Kogu maailma hariduskorraldus liigub kaasava hariduse suunas, mis tähendab iga lapse õigust haridusele ja haridusasutuse kohustust kohandada õppimist ja õpetamist vastavalt laste erinevatele vajadustele ning seeläbi ennetada sotsiaalset tõrjutust. 

Kaasav haridus on mitmetahuline ja kohati vastuoluline lähenemine, kuid toob kaasa akadeemilist edu ja sotsiaalset kasu kõigi õppijate jaoks, kui seda sobival viisil rakendada. Näiteks viitavad mitmed uuringud ja kirjandusülevaated kaasavas õpikeskkonnas osalemise positiivsele või siis neutraalsele mõjule erivajadustega õppijate puhul. Kõiki lapsi kaasavast õpikeskkonnast on kasu ka eakohaselt arenenud lastele, kes saavad rohkem teada kaaslaste vajadustest ning õpivad suhtlema ja suhestuma erisuguste inimestega.

Et kõik lapsed rühmaruumis oleks päriselt kaasatud, tuleb arvestada väga paljude aspektidega. Kaasav õpikeskkond on heterogeenne ja ühes rühmas võib olla väga erinevate vajadustega lapsi. Eestis keskendutakse kaasavast haridusest rääkides enamasti selle mõiste kitsale tähendusele, mis sisaldab endas vaid erivajadustega laste kaasamist. Mõned kriitikud on väitnud, et eraldi algatused või kampaaniad erivajadustega inimeste toetamiseks suurendavad kaasamise asemel pigem kõrvalejäetust. 

Ka seadustik ja sõnakasutus nii dokumentides kui haridusasutustes kaasava haridusega seoses võib kaasamise asemel tekitada hoopis kõrvalejäetust. Näiteks võiks termini „hariduslike erivajadustega lapse õppe koordineerija“ asemel mõelda pigem terminile, mis toetab kaasamisele omast lähenemist. Kaasava lähenemise kohaselt tuleks toetada kõiki raskustes õppijaid, mitte keskenduda ainult erivajadustega õppijatele. Erivajadustega laste märgistamine toob kaasa kõrvalejätmise ka seetõttu, et viitab spetsialistide vajadusele ja võib olla põhjuseks, miks õpetajad väidavad, et nad ei ole erivajadustega laste õpetamiseks piisavalt ettevalmistatud. 

Kaasamise laiem tähendus keskendub teistest erinevate vajadustega lastele, olgu erinevuseks kas sotsiaalmajanduslik taust, teine keel, kultuur või usk, ent see puudutab ka sõjapõgenike ja immigrantide lapsi. Kõrvalejäetuse vähendamiseks ja kaasavamate praktikate loomiseks tuleb läheneda õpetamisele teistmoodi kui seni ja kaaluda ideid, mis toetaksid kõigi õppijate jaoks sobivate ja demokraatlikumate praktikate rakendamist. Seda on paljudes Eesti lasteaedades ka tehtud. Tegime uuringu, kus selgitasime välja, kuidas mõistetakse kaasava hariduse olemust Eesti lasteaedades ja millega lasteaias arvestatakse kõigi laste kaasamisel. 

Vaja on ühtset tõlgendust

Kaasava hariduse rakendamine saab alguse selle mõiste ühtsest tõlgendamisest kõigile ühtmoodi arusaadavalt. Varasemalt on selgunud, et kaasav haridus sisaldab endas nii kaasamise filosoofilist kui ka praktilist olemust (loe lähemalt siinkirjutaja ja Margus Pedaste 2020. aastal ilmunud artiklit Eesti Haridusteaduste Ajakirjas). 

Kaasava hariduse filosoofilist mõtet ei ole lasteaedades ja laiemalt ühiskonnas teadvustatud ja mõtestatud. Kuigi kaasamise filosoofilise olemuse tunnustega (hariduse kättesaadavus, inimõigused, sotsiaalne integratsioon ja kuuluvustunne) on Eesti alushariduses arvestatud, ei ole seda lasteaedades piisavalt teadvustatud. Enamasti on tähelepanu keskmes kaasava hariduse praktiline olemus (osalemine tavaharidusasutuses, tugisüsteem ja lapse areng). Samas toetavad arusaamade ühtlustamine ja arutelu kaasava hariduse olemuse üle selle rakendamist. Muutmaks kõiki kodanikke teadlikumaks, tuleb nii lasteaedades kui ka laiemalt ühiskonnas senisest palju rohkem rääkida kaasava hariduse olemusest ja selle positiivsest mõjust. 

Kuigi kõigi laste kaasamist peetakse lasteaias vajalikuks, kajastub see lasteaia dokumentides vaid üldiste põhimõtetena sarnaselt riikliku õppekavaga ja puudub täpsem ja lasteaia eripärast lähtuv lahtikirjutus kõigi laste mõtestatud kaasamiseks. Näiteks võiks õppekavas konkreetsemalt kirjeldada, mida lasteaias täpsemalt kaasamise all mõeldakse ning milliseid lapsi ja kuidas kaasatakse. Õppe ja kasvatustegevuse korraldus lasteaia õppekavas võiks selgemalt näidata, milliseid põhimõtteid järgitakse kõigi laste kaasamiseks, millist tuge tulenevalt lapse eripärast rakendatakse ning kellega ja kuidas täpselt lapse õppimise toetamiseks koostööd tehakse. Siinkohal saab esitada ka tähelepaneku, et kaasava hariduse all mõeldakse lasteaedades valdavalt erivajadustega laste kaasamist.

Õpetaja professionaalset arengut peetakse lasteaedades kaasava hariduse rakendamisel väga oluliseks. Teadlikkus kaasamisest on oluline, kuna see on kaasava hariduse rakendamise ja selle kvaliteedi oluline eeldus, aga õpetajate sõnul ei oska nad piisavad erivajadustega lapsi toetada. Seega peaks õpetajate põhi- ja täienduskoolitus hõlmama kaasamisega ja eripedagoogikaga seotud teemasid. Õpetajad peaksid koostöös kavandama, tegutsema ja analüüsima kaasavate praktikate rakendamist. Kogu lasteaia meeskonda hõlmav koolitus on tulemuslikum kui üksikute õpetajate osalemine koolitusel. Ühe õpetaja osalemise korral on keerulisem saavutada süsteemset muutust ja õpitu rakendamist haridusasutuse igapäevases töös. Kõiki õpetajaid hõlmav koolitus asutuse sees on õpetajate professionaalse arengu toetamiseks kasulikum, sest aitab vähendada arusaama, nagu oleks kaasava praktika rakendamine vaid vastava koolituse läbinud õpetajate vastutus.

Lasteaia personali struktuur ja töökorraldus on tihedalt seotud kaasava hariduse rakendamise ja kvaliteediga. Selleks tuleks lasteaia eripärast lähtuvalt luua ametikohad, mõelda läbi töötajate arv ja lisatööjõu vajadus. Samamoodi on oluline läbimõeldud töökorraldus (töögraafikud, koormus, ülesanded) ja hüved (hüvitised, lisatasud, puhkeaeg ja puhkused). Personal ja personaliga seotud ressursid on kaasava hariduse rakendamisel väga olulised näitajad ja neid tajusid uuringus osalejad kaasava hariduse rakendamisel väga oluliste komponentidena, kuid nad tajuvad neid ka kui väljakutseid.

Erinev rakendus

Kaasavat haridust rakendatakse uuringus osalenud lasteaedades erinevalt. Erinevused võivad tuleneda kaasava hariduse olemuse erinevast mõtestamisest lasteaias, tugispetsialistide olemasolust ja nende töökorraldusest, kaasamise vormidest (nt sobitusrühm) ja omavalitsuse toest. Lasteaias, kus on toimunud arutelud kaasava hariduse filosoofilise olemuse üle, rakendatakse rohkem ja asjakohasemaid tegevusi kõigi laste mõtestatud kaasamiseks. Leitakse rohkem võimalusi olemasolevatest ressurssidest (nt väiksem laste arv rühmas), suudetakse mõelda innovaatilistele lahendustele ja sõnastatakse dokumentides eesmärgid ning tegevused kõigi laste paremaks kaasamiseks. 

Kui arutelu filosoofilise olemuse üle puudub, keskendutakse vaid kaasava hariduse praktilisele olemusele ja lahendusi nähakse pigem tugispetsialistide tegevuses nii lasteaias kui ka väljaspool seda. 

Samas on kaasava hariduse rakendamine seotud haridusasutuse arendamisega ja peaks keskenduma asutuse võimekuse tõstmisele. Oluline erinevus kaasava hariduse rakendamisel seisneb omavalitsuse poolt toe võimaldamises. See on oluline, sest kaasavat haridust saab edukalt rakendada vaid siis, kui kõikidel haridussüsteemi tasanditel selle poole püüeldakse.

Uuring tõi väga selgelt esile kaasava hariduse rakendamise väljakutsed riigi tasandil. Hariduspoliitika ja seadustik on kaasava hariduse ellurakendamisel olulised, kuid uuringus osalejate sõnul ei ole kaasamise põhimõtted Eestis piisavalt selged, need ei kajastu seadustes või on kaasamise teostamiseks liiga jäigad. Praegune seadustik keskendub liialt erivajadustega laste kaasamisele. Teine suur väljakutse on tugispetsialistide puudus ühiskonnas. Ehk tuleks mõelda erineva taseme ja kvalifikatsiooniga tugispetsialistidele haridusasutustes ja nende töökorraldusele, et vähendada seda palju räägitud probleemi ühiskonnas. 

Kolmanda tõsise proovikivina ilmnes ressursside vähesus. Tõsine kitsaskoht on uuringus osalejate sõnul lasteaia välise tugisüsteemi ja võrgustiku ebatõhus koostöö. Samas peaks eri institutsioonide parem koostöö, mida toetab ka seadustik, olema kaasava hariduse rakendamisel üks peaeesmärke. Hariduses osalejate arvamusi hõlmav süsteemne seire ja hindamine on samuti riigi tasandi väljakutse, mis aitaks kavandada ressursse ja tõhustada institutsioonide koostööd.

Kokkuvõttes võib väita, et uuringus osalenud lasteaedades on teadvustatud kaasamise vajadust ja leitakse võimalusi kõigi laste kaasamiseks, hoolimata väljakutsetest lasteaia, kohaliku omavalitsuse või riigi tasandil. Uuringu tulemused aitavad kõrgkoolidel kavandada õpetajahariduse ja haridusjuhtide õppekavu suunas, mis toetab tulevaste õpetajate positiivseid hoiakuid kaasava hariduse suhtes, ning valmistada õpetajaid ja haridusasutuse juhte ette kaasamist soodustavate meetodite rakendamiseks. Samuti tuleks selle uuringu põhjal edasi mõelda, kuidas täiendada või muuta seadustikku, et see toetaks paremini Eesti lasteaedades kõigi laste kaasamist.