Oktoobris peeti Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis eripedagoogika ja logopeedia osakonna 55. sünnipäeva. Sel puhul toimunud konverentsil keskenduti praeguse aja eripedagoogika põhimõtetele ja proovikividele. 

Kuna osakond tegutseb sellest aastast uue nime all – eripedagoogika ja logopeedia osakond –, siis oli konverentsi esimene pool mõeldud esile tooma mõlema poole ühisosa, millele hiljem järgnesid erialade sektsioonid. Eripedagoogika professor Evelyn Kiive sõnul on konverentsi üks eesmärke olnud hoida oma kogukonnaga sidet. Paljud osalejad on meie väga lähedased kaastöötajad, kes aitavad tudengeid õpetada ja nende praktikat juhendada ning lubavad meie üliõpilasi enda juurde andmeid koguma.

Konverentsil osales 320 inimest. Kokku on osakonnal mõlema õppekava peale tänavuse seisuga 2200 vilistlast. 

Vastuvõtt on suurenenud alates aastast 2019 ja püsib kõrge – praegu õpib eripedagoogiks või logopeediks kahel õppeastmel kokku 472 üliõpilast. Õppekavadel on tihe konkurents: ühele õppekohale kandideerib nii bakalaureuse- kui magistriõppes üle nelja inimese. Enamik õppijaid on vanemad kui 30 eluaastat.  

Kõik see algas sajand tagasi

Logopeedia kaasprofessor Marika Padrik rääkis, et eripedagoogika ja logopeedia ühist ajalugu võib lugeda aastast 1866, kui Vändras avati esimene kurttummade kool. Sõjaeelses Eesti Vabariigis sada aastat tagasi tegelesid logopeediaga Tartu neuroloogia kliiniku arstid, näiteks hilisem tervishoiuminister Viktor Hion. Tegeldi kogeluse, häälehäirete ja insuldi tõttu kõnevõime kaotanutega, ent seda väga juhuslikult. 

„Üldistatult võib öelda, et mida enam nõudeid seab inimestele elus toimetulekuks haridus, seda suurem on vajadus aidata järele neid, kes kõrgenenud nõuetega toime ei tule,“ nentis Padrik. „Mida kõrgemal tasemel on meditsiin – mida väiksem on laste suremus ja pikem inimeste eluiga –, seda rohkem vajavad inimesed ka logopeedide ja eripedagoogide tuge.“ 

1950.–1960. aastatel loodi Eestis erikoolid, kuhu koondati lapsed, kes ei tulnud tavakoolis toime. Tekkis vajadus spetsialistide järele. 1960. aastatel saadeti grupp huvilisi õppima Moskvasse eripedagoogikat ja logopeediat, kuigi tookord nimetati seda defektoloogiaks. Mitmed neist hakkasid tagasi tulles tööle õppejõududena või neid erialasid praktikutena arendama. 

Järgmine tähtis sündmus oli 1968. aastal, mil pedagoogika kateedri juurde rajati defektoloogia osakond. 1973. aastal lõpetanud esimese lennu inimesed on väga värvikad ja tegutsevad erialal senimaani. Sel ajal valmistati spetsialiste ette erikoolide ja -klasside süsteemi jaoks, samuti oli fookuses õppevara ja -metoodikate väljatöötamine.

Olulised muutused saabusid Padriku sõnul 1990. aastatel ühes taasiseseisvumisega: „Kooli jõudsid ka raske intellektipuude või liitpuudega lapsed, keda varem ei õpetatud. Neile loodi eri tasemega õppekavad: toimetuleku- ja hoolduskooli õppekavad. Logopeedias hakati kasutama alternatiivkommunikatsiooni ehk kasutusele võeti pilt- ja sümbolsüsteemid. Alguse sai õppenõustamissüsteem oma keskustega. See oli ka aeg, mil TÜ õppekavad võimaldasid hakata spetsialiseeruma eripedagoogikale või logopeediale.“

Mis praegu rõõmu teeb?

Marika Padrik: „Rõõmu teeb see, et meil on palju motiveeritud tudengeid ja doktorante, kes kogu hingest soovivad oma eriala arendada ja seda teevadki. Meil töötavad õppejõududena Eesti parimad praktikud, keda ei heiduta Tartu kaugus pealinnast.“

Eripedagoogika professor Evelyn Kiive: „Rõõm on sellest, et meile tulevad õppima inimesed, kellel on soov oma alal midagi korda saata.“

Eripedagoogika lektor Pille Häidkind: „Mina tahaks, et meil oleks palju rohkem kogukondlikku kokkupuuteala, et meil oleks õpetavate praktikutega rohkem ühiseid seminare ja arutelusid. Vaja oleks, et kogukonnas saaks omavahel ideid põrgatada.“

Õpetajate seis on raske ja nad plaanivad streiki. Kuidas on lood eripedagoogide ja logopeedidega?

Pille Häidkind: „Meie eriala mure on, et tugispetsialistile on tohutu suured ootused. Lisaks tööle erivajadustega õppijaga oodatakse, et tugispetsialist juhib meeskonda, toetab kõiki õpetajaid ja veab asutuse töökorraldust, et see arvestaks erivajadustega õppijatega. Meie lõpetanud lähevad kohe tööle, aga ei püsi seal, sest põlevad läbi. Nende töömaailma sisenemist on vaja toetada.“ 

Marika Padrik: „On kummaline, et kaasava hariduse kontekstis tekib ikka veel olukordi, kus tugispetsialistid unustatakse õpetajate kõrval ära, olgu see näiteks kutseaasta või ESF-i rahastatud õpetajatele tasuta pakutavad täienduskoolitused. Ootused tugispetsialistidele on suured, neid napib, kuid leidub omavalitsusi, kes pakuvad neile õpetaja miinimumpalka või sellest isegi madalamat tasu.“ 

---

Eripedagoog peab teadma rohkem kui tavapedagoog

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi professor Aaro Toomela rõhutas oma ettekandes (eri)pedagoogika põhimõtteid:  

„Õpetamine on arengukeskkonna sihipärane kujundamine, õppija keskkonna organiseerimine viisil, mis toetab teadmiste ja oskuste kujunemist. Keskkond on aga individuaalne, iga õppija tõlgendab keskkonda teatud määral erinevalt. Järelikult peab pedagoogika organiseerima õppija isiklikku keskkonda, mitte abstraktset keskkonda kui sellist. Eripedagoogikat on vaja siis, kui kas õppija enda (eelkõige aju) ülesehitus või tema arengukeskkond on tavapärasest oluliselt erinev – järelikult eripedagoog peab rohkem teadma kui tavapedagoog. Ta peab olema pädev järgmistes valdkondades.

• Õppija psüühika pedagoogiliselt asjakohane uurimine: kognitiivsed protsessid, olemasolevad teadmised, oskused, väärtused, hoiakud. Selleks on vajalikud hindamisvahendid. Ei piisa õppimisel antavate õigete ja valede vastuste määramisest. Valedel vastustel ja vastuse puudumisel (teadmiste ja oskuste puudumisel) on rohkem põhjusi kui õigetel vastustel.
• Õppija arengukeskkonna pedagoogiliselt asjakohane uurimine: milline peaks olema õppija arengukeskkond, et tema potentsiaali realiseerimist parimal viisil (st eripedagoogiliste meetoditega) toetada. Miks on erilisi meetodeid vaja? Sest ilmselt tavalised meetodid ei toimi. 
• Arusaamine õppija ja õppimise olemusest. See ei teki, kui ignoreeritakse fakti, et väliselt sarnane käitumine saab põhineda seesmiselt erinevatel mehhanismidel. Järelikult peab ka sekkumine olema erinev.