valmis? Tippjuhil on vabadus võtta pärast intensiivset tööd nädal vabaks, aga õpetaja sõltub kalendrist ja lapsevanema ootusest, et lapsed on kogu aeg hoitud.

Susi Ann Kaljas: Õpetajal pole veel nii palju vabadust, aga seda oleks vaja, et vastu pidada. Pole just jätkusuutlik pausideta kevadesse purjetada! Minu jaoks on praegu kõige keerulisem end säästa, jätta tööasjad tööle ja mitte olla ka kogu vaba aja õpetaja. 

Õpetajad on harjunud kõike üksi tegema. Meie koolis on koostöönäiteid õnneks palju: ainegrupipõhiselt kohustuste jagamine, tiimijuhtide võrgustik. Saame jooksvalt asju arutada, nii sünnivad head asjad.

Kadi Kreis: Meie proovime gruppide tandemjuhtimist. Tiimijuhid on alguses kahekesi ja saavad põrgatada teineteisele mõtteid grupis toimuva üle. 

See säästab õpetajat, kui ta ei vastuta üksi, ja saab ka ventileerida. 

Susi Ann Kaljas: Meil oli augustis põhjalik coaching’u-koolitus. Coach’ivat lähenemist rakendatakse ka õpetajate omavahelises suhtluses. Alustaval õpetajal on võimalik endale coach saada. Sel nädalal tundsin tema järele põletavat vajadust.

Kogu minu elu on ema olnud koolijuht, aga minu jaoks oli juhtimine üsna abstraktne tegevus. Arvasin, et juht peab vahel tegema kurja nägu! Alles koroonaajal, kui ema töötas kodus, tekkis tema tööst päris ettekujutus.

Kadi Kreis: Eeskuju kaudu õpimegi. Meie kodus pole kontrollitud, kas lastel on õpitud. Meie pere ühisosa on alati olnud ka looduses käimine, kunstinäitused, linnapuhkused muuseumikülastusega. Ja loomadelt saab palju õppida, ka juhiks olemist. Vaatled, kuidas loomad käituvad – näiteks kui kiiresti õpib kass klaverit mängima, kui teda premeerid. Ja siis mõtledki, mis toimub õpilastega klassis, kui premeerime vale käitumise eest. Loomade käitumine on inimese käitumise lihtsustatud mudel – samu asju saad teha õpetaja ja juhina. Kogu aeg tuleb mõtestada mitut tasandit.