Jah, alati on olnud. Nagu ka Pisa torn ise, mis on saanud OECD uuringu, programmi lühendi sünonüümiks. Praegune olukord Eestis tõestab, et oleme eduelamuses teatud teemasid eiranud või muudatusi halvasti juhtinud.

Täna, 5. detsembril avalikustatakse järjekordsed PISA uuringu tulemused. Eesti põhikoolide õpilased ja õpetajad on teinud meid kuulsaks üle maailma.

Eesti osales esimest korda testimisel ja PISA info kogumisel 2006. aastal. Meie kõrge tase oli maailma tipule, põhjanaabrile Soomele nii ehmatav, et Eesti jäeti paarist Soome haridustulemuste trükisest välja. Minu toonane kolleeg Soome haridusministeeriumis selgitas, et see kajastas ainult OECD liikmete tulemusi. Siis ei olnud Eesti veel OECD liige. 

Tegelikult oleme hädas

Nüüd oleme maailma parimate hulgas, Eestit kutsutakse parimate riikide erikohtumistele. Meid tuntakse ja Eesti tegeleb haridusekspordi, arendus- ja arengukoostööga välismaal. Sest Eesti põhikoolid pakuvad võrdseid võimalusi, iga õpilane on oluline, meie õpetajad on magistrikraadiga spetsialistid, koolidel ja õpetajatel on palju iseseisvust, alusharidus on väga tähtis ning oleme digitaalselt arenenud. 

Tegelikult oleme aga eiranud ega ole süstemaatiliselt juhtinud viltuse torni teatud näitajaid. Haridussüsteem ja selle eestkõnelejad on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, hoiatades teisi otsustajaid tegematajätmiste traagiliste tagajärgede eest. Olgu selle näiteks peatne õpetajate streik. Sest on levinud teadmine, et kõik on hästi, oleme ju maailma parimate hulgas. Põhikoolis vähemasti. 

Aga kuidas on selle eduga gümnaasiumiastmes, kõrghariduses ning kuidas on lood selle rahastamise, tööturuga, majanduskasvuga? Kas oleme haridustehnoloogia ja ettevõtete potentsiaali piisavalt toetanud või kasutanud neid ära näiteks eestikeelsele õppele üleminekuks ning keeleõppeks?

Nii PISA andmed kui ka mitmesugused uuringud ja siseriiklikud haridusandmed näitavad, et oleme hädas. Ja see on ka teada. Näiteks USA haridusteadlane Marc S. Tucker juhtis Eestis OECD seminaril käies pea kümme aastat tagasi tähelepanu: „Näeme väga tõsist probleemi Eestile. Teie õpetajate keskmine vanus on 47 aastat, mis tähendab, et suur osa õpetajatest on varsti pensionieas.“

Kaotatud karjäärisüsteem, õpetajate palga võrdlus ja vaid ajutised palgatõusud võrdluses teiste kõrgharidusega spetsialistidega, koolivõrgu muudatuste nõrk juhtimine, üleminek täielikult eestikeelse haridusele – need on mõned olulised teemad, mis viitavad ohule, et see viltune torn võib pikali kukkuda ehk meie haridusedu kaduda. Kui seni oleme pidanud seletama edu, siis peatselt analüüsima tulemuste langust. Lõpuks.

Probleemidest tuleb ausalt rääkida

Sellel aastal on ilmunud kaks olulist raamatut. Esiteks „Lessons from Estonia’s Education Success Story. Exploring Equity and High Performance through PISA“ (Routledge, 2023), autoriteks Peeter Mehisto ja Maie Kitsing. Teiseks „Kas Eesti PISA on viltu?“ (Postimehe kirjastus, 2023), autorid Kaire Põder, Triin Lauri, Andre Veski. Loodetavasti on võtmeisikud need läbi lugenud ning oma järeldused teinud. 

Viimati nimetatud raamatu kokkuvõte on järgmine. Esiteks on vaja kiiresti üle minna eestikeelsele haridusele. Seadusandlikud muudatused on tehtud, tegevuskava ja rahastamine kinnitatud. Teiseks tuleb vaadata üle koolide rahastamine, erivajadused, koolide tase maapiirkondades. Ka siin on ministeerium rakendanud lisajõudu ja -nõuandjaid. Peaasi et valitsuse tasandilt tuleksid terviklahendused, mitte ei tehtaks taas hariduspoliitika kaudu regionaalpoliitikat. 

Kas torn on viltu? „Seega, kui peame vastama küsimusele, kas Eesti PISA „haridustorn“ on viltu, lähtume oma vastustes kolmest mõõtmest…“/—/ „Kui madalamatel haridustasemetel on torn väga vähe viltu, siis selektiivsest gümnaasiumist kuni kõrghariduse tulemuspõhise rahastamiseni vajub torn järjest enam viltu – ligipääsu tagavad hea taust, õiged elukoha- ja koolivalikud ning „õige“ kodune keel. Viltuvajumine kõrgematel haridustasemetel väljendub ka madalamates palgaboonustes, õppejõudude madalates palkades ja tööandjate rahuolematuses“ („Kas Eesti PISA on viltu?“, lk 301).

Kuigi ka selle aasta PISA tulemustest on jätkuvalt häid uudiseid, peaksime rohkem ja ausamalt rääkima sellest, millised on meie põhihariduse ning kogu haridustee probleemid. Nagu on tehtud näiteks Arenguseire Keskuse raportis ja seminaril õpetajate järelkasvu teemal. 

See teadmine jõuab siiski järjest laiemale pinnale, kui vaid haridussüsteem ja selle üle otsustajad. „Oleme palju rääkinud, et meie ainsaks ressursiks on haritud tööjõud. Eesti põhikooli õpilased on PISA testi järgi Euroopa tipus reaalainetes, aga kuhu nad gümnaasiumis ja kõrghariduses kaovad? Sellele tuleb vastust otsida, sest meil ei ole oskust arendada tööjõudu majanduse vajaduste järgi. Tööjõuta majandus ei saagi kasvada. Matemaatika õpetamine on viidud tasemele, et õppur ei oska lõpetades enam isegi kitsast matemaatikat. Nii et õpime kõike muud, aga inseneri- ja infotehnoloogia alal on meil vähem inimesi, kui oleks vaja,“ ütleb intervjuus Heido Vitsur (Postimees, 25. november).

PISA tulemused ja pidulikud esitlused kajastavad vanu tulemusi. Heade tulemuste üle tuleb rõõmustada, kuid ka probleemidest tuleb ausalt rääkida ning need lahendada. On väga oluline, et viltuse torni probleemidega tegeldaks järjepidevalt ning haridus- ja teadusminister või valdkonna juhid eri tasemetel poleks nende teemadega üksi.