Investeerimisguru Kristi Saare on töötanud õpetaja, klassijuhataja ja õppejuhina. Praegu käib ta aeg-ajalt koolides noortele rahatarkusest rääkimas ja koolitab selles vallas õpetajaid. Oma kirjastusega on ta andnud välja raamatu „Koer nimega Money“, mille põhjal on loodud ka õppematerjalid rahatarkuse õpetamiseks teises kooliastmes. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Jah, mulle koolis meeldis. Õppisin põhikoolis keelteklassis, kuhu sattus kokku väga äge seltskond. Valitses mentaliteet, et tegutseme ja oleme tublid. Kõik olid nutikad inimesed ja käisid olümpiaadidel. Olin aktivist, õpilasesinduse president – selline hästi ära rakendatud õpilane. 

Mis ained sulle meeldisid? Millised olid rasked?

Olin klassikaline nohik ja käisin kõikidel olümpiaadidel: matemaatika, inglise keele, füüsika, keemia, eesti keele, geograafia. Olin nutikas, aga ei viitsinud kodutöid teha ega õppida, ma ei olnud viieline. Eksamitulemused olid mul head, aga tunnistusel pigem neljad-viied. 

Minu tugevaim aine oli matemaatika. Olen probleemilahendaja tüüpi ja matemaatikas sain seda tugevust rakendada. Mulle meeldis väga ka inglise keel, mille oskamine avas väga suure osa maailmast. Mul olid väga head õpetajad. Juba 7. või 8. klassis lugesin inglise keeles raamatuid. Oli aga ka õpetajaid, kellega pean elu lõpuni vimma (naerab). Kõikide õpetajatega ei klapi. 

Ained, kus õpiti asju pähe, ei olnud kindlasti minu tugevus. Näiteks kunstiajalooga olid mul väga keerulised suhted. Tagusime seal lihtsalt fakte pähe ja tegime teste. Muusikaajaloos olid kuulamistestid. Täiskasvanuna ja ise kümme aastat õpetanuna olen üha rohkem veendunud, et need on täiesti mõttetud. Keeleõpetajana ei ole ma mälutrenni vastu, aga seda saab teha ka nii, et ebaõnnestumise eest ei karistata. Näiteks minu inglise keele õpetaja tegi sõnadetöid, aga luges vastuse õigeks ka siis, kui sa ei teadnud täpset vastet, vaid sõna tähendust või sünonüümi. Kas asjadel, mida pähe õppisime, oli ka mingi rakendus? Võib-olla olnuks, kui oleksime kunstiajaloos pärast päheõppimist läinud galeriisse ning kunstitöid ka vaadanud ja kogenud. Aga meil oli nii, et tegime testi ära ja siis oligi hästi.  

Hakkasin eelmisel aastal nullist klaverit õppima. Mõtlen, miks mulle koolis pillimängu ei õpetatud. 12 aastat muusikatunde möödus nii, et ma ei osanud ühegi instrumendiga midagi teha. Kas see ei ole raiskamine? Õnneks on asjad hakanud muutuma. 

Aine, mille tundi ma kindlasti ei oodanud, oli kehaline kasvatus. Ma pole pärast keskkooli lõppu suuski alla pannud. Põhikoolis mängisin võrkpalli ja mul oli neli korda nädalas trenn, aga kehalise kasvatuse tund oli selline, et saaks vaid üle elatud. Kõiki tulemusi mõõdeti sentimeetrites, aga spordiharjumust ei tekitatud ja oma keha me tundma ei õppinud. 

Mis on tagantjärele kõige väärtuslikum, mille koolist kaasa said?

Meil võimaldati väga palju ise teha ja meie panustamist ja pingutamist toetati. Korraldasime igasuguseid üritusi. Lubati ka protestida selle vastu, millega me rahul ei olnud. Et tegelege, võtke ette! Meil tohtis olla oma arvamus ja polnud seda, et mingi asi on alati niimoodi olnud ja me ei saa seda muuta. Ikkagi sai. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Eesti kool on jätkuvalt ajast maas. Kas või seesama rahatarkus. Iga inimene teeb iga päev väga palju rahaga seotud otsuseid, aga koolis rahatarkust õpetades nägin, kuidas 18-aastased õpilased, kes poole aasta pärast pidid alustama iseseisvat elu, ei teadnud, kuidas toimib krediitkaart ja mis peab olema kirjas töö- või üürilepingus. On vaja väga väikest libastumist, et asjad läheksid halvasti. Käia 12 aastat koolis ja tulla nii ülipraktiliste teadmisteta välja!?  

Tekib küsimus, kust need teadmised peaksid tulema. Selge on see, et rikkamatel peredel on rohkem võimekust oma lapsi rahatarkuse vallas õpetada ja toetada, aga kust ülejäänud lapsed oma teadmised saavad? Nii võibki minna, et võetakse kiirlaenu, juhtub ühte, teist ja kolmandat ning hiljem ühiskonnas klaarime seda, et oleme lasknud noored ellu ilma võtmeoskusteta. Peredel ei ole ju kõiki neid kogemusi. Mina olin oma peres esimene, kes võttis kodulaenu, ja isegi kui mu vanemad oleksid tahtnud mulle õpetada, mida seda tehes silmas pidada, poleks see neil võimalik olnud. Sama on investeerimisega – kui su vanemad ei investeeri, ei ole neil sellest ka teadmisi. 

Ka õpetaja, kes ei ole ise rahatark, et saa rahatarkust õpetada. Õpilased ju küsivad õpetajalt kohe, mida tema konkreetselt teeb. Lisaks rahateemale on veel terve hulk olulisi asju, suhete teemad, vaimne tervis, toitumine, seksuaalharidus, mille õpetamine sõltub sellest, kui kirgas on koolijuht ja kas tal on kedagi klassi ette panna.  

Koolidesse tuleks tõmmata inimesi, kes toovad värskeid mõtteid ja verd. On päris palju neid, kes oleksid nõus kas või osakoormusega õpetama, aga meil ei ole süsteemi, mis neid toetaks ja kus neid juhendataks – näidataks, kuidas tundi anda, seda ette valmistada jne. Ma ei nõustu sellega, et ütleme olemasolevatele õpetajatele lihtsalt: no nii, nüüd õpetage kõik asjad ära. Sellesama rahatarkusega tehti nii, et see suruti osaliselt ühiskonnaõpetusse, mis peab niigi käsitlema kõiki kodanikuks olemisega seotut. Praeguseni ei eksisteeri meil rahatarkuse õpetamise õpikut. Lihtsalt ei ole. 

Kui oleks üks asi, mida sa saaksid Eesti kooli juures muuta, mis see oleks?

Ma tean, et see ei ole populaarne vastus, aga mina ikkagi kahekordistaksin õpetaja palka. Inimesed võivad rääkida, et asi ei ole ainult palgas, aga sorry, asi on palgas. Et meil tekiks korralik konkurents, et me saaksime päriselt värsket verd haridussüsteemi. Olen ise koolis töötanud ja tean, et meil on täiesti ebakompetentseid õpetajaid, kellest me ei saa kuidagi lahti, sest nende asemele pole kedagi panna. Tõsiasi, et oled ebakompetentne, ei takista sind Eestis õpetaja olemast. Matemaatika- ja füüsikaõpetajad õpetavad ühe jalaga hauas. On väga vähe asju, mida õpetaja peab tegema, et oma ametist ilma jääda. Me räägime õpetaja kvalifikatsiooninõuetest ja tõesti, paberil on need kõik väga kõrged: oled professionaal, täiendad ennast … Väga tore ja tubli, kes seda teevad. Aga reaalsus on see, et nendega, kes seda ei tee, ei juhtu mitte midagi. Keegi ei võta midagi ette, sest muidu on klassi ees lihtsalt tühi plats. Palka saavad kõik ühepalju. Hea õpetaja ei saa Eestis mitte mingit rahalist boonust. Mõelda, klassijuhatajatöö tasu on umbes sada eurot kuus! Sada eurot selle eest, et lahendad muuhulgas kehval sotsiaalmajanduslikul järjel perede ülikeerulisi probleeme, mille lahendamiseks on appi vaja väga palju ametkondi ja instantse. 

Kurb on, et õpetajat ei nähta kõrgel tasemel tippspetsialistina, vaid õpetamine on justkui miski, mida tehakse missioonitundest või hobina, seal ei ole üldse mingit karjääri-track’i. 

Öeldakse, et austus ameti vastu ei sõltu palgast, aga siiski sõltub, ärme pane silmi kinni, me elame ikkagi kapitalistlikus ühiskonnas. Kui oled tubli inimene, tekib ühel hetkel küsimus, miks sa ikka oled õpetaja. Et kas oled missioonitundega fanatt või ei saa tõesti mujal tööd?! 

Ideekeskuses olen teinud õpetajate networking’u. Avaküsimus oli, kui palju keegi palka saab. Osa inimesi tundsid poole ringi peal, et hakkavad nutma, sest said aru, kes kui palju tööd teeb, kellele mille eest makstakse ja kellele mille eest ei maksta. Omavahel palgast ei räägita, mistõttu on kõikidel ka raskem küsida. 

Milline oleks sinu meelest normaalne õpetaja palk?

2500 eurot bruto. Ja seda ikka tavakoormusega. Praegu tuleb paari tuhande eurone palk kokku tänu õpetajate puudusest põhjustatud lisakoormusele ja nii näib palganumber justkui suurem. Aga antavate tundide hulk on täiesti absurdne! Olen seda ise kogenud, mul oli ühel aastal 28-tunnine nädalakoormus. Sealt ei tule enam kvaliteeti, see on lihtsalt tükitöö, mis saab justkui tehtud, aga sa ei näe, kui palju asi seest käriseb või kui suur on kvaliteedivahe õpetajaga, kes ei ole viimase piirini viidud. Õpetaja võtabki kõik tunnid vastu, kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt, sest teist bioloogiaõpetajat pole ja kaks õpetajat peavad tegema ära kolme õpetaja töö. Lihtsalt nii on. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja on eelkõige loov, ta oskab ja jõuab arvestada, et iga laps on erinev. Ülekoormuse üks peamisi probleeme ongi see, et loovuseks ei jää ruumi, vaid pead oma töö lihtsalt tükitööna ära tegema. Pole aega ega jaksu mõelda sellele, et igale lapsele jääks hea mälestus õpetajast, kes temas midagi märkas ja nägi. Arvan, et paljud tänapäeva õpilased tulevad koolist niimoodi läbi, et neile ei jää sellist mälestust. 

Muidugi on heal õpetajal olemas kõik õpetajatööks vajalikud professionaalsed teadmised ja oskused, alates sellest, kuidas luua tunnikava, mis on tunni elemendid, kuidas toimub refleksioon jne. Sa võid olla väga hea erialaspetsialist, aga õpetamine on omaette oskus. Kuidas efektiivselt õpetada nii, et sellest oleks ka kasu, et selle vastu oleks huvi, et see oleks rakendatav – kõik see on õpetamisoskus. 

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Olen neile juba mitu aastat öelnud, et mingu lõpuks ometi streikima. Enda eest peab seisma! Eesti haridussüsteemis täiesti alakasutatud ressurss on lastevanemad, kes peaksid nõudma oma lastele paremat haridust. Sellega aitaksid nad kaasa kogu haridussüsteemi arengule. Näiteks kasvõi seesama rahatarkus – osas koolides lastevanemad nõuavad, et seda õpetataks, ja kui nõudlus on, tuleb kool järele. 

Tuleb aru saada, et inimesed väljastpoolt ei mõista detailselt haridussüsteemiga seotud probleeme, seega ei saa jääda ka ootama, et keegi tuleb neid lahendama. Õpetajad peavad ikkagi ise enda eest seisma. Igaüks meist on koolis käinud ja midagi teab, aga et ühiskonnas saadaks aru, kui suure osa õpetaja ajast võtab tundide andmine ja kui suure osa kõik see muu, mida iga aastaga on üha rohkem, sellest peavad õpetajad ise rääkima.