Et jõulutaadi kotis oleks lastele kõvade ja kandiliste pakkide sees ikka mõni raamat ka, olgu siis jõulu või mõnel muul teemal.

Armas Jõulu-Vanakene,

tule meid ka vaatama, 

meil on hästi head lapsed, 

ootavad sind rõõmuga.

/—/

Taadil tarvis talve-saapaid, 

eidel – sooja seelikut, 

palume veel peale kauba 

kena pildi-raamatut.

See Timotheus Kuusiku seitsmesalmiline luuletus ilmus aastal 1898 ja annab teada, et muude kingituste hulgas on oodatud ka raamat. Jõuluraamatutest, nagu ka jõuludest üldisemalt on kirjutanud Ants Viires oma teoses „Meie jõulude lugu“. Ta on välja uurinud, et neid hakati avaldama ülemöödunud sajandi keskpaiku. 

Esialgu sisaldasid need jõulujumalateenistustel esitatavate laulude tekste. Esimene n-ö tõupuhas jõulujutt „Anton, see vaene laps. Üks armas jutt“ ilmus 1844. aastal. Tegemist oli tõlkega saksa keelest, lugu ise halearmas ning õnneliku lõpuga. Enamasti aga kippusid jõulujutud olema parajad pisarakiskujad, hea näide on Hans Christian Anderseni tuntud muinasjutt „Tütarlaps väävlitikkudega“.

Homseks on vaja!

Pärast esimesi hakkas jõuluraamatuid ilmuma iga aasta lõpus kümneid. Tänavu võis neid poelettidel märgata juba oktoobrikuus. Mõned neist säravad, plingivad valgust ja mängivad jõululaule, klappide alla piiludes avaneb üha uusi tegevusi ja pildikesi. Üha uued ja uued võtted lähendavad raamatut mänguasjale. 

Sinisuka kirjastus tegi otsa lahti ja on seni (novembri seisuga) lõviosa jõuluteemaliste lasteraamatute väljaandja. Talle sekundeerivad Koolibri ja Felistella. Kusjuures uhiuut jõululuuletuste kogumikku-valimikku ilmunu hulgas polegi ja on vaid kaks algupärandit – Kertu Sillaste „Väike päkapikuraamat“ (tõepoolest väga väike ja sealjuures armas) ning Helena Kochi „Pungivana ja teisi jõulujutte“.  

Mida siis uhiuute salmide leidmiseks tegema peaks? Otsima välja Elina Siilbeki luulekogu „Homseks on vaja“, mis sisaldab muude tähtpäevaluuletuste hulgas rohkesti jõulusalme. Autor ei tee saladust, et tema luuletused on sündinud praktilisest vajadusest (homseks on vaja!), kui otsimiseks aeg ja allikad puuduvad. Siin on nii neljarealisi kui neljasalmilisi ja pikemaidki. Miskipärast eraldab vaheleht täiskasvanutele mõeldud luuletused muist. Need aga sobiksid vabalt ka põhikooli laste repertuaariks. Samas ärgitab ja inspireerib kogumik ka ennast värsiveeretamise vallas proovile panema.   

Lugemine teeb hea tunde

Tänavuste jõuluteemaliste juturaamatute seast, mis sobilikud ka vanematele kui lasteaiaealistele ette- ja iselugemiseks, jäi silma viis. Helena Koch ei taha jutukogus „Pungivana“ (illustreerinud Stella Salumaa) jõulujuttude sissetallatud rada käia. „Pagaripoe uustulnukates“ on jõuluvanal kõigest ostja roll, tegevus käib letil. „Porgandi unenäos“ pole keskne tegelane mitte lumememm, vaid tema nina. Koch mõtestab lahti kinkimise rõõmu teemat ja esitab lastega peres ette tuleva olukorra „meie teeme piparkooke“. Uuenduslikkusele püüdlemise hõlmas moraliseerib autor, nagu ühes õiges jõuluraamatus tegema peab.

Astrid Lindgreni peale võib muidugi kasvõi kinnisilmi kindel olla. Tema Soolavarese lugude sarjas ilmus „Jõulud Tisleritalus“ (illustratsioonid Maria Nilsson Thore). Loodetavasti tekitab pildiraamat lastes huvi võtta kätte „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“, et saada osa Soolavarese saare idüllilisest, aga seiklusterohkest elust. Juba üksnes jõuluaja kirjelduses on nii ühte kui teist. Natuke nagu „Eia jõulud Tondikakul“, ehk siis mõningase draamaga vürtsitatud klassikaline jõul kõigi oma toredate tegevuste ja tavadega. On, mida kodus järele teha. 

Ka „Majavaim ei maga“ (illustreerinud Kitty Crofther) on Lindgreni sulest. Rangelt võttes ei mainita loos kordagi sõna „jõul“. Ometi on meeleolu jõululik. Selles raamatus pole küll palju teksti, aga sisu seevastu sügav, jutuks on aja voolamine – lohutagu see siis või tehku nukraks. Eks ikka vastavalt lugeja vanusele ja elukogemusele. Talvises ööpimeduses liigub ringi majahaldjas, räägib loomadega, julgustab neid ja kannab nende eest hoolt. 

Talved tulevad ja lähevad … Ulf Starki „Jõulud Suures Metsas“ (illustreerinud Eva Erikson) on seni mainitutest mahukaim (pildi)raamat, kus peategelaseks samuti majapäkapikk, seekord töötu ja nii käitumise kui nime poolest Toriseja. Inimesed on müünud oma loomad ja kolinud talust ära. Majavaim hoiab kõigel siiski silma peal, juhuks kui keegi peaks katsuma tagasi tulla … Punase mütsiga Toriseja leiab nurisemiseks alati põhjust nagu mõni kibestunud üksik vanainimene, aga karuse koore all on ta hooliv ja seltsi ihkav. Starki raamatusse on kätketud ehe jõulumeeleolu, milles on nukrust, helgust ja rohkelt muhedat huumorit. Kuidas nn üksiku vanuri ja jäneste suurpere teed ristuvad ning kuidas nad vastastikku vajalikuks osutuvad, sellest koobki Stark südamliku jõulujutu. Samuti on ta põiminud põhjamaiselt paganliku jõulutraditsiooni sisse kristliku jõulu niidikesi. 

Helgusel on ka oma varjupool

Seevastu Timo Parvela ja Pasi Pitkäneni triloogias „Varjud“, mille kaks viimast osa hiljaaegu kolmandale lisandusid, pole kübetki eespool mainitud raamatute helgust, ehkki lugu leiab aset jõulude ajal ning mängus on jõuluvana ja päkapikud. Aga millised päkapikud! Pigem ürgolendid, nagu seda on ka maa-alused, varjupaikajad, Boris ja Isabella. 

Uskuge, Elpiöga ei tahaks kohtuda ükski laps (ega täiskasvanu), Krampusest rääkimata. Sellised jõuluteemalised raamatud mõjuvad nagu heeringas tordi-buffet’ letil. Aga nende/selle eesmärk pole jõulusid rüvetada või labastada. Pigem tuletada meelde, et helgusel on ka oma varjupool. Et kusagil käib ka praegu sõda ja olulisim võitlus toimub meis endis. 

Kas vahetada oma olemus asjade ja hetkelise heaolu vastu? Parvela lugu meenutab ühtaegu James Krüssi „Tim Thalerit“ ja Tolkieni „Sõrmuste triloogiat“. Viimase osa lõpus saab tasakaal paika ja maailm heliseb jälle mõnusalt vastu.