Eesti alushariduse heast tasemest ja selle hoidmise vajalikkusest on palju räägitud. Kõige paremini oskavad olukorda meil ja mujal võrrelda need, kes on ise teises riigis töötanud. Rakvere Kungla lasteaia õppealajuhatajal Terje Makaroval oli 2019. aastal võimalus seitse kuud – veebruarist kuni augustini – töötada Ameerika Ühendriikides Minnesota osariigis Hutchinsoni linna põhikooli (Elementary School) juurde kuuluvas lasteaias. Et USA-sse koliti ajutiselt kogu perega, hakkas tollal Terje 5-aastane tütar käima sealses lasteaias ja 14-aastane poeg 8. klassis. 

Kuidas te lasteaeda tööle sattusite?

Kuna tütar ei osanud sõnagi inglise keelt ja ma nägin, kui raske tal oli kohaneda, käisin temaga alguses lasteaias n-ö tõlgina kaasas. Et lapsele toeks olla, palusin kooli direktorilt luba lasteaias vabatahtlikuna töötada, mis on USA-s väga levinud. Oma lapse rühma ma jääda ei saanud, küll aga ühte teise 5–6-aastaste rühma, kus õpetaja vajas abi, kuna selles rühmas oli ka kolm erivajadusega last. Ehkki rühmad on seal sama suured kui meil, oli kogu rühma peale ainult üks õpetaja, kellele ma olin õppetegevustes abiks.

Kuidas päev selles lasteaias välja nägi?

Lapsed tulid kohale kella üheksaks, istusid kohe laudade taha ja hakkasid töölehti täitma. Iga rühma käsutuses on üks suur ruum, kus on lauad-toolid, kapid õppevahenditega ning seintel palju pilte ja tabeleid kõikvõimaliku informatsiooniga. Mõne aja pärast viis õpetaja lastega vaibal istudes läbi hommikuringi ning töölehtede täitmise vahel tehti ka väikesi puhkepause – vaadati multikat, tantsiti mõne video järgi või söödi vanemate kaasa pandud suupisteid.

Lõunat sõid lapsed söögisaalis, kusjuures menüüs oli mitu rooga ja lastel endal võimalus valida ja öelda, mida ja kui palju nad süüa eelistavad. Toidunõude asemel olid huvitavad vahekohtadega kandikud, milliseid ma polnud varem näinud – ühte vahesse pandi praad, teise salat, kolmandasse magustoit. Sageli pakuti toiduks burgerit, mis minu tütrele väga meeldis, palju oli toitudes tunda Mehhiko köögi mõjusid. 

Lõunaund lapsed ei maganud, pärast lõunasööki mindi õue. Õuealal oli kogu lasteaia peale üks hästi suur mänguatraktsioon, kus sai ronida ja liugu lasta, samuti mõned puud, põõsad, lillepeenrad, mille vahel joosta. Enamik lapsi läks kohe mänguvahendile ronima ja kiikuma, korraga olid õues kaks-kolm rühma. 

Õue viisid ja õuesoleku ajal tegelesid lastega teised töötajad. Rühmaõpetajad jäid tuppa järgmist tegevust ette valmistama. Mind hämmastas, et lapsed said õues olla iga päev kõigest 15 minutit!

Õuest tuppa tulles hakati jälle õppima. Õpetaja oli vahepeal ruumi valmis seadnud tegevuskeskused ning lapsed käisid kolme-neljaste gruppidena ringiratast ühest keskusest teise. Üks keskus oli lugemiskeskus, kus õpetaja ise lastega tegeles. Lasteaiapäev kestis kella kolmeni, mina lõpetasin töö pärast kella ühte, võtsin tütre kaasa ja läksime koos koju.

Kas te küsisite, mis põhjusel saavad lapsed nii vähe õues olla?

Jah, sellest oli juttu. Õpetajad ise arvasid samuti, et õues olemise aeg on liiga lühike ja see ei mõju laste tervisele ja arengule hästi. Nende õppekava järgi on kõige olulisem akadeemiliste teadmiste saamine: tähtede ja numbrite õppimine, kirjutamine, arvutamine. 

Ka vaba mängu aega ei olnud lastel praktiliselt üldse. Minu tütrel lasi õpetaja teistest rohkem mängida, sest ta ei osanud inglise keelt ega saanud kõigis tegevustes osaleda. Alguses suhtleski tütar õpetajaga ainult piltide abil. Ehkki ta viibis iga päev lasteaias ingliskeelses keskkonnas ning lisaks õppisime ja harjutasime inglise keelt ka kodus, ei öelnud ta neli kuud inglise keeles ühtki sõna. Pärast seda vaikimisperioodi aga hakkas kohe tervete lausetega puhtalt inglise keelt rääkima. USA-s oldud aeg tuli talle väga kasuks, praegu on tal inglise keel täiesti suus.

Kas lasteaias olid ka liikumis- ja muusikategevused? 

Olid küll ning neid viisid läbi liikumis- ja muusikaõpetaja. Samuti oli lasteaias ametis teadusainete õpetaja, kes tegi lastega sarnaseid tegevusi, nagu meil on „Mina ja keskkond“. 

Koos rühmaõpetajaga lapsed ka joonistasid ja meisterdasid, samuti käisid koolibussiga õppekäikudel kohalikus mängu- ja teaduskeskuses. Lasteaias käisid külalised, näiteks botaanikaaia inimesed, kes rääkisid lastele taimekasvatusest ja istutasid koos nendega taimi. Ka vanemad käisid mitmesugustel teemadel rääkimas ning lasteaia sotsiaalpedagoog õpetas suhtlemistundides lastele, kuidas tuleb käituda, et omavahel hästi läbi saada.

Kuidas oli korraldatud töö erivajadusega lastega?

Erivajadusega lapsi oli pea igas rühmas. Kohe, kui mõne lapsega tekkis probleem – ta kas ei kuuletunud või läks endast välja  –, kutsus õpetaja raadiosaatja kaudu eripedagoogi kohale. Eripedagoog ei olnud kogu aeg klassis, vaid tuli vajadusel, viis lapse teise ruumi, rahustas ja tegeles temaga, ning kui laps oli rahunenud, tõi ta rühma tagasi.

Selles rühmas, kus mina töötasin, tuli vahel hommiku jooksul mitu korda eripedagoog kutsuda. 

Logopeedil oli ratastega kohver, mille sees olid tema töövahendid ja millega ta mööda maja ringi käis. Ta läks oma kohvriga klassi ukse taha, kutsus lapse klassist välja ja tegi koridoris temaga harjutusi. Ehkki tal oli ka pisike kabinet, töötas ta enamasti koridoris.

Mis oli teie hinnangul sealse lasteaia kõige suurem erinevus võrreldes Eestiga?

Kõige suurem erinevus oligi just see, et lapsed saavad päeva jooksul kõigest veerand tundi õues olla ja terve rühma peale on ainult üks õpetaja. See teeb õpetaja töö väga raskeks, sest ta ei jõua igale lapsele piisavalt tähelepanu pöörata. Et tegevusi läbi viia, peab õpetaja kehtestama üsna range rutiini.

Samuti ei kohtu lastevanemad õpetajaga iga päev nagu Eestis. Lapsed tulevad hommikul lasteaeda koolibussiga, vaid üksikud vanemad toovad lapse ise kohale. Infot jagatakse peamiselt kirja teel. Minu tütre rühma õpetaja näiteks saatis iga nädal koju infolehe, kus ta kirjeldas lühidalt, mida sel nädalal õpiti ja tehti ning mis järgmisel nädalal ees ootab. Pole selliseid detailseid nädalaplaane nagu meil Eestis.

Ka projektõpet USA-s veel ei tunta ega korraldata ka selliseid lasteaiapidusid nagu me Eestis harjunud oleme. Nägin, kuidas vanemad kutsuti vaatama avatud muusikatundi. Spetsiaalset eeskava ette ei valmistatud, õpetaja viis seda läbi nagu tavalist tundi. Õppeaasta lõpuüritusel osalesid ainult lapsed. Direktor tänas kõiki õppeaasta eest ja õues grilliti koos burgereid.

Erakordselt suurt tähelepanu pööratakse Ameerikas turvalisusele. Maja uksed olid kogu aeg lukus ja kõiki tulijaid jälgiti valvekaameratest. Kui keegi andis uksekella, küsiti temalt kõigepealt tuleku põhjust. Sisenedes sattus külaline ametiruumi, kus talle anti kaelakaart. Lastele lasteaeda järele tulnud vanemad pidid ootama koridoris kindlas kohas. Kuna Ameerikas on ette tulnud koolitulistamisi, on kasutusel ranged ettevaatusabinõud. Minu poja koolihoone turvamees kandis relva, mis oli väga harjumatu.

Kuidas te võrdleksite Eesti ja Ameerika lapsi?

Ameerikas on lapsed avatumad, viisakamad, aga ka julgemad suhtlejad – oli näha, et nad on harjunud suhtlema erinevate inimestega. Õpetaja on autoriteet, kelle poole pöördutakse perekonnanimega, mille ette käib miss või missis. Ka üksteisega suheldes olid lapsed tähelepanelikud. Nad märkasid kohe, kui keegi oli haiget saanud, julgesid minna juurde ja küsida, kas teisel on kõik hästi ja kuidas saab teda aidata. 

Samas olid paljud lapsed üsna frustreeritud: läksid kergesti närvi, karjusid, loopisid asju ja elasid end muul moel välja. Arvan, et üks oluline põhjus ongi selles, et lastel on kogu aeg kohustus midagi teha, kuid ei ole piisavalt mänguaega ja võimalust liikuda, mis on eelkooliealise lapse loomupärane vajadus.

Mis teile USA lasteaias kõige rohkem meeldis?

Mulle meeldis väga, kui soojalt mu tütar lasteaeda vastu võeti. Sel päeval, kui läksime lasteaiaga tutvuma, oli õpetaja tööpäev juba läbi, aga ta võttis meie jaoks aega ning näitas klassiruumile lisaks ka saali, söögisaali, spordisaali ja kõiki teisi ruume. See tekitas tunde, et laps on lasteaeda oodatud. Lisaks leidis õpetaja rühmakaaslaste hulgast minu tütrele n-ö toetaja, kes tal käest kinni võttis, kui kuhugi mindi, ning teda kohaneda aitas. 

Ka USA-s peab lasteaiaõpetajal olema kõrgharidus. Õpetajatel on seal üsna hea palk ning soodsatel tingimustel tervisekindlustus, millest kool osa kinni maksab ning mis teatud määral laieneb ka tema lastele ja abikaasale. Linnal on oma hariduskeskus, mille kaudu palgatakse asendajaid. Kui direktor annab teada, et vajab haigestunud õpetajale asendajat, korraldabki ülejäänu keskus, mitte iga maja eraldi.

Kui Eestis on laste lasteaiapäevad väga pikad, nii et mõne lapse jaoks ongi lasteaed nagu teine kodu, siis teistes riikides see enamasti nii pole. Hutchinsoni põhikooli lasteaias lõppes päev kell kolm. Vajadusel viivad vanemad lapse veel mõneks tunniks kuhugi hoidu, samuti on paljud vanemad kodused – kuna lastehoid on USA-s kallis, on üsna tavapärane, et perre sünnib järjest mitu last ja ema on nendega kodus. 

Muljet avaldas, kui tähtsaks peetakse raamatute lugemist. Koolis on rikkaliku valikuga raamatukogu, kust ka lasteaialapsed ise raamatuid laenutavad. Kehtib kokkulepe, et iga kuu tuleb laenutada vähemalt üks raamat, mida lapsevanem lapsele kodus kas õhtujutuks või muul ajal ette loeb. Ka lapsed ise loevad. Igal lapsel on kott talle eakohaste ja sobivate raamatutega, vahepeal tehakse lugemispause, mille ajal võtab igaüks raamatu välja ja loeb.

Mis on Eesti lasteaias paremini?

Eestis on lasteaiad kindlasti lapsesõbralikumad, kogu meie õppekava lähtub lapsest ja lapse arengust. Väärtustame hästi palju just vaba mängu aega ja mänguvõimaluste loomist, mis aitab arendada lapse loovust ja fantaasiat. Mängu kaudu saab ju suurepäraselt õpetada nii akadeemilisi teadmisi kui ka sotsiaalseid oskusi. Väga tähtis koht on meie lasteaias õuesõppel ja liikumisel.