Noorte suunamisega kutseharidusse tuleb veel kõvasti tegelda. Kutsekoolid püüavad juba pikka aega muuta oma haridust paindlikumaks, aga statistika näitab ikka, et põhikoolilõpetajatest umbes veerand valib kutsekeskhariduse, 70% jätkab gümnaasiumis ja 5% ei jätkagi õpinguid.
Pärnus hiljuti peetud Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu (EKEÜ) seminaril keskenduti uutele muutustele kutsehariduses. Teame, et valitsusel on plaanis teha kutsehariduses suuri muudatusi. Plaan toetub koalitsioonileppele aastateks 2023‒2027, kus lubatakse muuta kutseharidus noortele atraktiivsemaks. Suurest kutseharidusreformist kõneles minister Kristina Kallas juba suvel. Minister rääkis suvises intervjuus ERR-ile, et põhjus, miks põhikooli järel eelistatakse kutsekoolile gümnaasiumi, seisneb kutsekeskhariduse õppekavades ning kutsekeskhariduse suurimaks nõrkuseks on liiga väike keskhariduse osa.
„Meie põhisoov on, et kutsehariduse reform õnnestuks,“ lausus EKEÜ juhatuse esimees Kuno Rooba, juhatades sisse seminari, kus kõneldi reformiga kaasnevatest muutustest. Kuna see toob kaasa õpikohustuse pikendamise, siis toob see muutusi ka seostes üldharidusega.
Miks peaks kutseharidust pidevalt muutma? Triin Laasi-Õige, kutsehariduse reformi juht HTM-is, ütles, et muutmine näitab tugevust.
Õppimiskohustus 18. eluaastani
Üks kutsereformi ajendeid on õppimiskohustuse pikendamine 18. eluaastani, mille kehtestas valitsus oma tegevusprogrammis aastateks 2023‒2027. Eesmärgiks on seatud, et aastaks 2027 on omandanud keskhariduse 90 protsenti 20‒24-aastastest noortest.
„Meil on lubamatult palju hariduseta inimesi,“ tõdes Laasi-Õige, tuues öeldu kinnituseks statistika: 550‒650 noort ei jätka õpinguid pärast põhihariduse omandamist, kutseharidusõppest langeb esimesel aastal välja 350‒450 ning üldkeskhariduskoolist 100 õpilast.
Laasi-Õige sõnul tuleb midagi teha, et noored ei katkestaks põhikoolis õppimist. Ta pakkus üheks lahenduseks rääkida noortele rohkem sellest, milles nad on head.
„Arvatakse, et parim haridustee on gümnaasium,“ nimetas Laasi-Õige üsna levinud hoiakut ja soovitas aidata õppijatel valikutes paremini selgusele jõuda. Seejuures kiitis ta Järvamaad, kus toetatakse noorte valikutegemist hästi.
Laasi-Õige nimetas kullasooneks täiskasvanud õppijaid, kellele on kutsekoolides loodud väga toetav õpikeskkond. Täiskasvanuharidusega on seetõttu olukord nii hea, et näiteks Holland peab meid järgimist väärivaks eeskujuks. „Aga noorte suunamisega kutseharidusse tuleb veel tegelda,“ tõdes reformi juht.
Reform toob palju muutusi
Praegune kutsehariduse korraldus pärineb aastast 2013. Triin Laasi-Õige sõnul ei tööta see enam nii hästi, kui võiks. Ta ütleb, et kutsehariduse omandanutele tuleb pakkuda rohkem edasiõppimise võimalusi. Uues kutseharidusreformis peetakse oluliseks õppekavade arendamist, milleks on vaja luua uus kontseptsioon kõikidele kutsetasemetele. Iga taseme õppe aluseks saab paindlikkus, isikustatud õpe ja õppija toetamine.
Oskuste õppes saab oluliseks süsteem, kus kutseõpe ei toimu ainult koolis. Rohkem hakatakse pöörama tähelepanu ka huviharidusele, sest just huvikoolides ja -ringides algab oskuste õpe. Lahtine on veel küsimus, kus huvihariduses omandatut arvestada, kas üld- või kutsehariduses. „Kutse- ehk oskuste õpe toimub huvikoolides ja peab oluliselt edenema üldhariduses juba teises astmes, aga võib-olla lasteaiaski,“ selgitas Laasi-Õige.
Kusekoolides õppijaile lisandub neljas kooliaasta, mille jooksul tasandatakse põhikoolist pärit õpilünki ja omandatakse teadmisi kutsevalikuks, vajadusel on see aasta ette nähtud eesti keele õppeks.
Muutuste ellurakendamiseks valmistatakse ette kobarseaduste paketti, mis võetakse vastu enne 2025/26. õppeaastat. Uuendus toob kaasa võimaluse, et kutsekooli õppima asudes ei pea valdkonda kohe valima, vaid selleks on aega terve aasta.
Kui uuendusi käsitlevad seadused on vastu võetud, kuulutatakse järgmise aasta veebruaris välja konkurss koolidele, kes on valmis uut vastuvõtukorda katsetama. 2025/26. õppeaastaks aga valmivad uued õppekavad, mille järgi algab neli aastat kestev õppetöö. Küsimustele, kust tuleb suurteks muutusteks vajalik raha, vastas Laasi-Õige, et süsteemi seest.
Küsimused reformi juhile
Kas ühe kooliaasta lisamine peaks vähendama ka koolist väljalangust, küsiti. „Küsimus on õpetamises,“ vastas ministeeriumi esindaja.
Saalist tuli ettepanek suunata kõik soovijad gümnaasiumisse ja seejärel võtta nad vastu kutseõppesse. Põhjenduseks kutsekoolide väiksem populaarsus gümnaasiumitega võrreldes. Pealegi oleks kutsekoolidesse õppima asujad sel juhul oma valikutes teadlikumad. Triin Laasi-Õige vastas, et just gümnaasiumis tulebki valikurohkemat haridust pakkuda.
Kuulajate seast juhiti tähelepanu olulisele tõsiasjale, et Eesti piirkonnad pole oma võimalustes võrdsed ning reformi tehes tuleb sellega arvestada.
Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel tõdes, et karjääriõpe põhikoolide viimastes klassides ei ole viinud loodetud tulemusteni ega vasta selleks tehtud kulutustele. Teisalt on probleemne täienduskoolituse kvaliteet, mille arendamise vajadust on HTM Paaveli sõnul mõistnud, ning valminud on täiendõppe kvaliteedi seadus.
Paavel tõi välja, et erakoolitajad pakuvad 92% täiendkoolitusest ning kutseõppeasutused vaid 4,2%. See näitab, et riiklikul haridussüsteemil pole pakkuda täiendkoolituse n-ö valmistooteid.
„Uuest aastast hakkab töötukassa senisest rohkem toetuma OSKA (tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem) uuringutele ja arvestama enam tööturu nõudmistega,“ lubas Paavel.
Uut reformi toetas Eesti Tööandjate Keskliidu (ETKL) hariduse töörühma juht Veljo Konnimois, nähes selle paremust õppijatele teadlikuma valiku võimaldamises. Temagi soovis, et rohkem pöörataks tähelepanu OSKA raportitele ning et üldhariduse omandamisel oleks noortel senisest enam heureka-efekti ja mängulisust.
Tööandjatel oma mured
Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu tegevjuht Killu Maidla rääkis oma valdkonna tööandjate muredest. Need on seotud noorte töövõtjate motivatsiooni, töökultuuri ja keeleoskusega. Tema sõnul on vaja süvendatud karjäärinõustamist põhikooli 2. ja 3. astmes. Üle-eestilist pilti vaadates sõnas Maidla, et tema valdkonnas on kutseõppijaid palju, kuid Tallinnas on kutsekoolidest tööle tulnute hulk „mikroskoopiline“ ning profid õpetavad uusi inimesi välja töö kõrval.
Maidlal oli mitu ettepanekut: kehtestada vaid esimene kutse- ja kõrgharidus tasuta tingimusel, et lõpetaja läheb õpitud valdkonda tööle või sama edasi õppima; et töökohapõhine õpe toimuks koostöös koolide ja ettevõtetega ning et koolide rahastamisel oleks senisest suurem kaal sealt tööle asunute arvul. Kutsehariduse lisa-aasta aga võiks olla vabatahtlik.
Põhihariduse omandanute tase teeb Maidla sõnul muret ning vajab parandamist. Erialaõpetajatele tuleks aga sisse seada stažeerimise kohustus ja kehtestada tulemuspalk.
Küsimusele, miks õppinud inimesed oma erialale tööle ei asu, arvas Maidla vastuseks, et ehk pole nad oma erialavalikus kindlad, ning soovis paremat karjäärinõustamist. Kuid ta möönis ka, et ettevõttedki peaksid olema aktiivsemad ja õpetajaid rohkem enda juurde kutsuma.
Laiem vaade olukorrale
„Kutsehariduse peaprobleem on õppijate nappus,“ sõnas Pärnu kolledži direktor, inimgeograaf Garri Raagmaa. Ta tutvustas lühidalt olukorda riigis: noored lahkuvad väikelinnadest ning ettevõtjad ei loo seal uusi töökohti, sest pole õppijaid. Gümnaasiumid viivad võimekamad noored ära; osa ameteid hääbub, sest need võtavad üle robotid. Nagu Euroopa nii vananeb ka Eesti – varsti on meil ühe töötegija kohta üks eakas, ennustas Raagmaa.
Kuid on ka head: nagu Põhjamaades on õppeasutuste loomisega viidud kõrgharidus inimeste kodupaikadele lähemale, nii on ka TÜ Pärnu kolledžis asutatud innovatsioonikeskus Kobar alustanud koostööd üldhariduskoolidega.
Muutused õpetajakoolituses ja üldhariduses
HTM-i üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsini sõnul on õpetajaharidus vaja muuta veel paindlikumaks ja personaalsemaks ning õpipoisiõppe sarnaseks. Ta rääkis, et õpetajakoolitus tuleb viia rohkem regioonidesse ning loomisel on meisterõpetajate võrgustik. Heaks näiteks tõi ta Viljandi Kutseõppekeskuse (VIKK) ja Viljandi gümnaasiumi koostöö.
Matsin luges ette, millised muutused peavad üldhariduse reformiga kaasnema. Põhiharidusejärgses õppes peab noorel olema võimalus üks aasta „küpseda“, õppekorraldus peab olema nüüdisaegsele õppele kohane, mis tähendab eri õppimisviise, ja õppekavaarendus peab toetama ühtset keskhariduse vaadet. Üldharidus- ja kutsekoolide võrgustik peab tegutsema ja toimima koostöös ning muutusteks küps aeg tuleb ära kasutada. Samas tõdes ministeeriumi osakonnajuhataja, et gümnaasiumide ja kutsekoolide koostööd on takistanud erinevus töökorralduses ja koostööks kohandamata õigusruum.
Avatud haridusruum
TÜ emeriitprofessor Marju Lauristin meenutas, et haridusstrateegia 2035 loomisel, kus tema osales ühe töörühma juhina, tegutses ka konkurentsivõime töörühm. Sellest osa võtnud leidsid, et üldhariduse ja kutsehariduse vahel oleva seinaga edasi minna ei saa ning vaja on liikuda samasse süsteemi kuulumise suunas. Sellest eesmärgist nüüdses reformis lähtutaksegi.
Lauristin tõdes, et olukord ei ole viimase nelja-viie aasta jooksul lihtsamaks läinud, lisandunud on tehisintellekti ja ChatGPT kasutamise võimalused ning see toob paljudes valdkondades suuri muutusi. „Loovus, avatus, paindlikkus, eetilised väärtused, andmekaitse,“ loetles Lauristin hariduse uusi märksõnu. Tema sõnul peab kutseharidust omandav inimene saama põhjaliku ettevalmistuse ka sotsiaalsete probleemide lahendamiseks.
Kutse- ja üldhariduse lõimumine tähendab Lauristini sõnul mitte ainult suuremat avatust kutsehariduses, vaid ka üldhariduses. Avatud haridusruum on uus mõiste, mille puhul lähtutakse noorte huvidest ja soovidest. Kutsehariduse reformis on oluline töökoha vajaduste ja kutsehariduse vajaduste paindlik kokku viimine. „See reform läheb õiget rada, kui teie seda teete,“ rõhutas emeriitprofessor Lauristin kuulajatele.
Sõna said ka õpilased
Mida tahaksid kutsekoolides õppijad omandatavas hariduses muuta, seda oli noortelt uuritud enne seminari. Videovastustest kuuldus, et üldaineid soovitakse õppida nii palju, et saaks teha riigieksameid, ning tahetakse samasugust lõpudiplomit, nagu on gümnaasiumis, rohkem praktilisi tunde, ka lisa-aastal, ja suuremat stippi.
Õppekavaarenduse tähtajad 2025/26. õppeaastaks
2024. a veebruariks valmib nelja-aastase kutsekeskhariduse mudel, samaks tähtajaks on uuendatud üldhariduse õppesisu ja loodud kutsevalikuaasta uus kontseptsioon. Uus õppekavade arenduse kontseptsioon valmib aprilliks 2024.
Tähtis on eesmärkide selgus
Kalle Toom, Räpina Aianduskooli direktor
Mõte muuta täiskasvanute õpe kutsekoolides tasuliseks üksikute halbade näidete alusel oleks ülereageerimine. Keskendugem sisulisele uuendusele. Koolijuhi vaatest kutsehariduse reformile tundub, et kommunikatsioon võib osutuda reformi edukuse kaalukeeleks. Viimase paari kuu jooksul on see muutunud palju paremaks.
Reformi ühe suuna – õppekavaarenduse suhtes – oleme suuresti positiivsed ja ühte meelt (Toom nimetas mõttekaaslastena kolleege, kutsekoolijuhte Võru- ja Järvamaalt. – A.P.). Kuid Eesti hariduse veel paremaks muutmisel on suurema mõjuga osi kui kutseharidus. Seega, vaadakem reformi laiemalt!
Reformi teine suund on muuta ressursikasutus tõhusamaks. Oleme nõus, et õpetamist tuleb nüüdisajastada. Aga kui sellega kaasneb koolivõrgu ja õppimise piiramine, siis tekitab teadmatus kooli tulevikust ebakindlust. Kuid meie, koolijuhid, peame koolis olema just kindlustunde loojad. Kust saab koolijuht kindlustunde? Anname endale aru, et oleme sisenemas aega, kus ainus, mis kindel, on muutumine. Kuid see pole vabandus pikast plaanist loobumiseks.
Kutseõpetuse tõhususest. Me püüame oma tööd koolides teha hästi, mõtestatult ja säästlikult. Kuid tõhusus ja koonerdamine on täiesti erinevad asjad ning koonerdamine ja maailma parim kutseharidus ei käi kokku. Hariduse juhtimine ja reformimine peavad olema väärtuspõhised.
Rääkides plaanist piirata täiskasvanud õppijate ligipääsu kutseharidusele, tekitamaks rohkem koolituskohti noortele, tekib küsimus, kus on need noored. Täiskasvanute osakaal kutsehariduses on kasvanud ju seetõttu, et noorte arv vähenes. Suuremates linnades on olukord võrreldes maapiirkondadega küll teine. Näiteks Põlvamaal on põhikooli lõpetajaid kokku 200 ümber, kellele pretendeerivad neli keskharidust pakkuvat kooli samas maakonnas, lisaks Tartu ja lähimaakondade koolid.
Eesti hariduskaardil on justkui piisavalt koolituskohti, kuid tundub, et need jagunevad ebaühtlaselt. Teisalt, näiteks kui viia Kagu-Eestist koolituskohad mujale, siis on sel lisaks haridus- ja regionaalpoliitikale ka julgeolekupoliitiline aspekt. Keeruline!
Tähtis on selgus reformi eesmärkides, tähelepanu tuleb pöörata detailidele. Mida selgemaks ja läbivaieldumaks saavad detailid, seda lihtsam on reformi ellu rakendada. Väga tähtis on ka kommunikatsioon, st et reform tuleb n-ö maha müüa ka õpetajatele, omavalitsustele ja lapsevanematele. Halvim, mis juhtuda võib, on suunamuutus poliitikas, mis pühib reformi laualt.
Mida säilitada? Eelkõige kooli autonoomiat, sellel põhineb kutsehariduse pidev uuenemine ja tõhusus. Alternatiiv oleks käsupoliitika, mida ei soovi keegi. Siis kerkib ka küsimus, kas kontrollimise kulu tasub end ära.
Mida muuta? Liiga tihti on tunda, et ministeerium ei usalda kooli. Olen seda tundnud omal nahal, kui on küsimus õppekava registreerimises või sildistatakse kooli hobihariduse nimega. Usaldust ja koostööd on vaja nii ministeeriumi ja koolide vahel kui ka ministeeriumis endas ja koolides.
Meil on suurepärane võimalus teha maailma parim kutseharidus. Ikka avatult ja koostöös!
Lisa kommentaar