Mõni raamat muutub lapsepõlve jooksul nii tuttavaks ja armsaks, et tema äratundmine ei valmista raskusi ka saja kilomeetri kauguselt. Ja olgu ta kirjad kaaneseljal kui tahes kulunud, välimus kui tahes omapäratu, vana sõbra leiab pilk riiulist vaevata üles mitu head aastakümmet hiljemgi. Minu jaoks on üks selliseid omaseid raamatuid Karel Čapeki „Üheksa muinasjuttu“.
Karel Čapek (loe „tšapek“; 1890–1938), seitsmekordne Nobeli kirjanduspreemia nominent, kelle järgi on muu hulgas nimetatud programmeerimiskeel ja asteroid, ei ole kogenud eesti lugejale võõras nimi. Nii žanriliselt kui ka temaatiliselt väga mitmekülgse tšehhi kirjaniku loomingust on eestindatuna võimalik lugeda näiteks lõbustavat jutustust aedniku argipäevast („Aedniku aasta“), rõõmsameelset reisikirja („Retk Hispaaniasse“), vaimukat raamatut teatri- ja filmitegemise kulissidetagusest („Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi“), lühikesi teravmeelseid detektiivjutte („Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust“), näidendi vormis ulmelugu („RUR. Rossum’s Universal Robots“) ja filosoofilis-satiirilisi lühipalasid („Apokriivade raamat“).
Čapek tegi tihedat koostööd oma kunstnikust ja kirjanikust vanema venna Josefiga. Just Josef lõi sõna „robot“, mille Karel enda näidendiga „RUR“ laia maailma viis. Paljusid Kareli raamatuid illustreerivad Josefi pildid, sealhulgas „Üheksat muinasjuttu“, kust leiab ka ühe Josefi loo; teose täispealkiri ongi „Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“. Algupäraselt 1930. aastal ilmunud ja kümmet lugu sisaldanud kogumik tuli siin välja aastal 1975 Čapeki ihueestindaja Lembit Remmelga oivalises tõlkes.
Nagu muinasjuttudes ikka, tegutsevad ka Čapeki omades kõikmõeldavad imetabased olevused – koerhaldjad ja draakonid ja võlurid, vete- ja majavaimud, kõnelevad linnud ja loomad, leegitsevad inglid ja issand jumal –, samuti tüüpiliste „muinasjutuametite“ esindajad – kuningad ja printsessid, kerjused ja hulkurid, röövlid ja laulikud, möldrid ja kaupmehed.
Aga et Čapekit huvitavad väga igasuguste elukutsete eripärad ja saladused, igat masti ametimeeste moraalsed väljakutsed, on tema muinaslugudes tavatult sageli keskseteks tegelasteks ka täiesti „ebamuinasjutuliste“ ametite pidajad: näiteks tollivalvurid, autojuhid, arstid ja postiljonid ning, kuna Čapekit paelub eriti kõik kriminaalne, politseinikud, detektiivid ja kohtunikud. Nagu autor ise ütleb: kui on muinasjutte kuningatest ja röövlitest ja karjustest ja rüütlitest ja nõidadest ja hiiglastest ja puuraiduritest, miks ei võiks siis olla üht muinasjuttu ka postiljonidest!
Karakterite galerii on Čapekil niisiis rikkalik, ja kitsi ei ole see mees ka keelepruugilt. Muinaslugude keerukad lihvitud süžeed köidavad keeles, mis on ühtaegu peene stiiliga ja lihtrahvalikult mahlakas, sõnavaralt külluslik ja kubiseb fraseologismidest. Mingil juhul ei kuulu Čapek nende üleolevate kirjanike hulka, kes arvavad, et lastele kirjutades on vaja kasutada üksnes rumallihtsaid lauseid ja sõnu.
Kõige enam armastab Čapek lõbustavaid loetelusid ja tähenduselt sarnaste sõnade tundeküllaseid kuhjumeid. Kui mõni tema kangelane juba kiruma kukub, siis ei piirdu ta paari kurivaimuga, vaid laseb heldelt lendu mitukümmend krõbedust; ja loll pole Čapekil kunagi lihtsalt loll, vaid ka juhmakas, pastel, jahupea, tolvan, vaimust tagasi ja nii edasi. Ühes kirjakohas kostitab röövitav daam bandiiti koguni kaheksakümne ühe erineva sõimunimega!
Nagu suurt osa Čapeki loomingust, iseloomustab ka tema muinasjutte satiiriline, ent siiski lahke huumor. Ta lugudes on palju naljakat, ülevat ja ilusat, aga mitte ainult; nendes on ka tubli annus tõsist, madalat ja hirmsat. Kõige kauni, lõbusa, mängulise varjus leiavad neis čapeklikult käsitlemist keerukad eetika- ja moraaliprobleemid, inimeste alati mitte just kõige meeldivamad iseärasused, inimkäitumist mõjutavad tumedamad motiivid, armutud mõrtsukad ja võllaroad, üldse igasugune kuritegelik element, samuti kuritöö ja karistuse küsimus, nälg ja surm.
Čapeki endagi elu lõppes süngelt. Tema autunne ei leppinud sellega, et liitlasriigid loovutavad osa Tšehhoslovakkiast Natsi-Saksamaale. Ta leidis, et temal ja ta tõekspidamistel pole selles maailmas enam kohta, keeldus pagulusest Inglismaal, kuigi gestaapo nimetas teda ta kirjutiste pärast „avalikuks vaenlaseks number kaks“, ja suri peagi kopsupõletikku – pääsedes nii küll Josefi saatusest, kelle maine teekond sai otsa 1945. aastal koonduslaagris. Oma särava loominguga seisavad kaks venda maailma nõmeduse ja kurjuse vastu aga seniajani.
Kord kuus tutvustab toimetaja ja semiootik Priit Põhjala vanemaid ning uuemaid laste- ja noorteraamatuid, mis on väärt meelespidamist ja ülelugemist.
Lisa kommentaar