Tallinna Ülikooli ELU (erialasid lõimiv uuendus) projekti „Koolikultuur, kooli õhkkond ja õpilaste/õpetajate rahulolu Eesti alternatiivpedagoogilise suunitlusega koolides“ ellurakendamisel koondusid ülikooli eri erialade tudengid, keda kannustas huvi alternatiivpedagoogika vastu. Õppejõududest juhendajate Tiiu Kuurme ja Kristi Mets-Alunurme suunamisel oli nende eesmärk teada saada, kuidas elavad Eesti alternatiivpedagoogilised ja kristlikud koolid, milline on nende koolikultuur.

Uurijaid huvitas ülevaade alternatiivpedagoogilistel suundadel põhinevate Eesti erakoolide organisatsiooni- ja juhtimiskultuurist, selle mõjust kooli atmosfäärile ja selles osalejate tajutud hea- ja rahulolule. 

Sooviti leida vastused küsimustele, kas nende koolide erisustel on mõju õpilaste ja õpetajate tajutavale subjektiivsele heaolule ning rahulolule kooliga; kuidas suudetakse oma alusfilosoofiat ja väärtusi argipäevaselt järgida; kas võiks otsida ideid ka üldhariduskoolide jaoks, kus eesmärgiks on seatud nüüdisaegne õpikäsitus ja personaliseeritud õpiteed; milline on uuritavate koolide organisatsioonikultuur, juhtimismudel ning toimimisviis.

Vaatluse all oli kaheksa erakooli: Aruküla Vaba Waldorfkool, Püha Johannese Kool, Gaia Kool, Lilleoru Põhikool, Tallinna Vaba Waldorfkool, Kohila Mõisakool, Väike Werrone Kool ja Pärnu Vabakool.

---

Mida võiksime teada alternatiivpedagoogilistest koolidest?

TLÜ kasvatusteaduste magistrantuuri tudengid AET RAUK ja ATSE PÄÄRO

Intervjueeritavate kooliga seotud tunded on valdavalt head ning õpilased ja õpetajad on oma kooliga rahul – töötamist ja õppimist seal peeti privileegiks. Nii õpetajad, juhtkond kui ka õpilased tunnetavad kooli kui ühtset kogukonda. Kõikides koolides oli tajutav sõbralik ning soe atmosfäär, loomingulisus ja turvalisus, autonoomiat toetav keskkond. 

Õpetajate igapäevategevus ja suhtumine on kantud missioonist ja ühistest väärtushinnangutest. Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetaja: „Hindan seda keskkonda, seda õpetajate kollektiivi või seda metoodikat, et ma saan ikkagi paindlikult õpetada neid asju, mis on olulised ja vajalikud. See annab vabaduse.“ 

Oluliseks peetakse omavahelisi suhteid nii kooli sees kui ka kogukonnaga, olulise aspektina toodi välja, et eriarvamuste puhul ei pelga keegi neid väljendada ja lahendusi otsida. Vestlustes kõlasid ikka ja jälle märksõnad „sõbralikkus“, „austus“, „rahumeelsus“, „koostöö“ ja „vabadus“.  

Koole juhitakse erinevalt

Nendes koolides rakendatakse Waldorfi pedagoogika, Gaia hariduse, süvendatud inimeseõpetuse, üldõpetuse ja Taani vabade koolide eeskujul elamusõppel põhinevaid alternatiivpedagoogilisi õppemeetodeid. Kaasatud oli ka kaks kristlikke väärtusi jagavat erakooli. Valimisse kuulunud koolidest kahes toimub õppetegevus I ja II kooliastmel, neli kooli tegutsevad täiemahulise põhikoolina ja kahes on võimalik omandada nii põhikooli- kui gümnaasiumiharidust. Külastatud koolide õpilaste arv jäi vahemikku 33–455, koolis töötavate pedagoogide arv vahemikku 6–50. Valimisse kuulunud järjepidevalt tegutsenud koolidest pärineb vanim aastast 1992 ja noorim aastast 2018.

Uurimisperioodi käigus külastasime kahe päeva vältel kooli, vaatlesime sealset füüsilist keskkonda, õppetegevust ja õhustikku, et saada teadmisi koolipersonali ja õpilaste omavahelisest suhtlemisest, kooli atmosfäärist, kollegiaalsusest ja lastevanemate kaasamisest. Intervjueerisime kooli juhtkonda, õpetajaid ja õpilasi.

Intervjuudest selgus, et projektis osalenud koole juhitakse erinevalt: kolmes koolis on juhtimine kollegiaalne, st kaasatud on juhtkond, õpetajad ja lastevanemad. Lilleoru Põhikooli juht rõhutab: „Kogukond on kogu kooli arengus väga tugevalt sees.“ 

On koole, kus juhtimisotsuseid võetakse vastu kollegiaalselt, kooli tegevuse eest vastutatakse ühiselt. Aruküla Vaba Waldorfkooli juht selgitab: „Waldorfi koolides on kollegiaalne juhtimine, mis tähendabki, et tegelikult ei ole mina kooli juhataja rollis. Juhtimine ei käi nii, et mina otsustan ja teen oma otsused teatavaks. Kõik otsused teevad õpetajad ehk kolleegium.“ 

Kahte kooli juhitakse tavakooliga sarnaselt: kooli juhib juht koos hoolekoguga või sihtasutuse juhiga.

Koostöö lastevanematega

Kõigis alternatiivpedagoogilise suunitlusega koolides tehtud vaatluste ja intervjuude põhjal selgus, et koolide jaoks on oluline tihe koostöö lastevanemate ja õpilastega. Püha Johannese Kooli juht: „Vanemateta ei oleks me kool seal, kus ta praegu on. See on absoluutselt kindel. Vanemate abi on olnud ikkagi elutähtis, isegi otsustav.“

Õpilasi ja vanemaid kaasatakse aktiivselt kooliürituste ja ühistegevuste korraldamisse, korraldatakse heategevuslikke laatasid, külastatakse muuseume ja käiakse ühiselt väljasõitudel. 

Uuringu käigus saadud andmete analüüsimisel jõudsime järeldusele, et projekti alguses esitatud küsimustele saime koolide eripära rõhutavaid vastuseid, kuid esile tuli ka koole siduv aspekt: koolide visioon ja missioon on kandunud igakülgselt kooli igapäevaellu, õppetöösse ja -keskkonda. 

Koolide omanäolisust ja pedagoogilist suunda väljendas suurepäraselt kooli interjöör, õpikeskkond, maja üldine meeleolu ja töörütm. Näiteks Waldorfi koolides on vastavalt vanusele erisuguste pastelsete värvilahendustega klassid, kristlike väärtuste kajastamine vastavates koolides paistab välja klassi ja koridori seintel olevate piltide järgi, looduslähedust propageeriv kool asub looduse rüpes ning mitmes koolis on vabadus tunniplaanist mitte rangelt kinni hoida, lasta tunnil vabalt kujuneda.

Mida teistele soovitada?

Kantuna saadud headest emotsioonidest ja teadmistest soovime tavakoolidele edasi anda mõned soovitused või pakkuda mõtteainet, mida nad võiksid õpilaste heaolu parandamiseks oma töökorraldusse üle võtta. Näiteks võiks katsetada Waldorfi pedagoogikast pärit epohhiõpet ehk perioodiõpet ja eurütmiat ehk liikumiskunsti; lasta õpilastel tunnis kasutatavate meetodite osas kaasa rääkida; et laps suudaks ühest keskkonnast teise lülituda, võiks koolipäev alata rahulikus tempos; tasub võtta aega, et õpetada õpilasi oma sise- ja välismaailma tundma (emotsioonid, tunded, olukorrad, ümberkaudse loodusega suhtlemine); mitte kasutada tunni loomingulist õhkkonda lõhkuvat tunnikella; teha rohkem ja sagedamini koduõppepäevi ehk neljapäevaseid koolinädalaid; katsetada üldõpetust (eriti I kooliastmes) ja STEM-metoodikat, mis annab võimaluse õppeaineid siduda ning aitab õpilastel näha õpitud teadmiste seoseid; kaasata kooli tegevusse rohkem kogukonda ning peresid; nihutada koolipäeva algus hilisemaks; pakkuda õpilastele rohkem õuevahetunde ning õuesõpet. Muidugi ei saa mainimata jätta koolide interjööri. Seegi võiks olla igal koolil omanäoline ja lähtuda lapsest.

Ilmestamaks tudengite projekti käigus saadud mõtteid ja emotsioone, lisame artikli lõppu mõned väljavõtted nende eneserefleksioonist. 

Ene (Püha Johannese Kool): „Minu jaoks oli uudne tajuda üheaegselt ja arusaadavalt kooli kandvaid alusväärtusi füüsilises keskkonnas kombineerituna argielu atmosfääriga interaktsioonis kooliperega. Ühiste väärtuste alusel koostöine tegutsemine oli tajutav mulle külalisena ja väljendus kõikides aset leidnud vestlustes üksteisest lugupidamise, austuse ja aktsepteerimisena. Õpilaste intervjuudest selgus mudeldamise olulisus hoiakute kujundamisel ja kaasamisel. Kogukonna kaasamine ja õpetajate autonoomia õpikeskkonna kujundamisel väljendus õpilaste teadlikkuses, uudishimus, loomingulisuses ja elujanus. Märksõnadeks jäid „koostöö“, „aktsepteerimine“, „kodutunne“ ja „unistused“.

Atse (Aruküla Vaba Waldorfkool): „Aruküla Vabas Waldorfkoolis hing puhkas. Lapsed olid rõõmsad ja suhtlemisaltid, nad olid oma kooliga rahul. Õpilased ei lasknud ennast külalistest häirida, nende esinemis- ja eneseväljendusoskus olid head. Kooli personal oli lahke ja abivalmis. Imestama pani, et olenemata kitsastest oludest ja ruumide jagamisest huvikooliga, oli interjöör kaunis ja Waldorfi pedagoogikast lähtuv. Mulle meeldis, kuidas kogukond oli kogu kooliellu kaasatud, samuti kollegiaalne juhtimine.“

Aet (Lilleoru Põhikool): „Mul oli võimalus vaatleja ja uurija rollis kahel päeval Lilleoru Põhikooli elust osa võtta. Sain teada, et seda, mida kool lubab, lapsed (ja ka vanemad) sealt ka saavad: headust, soojust, turvalisust ja samas ka vabadust. Tunnid on üles ehitatud üldõpetuse põhimõttel, toimub palju lõimimist. Tunnid on erineva tempoga, mis hoiab hästi laste tähelepanu õppetegevuse juures. Tunnis igavlevaid õpilasi mina ei näinud. Selles koolis on kindel koht enesejuhtimisoskuste ja -väljendusoskuse õpetamisel ja igapäevasel kasutamisel. Seda, et lapsi pole piiratud ja neil on vabadus ennast väljendada, sai lastega kohtudes kohe tunda – lapsed olid julged ja avatud suhtlejad. Kui ma lapsevanemana oleksin valiku ees, kuhu kooli oma 1. klassi minev laps panna, oleks Lilleoru kool minu kui suure loodusearmastaja jaoks kindlasti favoriitide seas. Kooli ümbritsev mets ja kogu keskkond on lummav ja inspireeriv.“

Kerli (Gaia kool): „Minu külastatud kool on väga kogukonnapõhine. Õpetajad, õpilased ja lastevanemad on üks kogukond, kus kõik on hoitud ja väärtustatud. Õpetajad on rõõmsameelsed ning lapsest lähtuvad. Iga õpilast võetakse sellisena, nagu ta on. Kõige suurema emotsiooni jättis see, et kooli atmosfäär oli täpselt selline, nagu oleks sattunud lasteaeda: rõõmsavärviline sisustus, palju laste töid seintel ning väga palju taimi.“

---

INTERVJUU

Väikeses koolis õppida ja töötada on privileeg

Usutles Heiki Raudla

Õpetaja Annika Arro hinnangul on inimestega koos olemine see, mis Aruküla Waldorfkoolis hinge täidab ja toidab. Kui saab teha oma tööd inimestesse süvenedes, kogeb ka õpetaja eduelamust.

Rääkides erakoolide populaarsusest, möönab Aruküla Vaba Waldorfkooli 7. klassi klassiõpetaja, loodusainete ja kõnekujunduse õpetaja Annika Arro, et paljud lastevanemad otsivad kogukonnatunnet, inimestevahelist seotust, mida väiksemad erakoolid võimaldavadki.

Kuidas te ise Aruküla Waldorfkooli jõudsite, kas see oli teadlik valik? 

Jah, see oli teadlik valik, kui tuli kooli vahetamise otsus teha. Olen lõpetanud Tartu Ülikooli loodusteaduste õpetaja erialal, omandanud ka gümnaasiumi bioloogiaõpetaja kutse. Alustasin tavakooli õpetajana, küll mitte päris tavapärastes tingimustes. Läksin pärast ülikooli tööle sanatoorsesse internaatkooli. Juba siis nautisin loodusainete õpetamist: pidin õpetama viit ainet ja mul oli suur vabadus kõiki neid omavahel lõimida. Otse koolipingist tööle asununa ei olnudki mul aega tundideks väga põhjalikult valmistuda. Ka tol ajal oli õppekirjanduse ja -vahenditega kitsas, lisaks tuli teha palju kavasid ja plaane, kuid praktika kippus neist ikka erinema, polnud eelteadmist klasside vajadustest ja võimekusest.

Hiljem sain ka suures koolis õpetamise kogemuse: lühikest aega asendasin Westholmi koolis ja see meeldis mulle väga. Siis tuli perelisa ja karjäär jäi lühikeseks. 

Nüüd elan ja töötan Arukülas. Siia kooli tuleku otsustasin pärast kolmanda lapse sündi. Esimene laps oli jõudnud siis juba neljanda klassi poole peale ja keskmine oli kooli minemas. Ühel lapsel oli raskusi kõne arenguga, teisel kahtlustati düsleksiat ja düsgraafiat. Suures kesklinnakoolis ei suudetud last toetada, küll aga hinnetega karistada. Suured ootused olid perele, aga süsteemset tuge ei olnud. Lapsel süvenes koolihirm, lisaks tekkis probleeme kiusamisega. Hakkasin otsima teistsugust lähenemist haridusele. Võtsin julguse kokku ja tulin asja uurima. Aruküla sobis ka asukoha poolest. 

Nüüdseks on vanim laps kooli lõpetanud heade ja väga heade tulemustega, sai kirjutamise hirmust lahti, järgmine laps on sellel kursil, et põhikool kiitusega lõpetada. Siinne metoodika on teda palju aidanud, kuigi esimesed aastad ei olnud väga lihtsad ja spetsialistide hinnangul ei olnud tema koht tavakoolis. Kolmas laps käib kolmandas klassis ja neljas läheb järgmisel sügisel esimesse klassi. 

Kuidas teil siia sisseelamine läks, kas kooli süsteem meeldis?

Ma ei mäleta ülikooliaastatest, et alternatiivpedagoogikast oleks eriti räägitud – kui üldse, siis väga vähe. 

Alustasin vähehaaval, algul oli kõige kiirem mu enda laste siia õppima saamisega, aga kandideerisin ka ise õpetajakohale. Kuna viimane laps oli väga väike, tulin tööle osalise koormusega. Sain katsetada ühe epohhi õpetamist tsükliõppes. See meenutas mulle esimest töökogemust: väga lühikese aja jooksul tuli järg üle võtta. Harjumatu oli, et õpikuid kasutatakse siin minimaalselt, ennekõike põhikooli kolmandas astmes, vaatlusi ja praktikume on aga palju. 

Ma ise ei olnud alguses just väga n-ö Waldorf, üritasin aru saada, mida Waldorfi pedagoogika endast kujutab, sain kasutada vastavat kirjandust, kuigi eestikeelsega oli siis kitsas. Nüüd on õpetaja tööd toetavat ja Waldorfi pedagoogika põhimõtteid selgitavat kirjandust õnneks rohkem saada. 

Mulle meeldis, et õpetamine käis praktilise tegevuse kaudu, tempo ei olnud ülemäära kiire. Nagu alati kulus palju aega katsevahendite ettevalmistamisele, töövahendite kokku kogumisele, puhastamisele ja hoiustamisele. 

Oli teil siin mentor, abiline?

Minul ei olnud, mind usaldati väga palju, aga sain alati oma uutelt kolleegidelt ka nõu küsida. Kasutasin võimalusi koolitustel käia nii palju kui vähegi võimalik. 

Kuidas epohhiõpe algul tundus?

Sellel on oma võlu, sest 45 minutiga ei jõua just palju ära teha. Need, kes on ülikoolis käinud, teavad, et teemasse sisseelamiseks ja teema käsitlemiseks on optimaalne kaks korda 45 minutit, vähemaga ei jõua suurt midagi. Epohhiõppes käsitletakse ühte õppeainet kolme-nelja nädala jooksul intensiivselt, siis on võimalik seda ka teiste ainetega lõimida. Näiteks maalimise, aga ka eesti keele, võõrkeelte ja matemaatikaga. 

Väikeses koolis ja hästi toimivas kollektiivis on hea aineid lõimida. Kui õppisin ülikoolis, räägiti, et loodusaineid oleks hea lõimida, aga eriti suurtes koolides on seda keeruline teha, sest inimesi on palju ning õpiku ja töövihikuga töötada on lihtsam kui kõigi osapooltega läbi rääkida. Waldorfi kooli õppekavasse on lõimimine sisse kirjutatud ja suur eeltöö varem ära tehtud.  

Lõimimisele ja ainetevahelisele tervikutundele aitab kaasa, kui üks ja sama õpetaja saab õpetada nii keemiat, füüsikat, bioloogiat kui geograafiat. Paraku ei ole paljud õpetajad nii laia ettevalmistusega, sama käib õpikute koostajate-kirjutajate kohta. 

Teie kooli puhul tõstetakse esile kogukonnatunnet. Mis seda kogukonda koos hoiab, kui suur roll on kohalikul piirkonnal?

On lastevanemaid, kes valivad meie kooli väga teadlikult, aga eelkõige on eesmärk lapse arengut igakülgselt toetada. Seda ei saa teha, kui peresid kooliellu ei kaasata, vanematelt ei tohi vastutust võtta. 

Meil on klasse, kus suur osa õpilastest on kohalikud, aga ma ei tea ühtegi klassi, kus käiksid ainult Aruküla lapsed. Suhteliselt kaugelt tullakse, ka 30 km kauguselt Tallinnast. 

Kolmnurk õpetajad-õpilased-lastevanemad kätkeb endas pahatihti konflikte … Kas kooli suund aitab neid ära hoida?

Lastevanemad ei tea Waldorfi pedagoogikast alati kuigi palju ja nende teadlikkuse järgi me lapsi siia ka ei vali. Kuigi teadlikkus toetab koostööd. Kõige olulisem on ikkagi inimlik aspekt, see, mismoodi vanemaid kooliellu kaasatakse. Teeme siin arenguvestlusi, nagu tehakse ka suurtes koolides, aga vanemad löövad kooli ja klassi tegevustes kogu õppeaasta jooksul aktiivselt kaasa. Ka vanemate grupiks liitmine, ühise asja eest tegutsema innustamine, teeb suhtlemise lihtsamaks. Väikeses koolis on õpetaja kontaktis kõikide peredega. Kui see ei sobi, lähevad teed lahku. Tõsi, on tekkinud ka mittemõistmisi, mis on päädinud laste koolist äravõtmisega.

Kas Waldorfi koolis töötamine on teie jaoks lisakoormus või privileeg?

Kindlasti on siin lisakoormust, aga olen selle võtnud vabatahtlikult. Inimestega koos olemine on see, mis siin hinge toidab. Kui teha oma töö ära inimestesse süvenemata, siis eduelamust ei tule. Privileeg on siin töötamine kindlasti ka, sest meil on palju mitmekülgseid toredaid inimesi, kes innustavad erisugustest ettevõtmistest osa saama ja toetavad üksteist. Kellast kellani tööd otsijatele see töö siin ei sobi. 

Tuleb ette intensiivseid perioode, mis on väga väsitavad, aga ka aegu, mil võetakse rahulikumalt. Heidame igal nädalal pilgu oma kooli elule tagasi ja vaatame ka ettepoole, samuti jälgime kõrvalseisja pilguga, kuidas asjad toimivad, mis teemad on õhus – see annab kindlust, et ükski olukord ei ole lahendamatu. 

Peale selle on meil siin sündmused, mida me aastakalendri järgi korraldame. Pühasid tähistame osalt rahvakalendri, osalt kaugemate algallikate järgi. Näiteks mardipäeva ajal tähistame laternapäeva, mis on püha Martini päev – meil ei ole see niivõrd santimise, kuivõrd valguse toomise ja jagamise päev. Õhtul on laternarongkäik, üks klass küpsetab pirukaid – mitte kõigile, aga nii, et suur osa saab ja ülejäänu tuleb jagada, nii et kõigile jaguks. Kogetakse, et jagada on rõõm. Tundides räägitakse ka mardi- ja kadripäevast ning joostakse koos klassiga mardi- või kadrisanti. Miikaelipäeval kaetakse laud sügisandidest tehtud toitudega ja sel päeval toovad toidu laste perekonnad. Mängime mänge, milles kajastub hea ja kurja võitlus ning pürgimus paremaks inimeseks saada. 

Kas teie kooli on kerge sobivaid õpetajaid leida?

Õpetajaid leida on alati raske. Ma ei ole kindel, et see suurtes koolides, n-ö tavasüsteemis lihtsam on, kuigi õpetajate väljaõpe on suunatud ennekõike tavasüsteemile. Maakoolil on oma spetsiifika, me oleme ikkagi maakool. Teine märksõna on „julgus“, sest me otsime enda sekka inimesi, kes on laia haardega – väga kitsas spetsialiseerumine ei hoia õpetajat maal elus, ta ei saa piisavat koormust, teisalt on keeruline panna noort inimest mõtlema ja valdkondade vahel seoseid leidma, kui ei ole laiemat haaret, andekust eri aladel. Ma ei räägi, et õpetaja peab väga talendikas olema, aga ta peab huvituma eri valdkondadest ja oskama teisi innustada. 

Meil on olnud väga häid õpetajaid, kellel on puudunud õpetaja ettevalmistus, kes ei ole eelnevalt õpetajana töötanud, aga kes on endas selle soovi leidnud ja saanud lastega hästi hakkama. Tuleb osata noori lugeda, klassi lugeda, sealt edasi on juba tehniline küsimus, mida ja kuidas sa teed. 

Waldorfi süsteemis on äärmiselt oluline õpetaja enesekasvatus. Puhtalt materialistina on siin keeruline toime tulla, sest ootame inimeselt sügavamat mõtestamist kui ainult tööjuhendi järgi tööülesannete täitmine. Pead olema ka väga hea suhtleja nii laste kui vanematega.

Tavakoolile suunatud õpetajaharidus võib, aga ei pruugi seda toetada – kui püütakse minna kiire testimise ja tulemuste püüdmise teed, siis siin see tulemust ei anna. Oluline on usaldada protsessi ja lapsi – et nad teevad õigel ajal eakohaseid asju, see on ka enesearengu teema. 

Kas programmide, nt „Noored kooli“ programmi kaudu on teie kooli õpetajaid jõudnud?

Ei ole kuulda olnud. Oletan, et nad toetavad ennekõike linnakoole. Paljud teevad valiku juba palganumbri pärast. Meie palgatase ei ole suurte (linna)koolide ja eliitkoolide omaga võrdne, siia jõuavad ennekõike inimesed, kes on väga suure missioonitundega. 

Mida võiksid teised teilt üle võtta õpetajate heaolu seisukohast? 

Seda on keeruline soovitada, sest iga kool on omaette organism. Mina hindan enda kooli juures seda, kui palju me teeme õpetajatena koostööd. Hästi toetav on, et klassi hoiab mitte ainult klassiõpetaja-klassijuhataja, vaid ka aineõpetajad on klassiga seotud ning kujundavad noori oma mõtete ja tegudega. Klass ei ole klassijuhataja isiklik asi. Ka teised õpetajad leiavad võimalusi teha väljaspool oma tunde õpilastega midagi toredat, mis neid liidaks ja aitaks raskusi ületada. 

Muidugi tuleb ka suurtest koolidest palju tugevaid ja toredaid inimesi, aga oleme hakanud märkama üha rohkem ka neid, kes ei tule sellest suurest mürglist tervetena välja. Organisatsioonis peab olema ühine hingamine, pisikeses koolis on see võimalik, aga suures märksa keerulisem. Väikeses koolis õppida ja töötada on privileeg.

---

KOGEMUS

Püha Johannese Kooli asutaja ja direktor Liivika Simmul:

Meie kooli idee sündis Nõmme õigeusu koguduse liikmetel, kõik oleme sügavalt mõttekaaslased. Sarnane tõmbab sarnast, meil on oma õpetajaid lihtsam leida, sest meile tulevad sarnaste väärtustega inimesed. Inimene, kes siis tuleb, tunneb siin töötamiseks soovi või soodumust, siia ei satuta umbropsu. Ühised väärtused tagavad ka kvaliteedi. 

Kaugeltki kõik meie õpetajad pole kristlased, vaid lihtsalt tublid õpetajad, kellele siinne keskkond sobib, kiriklik kuuluvus pole üldse mingi kohustus ega garantii. Loeb ikkagi inimese süda, psüühika ja elukogemus, lisaks professionaalsus.

Võtame vastu ka õpetajaid, kellel puudub õpetaja kvalifikatsioon, aga muidugi lepime nendega kokku, et nad tulevikus sellele vastaksid. Kvalifikatsioonita suurepärane ja hästi toime tulev õpetaja võib olla palju parem leid kui korras paberitega õpilasega konfliktis inimene. Oluline, et õpetaja on valmis õppima, muutuma, arenema ja panustama kooli ühisesse loomesse. 

Meie koolis töötamise privileeg on, et meil töötab palju kristliku maailmavaatega inimesi, meil on ristiinimeste varjupaik. Nad saavad olla siin need, kes nad oma südames on, see on suur privileeg. Nendele, kes kristlikku poolt ei vaja, on privileeg see, et neid ei kohustata seda kaasa tegema. Meie kool on keskkond, kus inimene annab endast rohkem ja saab vaimselt rohkem. Näiteks tänan õpetajaid ka vaba ajaga.

Tartu Waldorfgümnaasiumi internkolleegiumi liige Meelis Sügis:

Meil on kaadriliikuvus väike, puudub pidev vajadus uute inimeste järele. Nii et õpetajate puuduse all meie kool otseselt ei kannata. Me ei eelda uuelt inimeselt seda, et ta kohe waldorfkooli spetsiifikat põhjalikult tunneks – arusaadav, sest Eestis ei ole sellise taustaga inimesi üleliia palju kuskilt võtta. Ennekõike on oluline avatus ja valmisolek teha midagi teistmoodi. Inimesed on enamasti õppimis- ja muutumisvõimelised. Meie kooli algusaegadel (30 aasta eest) oli olukord raskem.

Kes on vestlusele tulnud, need reeglina jäävad ka püsima. Valede ootustega inimesi oli algusaastatel rohkem, nüüd enam mitte.

Ülikoolist tulnud noortel on õpetajatööks baasteadmised, aga nii nagu teistegi ametite puhul, tuleb päris elulised oskused töö käigus õppida. Tõsi, ülikooli ja päriselu seos võiks olla tihedam. Praktikakohaks valitakse meid harva.

Meil on raske töötada, kui töö on ainult kohustus. Meie õpetajal peab olema valmisolek paljutki ise luua ja teha. On kolleege, kes on leidnud, et see on just õige koht, siin saab omi mõtteid paremini teostada – loomingulist vabadust on palju.