Nii õigekeelsussõnaraamatust kui ka „Sõnaveebist“ leitav „rõlge“ on kaunikesti sporaadiline, kuid siiski pruugitav sõna tähenduses ‘äärmiselt vastik, ilge; loomuvastane, paheline, perversne’. Kuidas see aga eesti keelde tuli?

1975. aasta 29. augusti Sirbis ja Vasaras refereeritakse eesti filoloogia üliõpilase Mari Kaasiku sõnaettepanekuid: tuletatud sõna „sooduk“ (šanss, soodus võimalus) ning tehissõnad „eenima“ (debüteerima, esmakordselt esinema), „eenik“ (debütant), „eene“ (debüüt) ja „rõlge“ (brutaalne). Viimasega kaasnevad märkus, et seda peaks hääldama kolmandas vältes, ning näitelaused „Kupja jõhkrus ja rõlgus avaldusid eriti siis, kui tal oli tegu naiste ja noorukitega“, „Hulkuri rõlged näojooned mõjusid eemaletõukavalt“ ja „Abitut naist koheldi rõlgelt“.

Sama aasta 21. novembri lehenumbris tõstab Ain Kaalep esile „rõlge“ ilmekat „kõlamaalingut“, kuid leiab, et see sõna ei peaks asendama „brutaalset“, millel „on Euroopa kultuuritraditsioonis olnud oma tagamaad, mida ei maksaks unustada“, ja „ajaloolised assotsiatsioonid“, mis annavad sellele „mingi täiesti tõlgitamatu mündi“. „Brutaalne“, leiab Kaalep, tuleks säilitada, aga „rõlget“ võiks proovida hoopis tähendusse ‘perversne’, rääkides näiteks „rõlgetest kalduvustest, tegudest“. Samas pakub ta välja edasituletised „rõlgur“ (pervert, perversne inimene) ja „rõlguma“ (perversseks muutuma) ning liitsõna „rõlgusmõrv“, mis võiks asendada „iharusmõrva“, sest „iharus“ on nii hirmsa tähendusseose jaoks liiga ilus sõna.

Mõnikord on „rõlge“ välmijana nimetatud Ilmar Sikemäed, samamoodi on seda au omistatud Johannes Aavikule, kuid kindlad allikad osutavad siiski just Kaasiku-Kaalepi autorsusele. Sikemäe, tõsi küll, on „rõlgega“ seotud vähemalt niipalju, et 1976. aasta 30. aprilli Sirbis ja Vasaras tervitab ta Endel Vannase varjunime all Kaasiku-Kaalepi sõnaeedet, lisades, et võõrsõnale „brutaalne“, mida Kaasik esiti „rõlge“ tähenduseks pakkus, on eestipärane vaste ammu olemas – see on Manivalde Lubi loodud „jõre“.