Vene õpilastele eesti keele õpetamisel tuleb mängida laua- ja elektroonilisi mänge, arvestatavad on suhtluskaardid ja muu interaktiivne kraam. Mängu tuleb ka „Alias“ ja kaugest lapsepõlvest tuntud „Reis kuule“. Lisaks tõttab appi tehisaju AI. 

Õpetan valdavalt selliseid õpilasi, keda ühtegi teise kooli ei võetaks. Nad ei loe ühtegi raamatut, vaid käivad trennis ja mängivad arvutimänge. Skandaale nendega pole: vene keskkond austab õpetajat, kuna ta püsib klassi ees tarka juttu rääkides hästi rollis. Vastuseis eesti keelele on tugevaim ukrainlaste seas, kellele nende siia saabumisel räägiti, et siin saab vene keelega hakkama.

Eesti on ukrainlaste ootusi petnud, sest nõuab neilt keelt, mille intonatsioon, rääkimise kiirus ja kõla on teised, kui nemad on harjunud. Sama on tavaliste venelastega Lasnamäelt, kelle kõrvus sulab kokku fraas, mida eestlane hääldab omateada aeglaselt ja iga sõna rõhutades. Näiteks laused „Mis su nimi on?“ või „Tõlkida pole vaja“ on eestlase arvates igati mõistetavad fraasid. Vene kõrvale sulavad need sõnad kokku amorfseks käkiks, kuna nad ei erista sõnade piire. Neile on ootamatu vokaalide ja konsonantide regulaarne vaheldumine eesti sõnades, samuti sõnarõhu paigutamine esimesele silbile. See jooksutab nende juhtme ilusti kokku. 

Grupp asjalikke tegelasi monopoliseerib info ja vastab ka ülejäänud halli massi eest. Eliit on avatud ja ootab oma rüppe uute teadmistega kamraade, kuid nende ootus on asjatu. Kel ei ole piisavat ajumahtu, see eliiti tulema ei hakka, ehkki parimad teda lausa paluvad. Vene kooli eripära ongi, et teadmised ei ole ühe omaniku käes, vaid vabalt saadaval seal, kust hall mass neid ei võta. Parimad õpilased on see kollektiivne aju, kes vastab ka teiste eest. Üks sõna saadakse siit, teine teisalt – nii tuleb klassi peale lausa mitu lauset kokku. 

Tekstide inimene 

Lasnamäe on venelaste enklaav, kus suhtlemine käib siseringis, eesti noortega räägitakse inglise keeles. Venelastele on omamoodi auasi eesti keelt mitte osata, sest uue põlve eestlased vene keelele samuti mingit tähelepanu ei pööra. Hästi on eesti keelde integreeritud Kesklinna Vene Gümnaasium ja Tallinna Läänemere Gümnaasium. Sealt tulevadki inimesed, kes julgevad eesti keelt kõnelda ja võidavad Quizizze mänge 76% täpsusega.

Ukrainlaste seas on kahesugust suhtumist. Ühelt poolt valitseb käegalöömise mentaliteet: „Niikuinii ma seda keelt selgeks ei saa!“ Teiselt poolt on tunda, et Ukraina on arenenud ühiskond, kus diplomeid ei jagata niisama, ilusate silmade eest. 

See veel ei tähenda, et näiteks Nikopolist siia tulnud inimene oleks kuidagi motiveeritud eesti keelt õppima. Istub selline noormees esimeses pingis, maksimaalselt tahvli lähedal. Kirjutamine paistab olevat talle püha ennastohverdav töö nagu preestrile teenistus altari ees. Ta ei kõneta kedagi, vaid vaatleb oma fraase pingsalt kümmekond minutit. Sinna, kus mängitakse suhtlust võimaldavaid lauamänge, ta isegi ei pöördu, ta elab täielikus vaikuses vaid eestikeelsetele fraasidele. 

Ja muidugi on tal õnnestunud Google Translate’ist maha kirjutada midagi sügavmõttelist, nagu „Malvina sinised juuksed on teispoolsuse hullutamiseks“. Telefon on talle andnud tõeliselt professorlikku teksti. Samas vastab ta lihtsale küsimusele „Mis su nimi on?“ vene keeles, et ta on Ukrainast ega saa aru. Ta on tekstide inimene ja tulnud tekstuaalsest kultuurist, sest ta ei tea, et ainus võimalus keel tegelikult omandada on telefon käest panna. Ja moodustada selliseid lihtsaid lauseid nagu „Ma olen poiss“, „Mul on kodus koer“.

Tema kultuuris pühendutakse tekstidele vaikusega, tarkade ringis istutakse pikalt raamatu taga ja õpetajat hoitakse. Tema on ülitark raamatuinimene, kelle kasutegur keeleõppes on siiski ümmargune null. 

Pall peab käima

Aga on teisigi ukrainlasi. Keegi neist on masendunud, sest eesti keel ei meenuta talle seni teadaolevaid – see on indoeuroopa keelekramp. Kohtab ka sellist suhtumist, et keeleõpe peab olema fun, sõnade meeldetuletamisel peab pall ringi käima. Kui kõik on euroopapärane ja popp, siis tuleb õpilane kenasti kaasa. See, kes keeleõppesse niimoodi suhtub, on valmis ka heas inglise keeles lühiettekande pidama – mõnest raamatust, kus lohe röövib tüdrukuid ja sunnib plikasid Gaza sektori laadsel kinnisel alal teda, draakonit, vaatama. 

Tema ongi see Ukraina noor, kellest kirjutatakse, et ta läheb kohalikest vene emakeelega noortest kiirel sammul mööda. Nendest, kes on paarkümmend aastat siin elanud ja oskavad eestikeelse jutu peale vaid „Tsevoo-tsevoo?“ ütelda. Ja just viimaste pärast on täieliku eestikeelse hariduse idee nii problemaatiline. 

Poliitikutel on lihtne rääkida, et teeme Eesti kohe eestikeelseks. Õpetaja eelkirjeldatud keerulistest nüanssidest aga mööda vaadata ei saa. Ja kuidas suudavad koolid võtta tööle piisaval arvul inimesi, kes vähemalt osale õpilastest teadmised tagavad, see on veel lahtine. Inimesi, kes suudavad hoida samasugust vaikust, nagu hoian mina selles klassis, kus on too vaikiv õpilane.