Tulin Tartusse aastal 2004 sooviga õppida eesti keelt. Kust minu eesti keele armastus pärit on, ma täpselt ei tea. Võib-olla oli see mul veres, sest mul olevat ema poolt Eestis kaugeid sugulasi, aga võib-olla oli see lihtsalt saatus. Huvitav mõelda, et nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem, seisan ise auditooriumi ees ja õpetan välismaalastele eesti keelt. 

Kas pole kummaline, et välismaalane, kes on eesti keele ära õppinud, õpetab seda teistele välismaalastele? Samas pole üldse kummaline, et eestlane õpib selgeks saksa, inglise, prantsuse keele ja õpetab seda eestlastele. Seega arvan, et pole oluline, mis emakeelega õpetaja keelt õpetab, peaasi et ta teeb seda õigesti ja armastusega.  

Kuigi minu põhitöö on õpetada läti keelt, mida teen juba 17 aastat, hakkasin Tartu Ülikoolis eesti keelt õpetama alles 2023. aasta kevadel. Nüüd olen õpetanud eesti keelt kaks semestrit ja umbes 40 inimesele ning saan jagada tähelepanekuid selle kohta, mis on eesti keele õppijale raske ja mis mitte.

Hääldusest

Minu kursusel eesti keelt õppinud üliõpilased on pärit enamasti Saksamaalt, kuid on ka tudengeid Prantsusmaalt, Itaaliast, Suurbritanniast, Austraaliast, Hiinast, Rootsist, Soomest, aga ka Vietnamist ja siitsamast Lätist. Ükskõik, millise indoeuroopa keele grammatika või häälduse õppimise puhul tuleb kasuks teiste sama keelkonna keelte oskamine. Eesti keelt ei ole enamasti võimalik võrrelda millegi muu kui soome keelega. Üks on aga kindel: mida rohkem keeli on inimene õppinud, seda kergem on tal järgmisi omandada. Kõige raskem on siis, kui keeleõppija oskab vaid inglise keelt. 

Üks raskemaid osi keeleõppes on hääldus. Grammatikat saab tuupida, aga häälduse puhul aitab ainult harjutamine. Häälikuid ä, ö, ü, õ hääldada on mõnel õppijal eriti raske, ent sakslastele ö- ja ü-häälik probleeme ei tekita. On oluline kasutada häälikuid õigesti, sest eesti keeles võib sõna tähendus sõltuda ühest häälikust: nt uks ja üks, tööta ja toota. Kõige raskem on üliõpilastel hääldada sõnu müüa ja süüa. Nimisõnadest on keerulised jalgratas, koer, kott, laev ja muidugi – üliõpilane. Lemmikute hulka ei kuulu ka pikad sõnad: lemmiknädalapäev, taasiseseisvuspäev, nägemiseni jne. 

Grammatikast

Kuulen tihti öeldavat, et eesti keel on keeruline, kuna selles on 14 käänet. Keerulised on tegelikult ainult esimesed kolm käänet: nimetav, omastav, osastav. Eestlased võib-olla ei tea, aga eesti keelt võõrkeelena õppides tuleb pähe tuupida iga sõna kolm esimest käändevormi: ema, ema, ema; laud, laua, lauda; aken, akna, akent jne. Neid vorme teades on võimalik moodustada kõiki ülejäänud käändeid. Mõne keeleõppija jaoks võib see tunduda raske ja tüütu, aga pikemas perspektiivis on kasulik, mingil hetkel hakkab sõnade vahel tekkima seos ja kujuneb välja süsteem. 

Muidugi rõõmustavad üliõpilased, et eesti keeles ei ole grammatilist sugu – tema on sama nagu inglise keeles he ja she ning õpetaja, müüja ja eestlane võib olla nii mees kui ka naine. Samas on grammatilise soo puudumisel üks konks – selle asemel peab õppima juba mainitud kolme sõna põhivormi. Mitmust moodustades pead teadma, et see moodustatakse omastavast käändest ja sõna tüvi või lõpp seetõttu muutub: nt sõna kohvik lõppu tuleb lisada -u, et öelda kohvikud, sõna kass puhul tuleblisada -i, kuid sõna kott puhul tuleb üks t ära võtta ja lisada -i, siis tulevad sõnad kassid ja kotid. Raske on meelde jätta, kas käänates kaashäälik kaob või jääb topelt. Hea on siis, kui lühikeste sõnade puhul kolm vormi ei muutu, nagu sõnade ema, isa, maja puhul, ja õnneks on ka sõnu, mille puhul võib mingit ühisjoont näha juba alguses, nt ne-lõpulised sõnad: roheline, inimene, üliõpilane.

Üliõpilased ohkasid raskelt, kui said teada, et eesti keeles tuleb pärast numbrit kasutada osastavat käänet, mitte tavalist mitmuse vormi nagu näiteks saksa, inglise või läti keeles. Kui eesti keeles öelda näiteks Need on ilusad õunad, siis kasutatakse omadussõna ja nimisõna mitmust, kuid kui lisatakse kogus, siis tuleb kasutada osastavat: Need on kaks ilusat õuna. See teema tekitas klassiruumis elava diskussiooni, üliõpilased pakkusid, et sõnu võiks kasutada ainult ainsuses ja seejärel parandada ennast, nt Palun üks õun! … Ei, üheksa!

Kokkuvõtteks

Teen väikese kokkuvõtte, mis eesti keele õppijale raske on: 

• asesõnade lühikesed ja pikad vormid, nt mina ja ma, sinul ja sul, temale ja talle jne;
• isikunimede käänamisel tuleb iga sõna puhul mõelda, kuidas see omastavas ja osastavas käändes muutub, nt Karl-Karli, Toomas-Toomase, Erik-Eriku ja kas mõni täht tuleb ära võtta või vahetada, nt Epp-Epu, Reet-Reeda;
• küsisõnade sarnasus ja nende õige tähenduse meeldejätmine, nt kus, kes, mis, kas, kuidas, kust, kellele jne;
• tegusõna meeldima ühildumine arvus, nt Mulle meeldib raamat ja Mulle meeldivad raamatud, kuna peab meelde jätma, kas nimisõna on ainsuses või mitmuses. 

Lihtsaks peavad üliõpilased aga tegusõnade pööramist olevikus, sest see on suures osas reeglipärane, nt ma elan, olen, töötan, söön. Samuti peetakse lihtsaks, et eitavas lauses on tegusõna vorm kõikides pööretes sama: sa ei ela, tema ei ole, nad ei räägi; ning kerge on moodustada käskivat kõneviisi Ela!, Ole!, Räägi!. 

Olen täheldanud, et keeleõppes on alati raske teema arvud, eriti aastaarvud, kuid lihtsad on värvide, perekonnaliikmete ja toitude nimetused. Suures osas on kõigil teada, mis on leib, kook ja piim, ning mitmed sõnad on rahvusvaheliselt tuttavad, nagu banaan, sidrun, tomat, aga üliõpilastel on Eestis võimalik osta poest ja maitsta ka tundmatuid toite, nagu kohuke, kodujuust ja kama. 

On imeline, et inimesed kogu maailmas õpivad eesti keelt. Kui nad tagasi koju lähevad, on nad oma lähikonnas tõenäoliselt ainsad, kes oskavad eesti keeles midagi öelda. Nad võtavad tükikese eesti keelest endaga kaasa, viivad selle laia maailma ning on teiste inimestega võrreldes erilised selle poolest, et on õppinud EESTI KEELT.