Kui võtsin kirjutada eesti õpetajatest vene koolis, siis valmistusin üllatusteks. Kuid oh üllatust – üllatusi ei tulnud, vähemalt minule mitte. 

Vestlesin kuue õpetajaga Eesti eri paigust. Mu vestluskaaslased on mehed ja naised vanuses 28–68, kes õpetavad eesti keeles ajalugu, eesti keelt ja kirjandust, samuti inglise keelt Ida-Virumaa ja Tallinna koolides. Seob neid suhteliselt lühike vene koolis töötamise kogemus ning emakeel, milleks on eesti keel. Äkki leiate teie nende õpetajate kogemustest midagi üllatavat?

Õpetajate toas

Minu vestluskaaslased olid ühel nõul, et see, kuidas koolis asjad käivad ning milliseks eesti õpetaja töökeskkond kujuneb, sõltub väga palju kolleegidest. Kõik nad ütlevad, et vene kolleegid räägivad ka eesti keelt, nii et kogu aeg ei pea kellegagi neist vene keeles suhtlema. Küll aga võib keeleabi vaja minna, kui on vaja milleski väga täpselt kokku leppida, näiteks avatud integreeritud tunde ette valmistades.

Huvitav, et kui koolijuht on eestikeelne, siis püüavad vene kolleegid ka omavahel eesti keeles rääkida. Kui aga koolijuht on venekeelne, suhtleb ta vene kolleegidega vene ja eestikeelsetega eesti keeles. Koosolekud on venekeelse direktoriga kakskeelsed, st enam-vähem kõik jutud tõlgitakse kas ühte või teise keelde. Eestikeelse direktoriga on koosolekud aga eestikeelsed, nii et eestikeelsel õpetajal on eestikeelse direktori koolis natukene mugavam suhelda.

Kooli õhkkond

Õhkkonna kohta on üsna palju öelda.

Vene direktoriga koolis on õhkkond ametlikum, alates sellest, et õpetajad ja administratsiooni esindajad teietavad üksteist ning pöörduvad teineteise poole ees- ja isanime kasutades. Samamoodi pöörduvad vene õpetaja poole õpilased. Vene õpilased ei julge eesti õpetajat üldjuhul sinatada isegi siis, kui õpetaja palub seda teha. See saavutatakse siiski juhul, kui õpilane pöördub eesti õpetaja poole vaid eesnime pidi. Minu arvates on see üks suuremaid õhkkonna muudatusi, mida eesti õpetaja venekeelse kooli suhtluskultuuri toonud on. 

Mõnes vene koolis on avatud integreeritud tund erakordselt tähtis ja ametlik asi, vene õpetajad natuke kardavad neid tunde. Eesti õpetaja aga ütleb, et soovijad võivad tulla vaid väikese etteteatamisajaga igasse tema tundi. Etteteatamine ja õpilaste ettevalmistamine on vajalik eelkõige õpilaste pärast, kes võivad end ootamatult toimuvas avatud tunnis ebamugavalt tunda. Kui klassi tuleb ühe õpetaja asemel mitu, muutub olukord nende meelest kohe pingeliseks, võib-olla isegi hirmutavaks …

Mitmele vene õpetajale on tund sooloesinemine, kus peaosas on tema ise, ning sageli ei vaja ta isegi toetuseks koori ega tunni mitmekesistamiseks duette. Kusjuures õpilased on sellega harjunud ja tavaliselt ei protesti, ei anna kuidagi märku, et see neile ei sobi. Äkki sobibki? Vähem tüli: saab vaikselt nurgas oma asju ajada …

Eesti õpetaja võtab tundi kaasa senisest avatumad arutelud, sagedasemad rühmatööd, laialdase arvuti ja telefoni kasutamise. Võtab aega, kuni õpilased rühmatööd tehes enam omavahel ei sosista – tunnis ei tohtivat ju õpilased omavahel rääkida. Kui omavahel tunnis räägitakse, siis salaja ja sosinal – see on aastatega sisse harjutatud. Üks õpetaja ütles, et jätab rühmatöö ajaks õpilased klassi omaette, passib koridoris, et õpilased saaksid omavahel vabalt suhelda … Aga algklassiõpilastel sosistamiskoolitus puudub, nad ei ole veel „distsipliinist“ ära rikutud.

See tuleb sellest, et õpilasel on olnud vene õpetaja tunnis suhteliselt vähe sõnaõigust ja -vabadust, sõna antakse vähe ja harva. Ikka veel peetakse väga tähtsaks faktide esitamist ja päheõppimist – tihtilugu sellest heaks hindeks piisab. Kui eesti õpetaja ootab avatud ja loomingulist arutelu, siis seda kohe oodata oleks ehk ennatlik. Arutlemisoskust ja väljaütlemisjulgust tuleb mõnes klassis alles hakata harjutama, kuigi tegemist võib olla juba põhikooli viimaste klasside või isegi gümnaasiumiga.

Toredat kogemust jagas üks vene lapsevanem. Ta pani oma lapse eesti kooli teise klassi pärast seda, kui laps oli esimeses klassis käinud vene koolis. Lapsevanem oli jälginud õppeprotsessi kahtlustavalt: tundides muudkui mängitakse ja müratakse, koju midagi õppida ei anta, pole õieti hindeidki. Mis õppimine see selline on? Aasta lõpus tegi lapsevanem lapsele teadmiste kontrolli, kus selgus, et ta laps on suurepäraselt edasi jõudnud, oskab ja teab kõike, mida vaja. Eesti kooli trikid? Eesti õpetajad toovad need endaga vene kooli kaasa.

Mis on keeruline?

Vene kooli õpilased eesti lastest ei erine – kõik on toredad. Kolleegide ja ülemustega saab eesti õpetaja vene koolis hästi läbi. Kuigi olukord on uudne, pakub sellega hakkamasaamine eesti õpetajale veidi teistmoodi pinget, aga see on huvitav ning isegi meeldiv. Mulle tundub, et mõneti tulid nad vene kooli ennast proovile panema – see tundub olevat neile põnev.

Samas teeb eesti õpetajatele tuska see, et eesti ja vene kooli keeleõppekavad erinevad. Näiteks viiendas klassis on inglise keele grammatikaõpetus eesti koolis vene koolist tugevasti ees. Nii peab õpetaja vene lapsi grammatikas järele aitama. See käib nii, et üks tubli õpilane loeb õpetaja ettevalmistatud seletuse klassis vene keeles ette. Kui klassikaaslased on sellest aru saanud, saab õpetaja eesti ja inglise keeles edasi minna. Kujutage ette, kui suur lisatöö see õpetajale on! Ja kes need õppekavad niimoodi kokku pani? 

Mõneti keeruline on ka suhtlemine ja läbisaamine lastevanematega. Vene vanemad tahavad, et nende lastel oleksid väga head hinded. Mõned lausa nõuavad seda õpetajatelt. Eesti laste vanemad ei ole hinnetest nii huvitatud, lapsed aga tavaliselt veel vähem. Neil on oluline edasi jõuda. Nii et vene koolis tuleb eesti õpetajal vanematega suhelda ehk rohkem, kui ta on eesti koolis harjunud. Kuna vanemad eesti keelt eriti (või üldse) ei oska, läheb sageli vaja mitte ainult kolleegide – klassijuhataja, õppejuhi või isegi direktori – keeleabi, vaid ka nende moraalset tuge. „See on harjumatu,“ ütles mulle üks mu vestluskaaslastest. Vanematega suhtlemine hinnete teemal eesti õpetajale – pole ime! – ei meeldinud.

Keeruliseks teeb olukorra ka õpetajate sagedane vahetumine. Üks õpetaja oli õpetanud ühe, teine teise õpiku järgi. Meie eesti õpetaja on seal klassis juba kolmas õpetaja ning temal on tunne, et ainet pole eesti keeles eriti õpetatudki, kuigi jah, õpikud on olnud eestikeelsed. Igal õpetajal on õigus oma õpik valida, kuid sõnavara ei pruugi eri õpikutes kattuda ja tegelikult tuleb väga-väga mahukas materjal uuesti läbi käia, enne kui saab ainega edasi minna. Õpikud peaksid lihtsamad olema just jutustavates ainetes, mis on venekeelsetele lastele eriti keerulised. Seevastu matemaatika eestikeelsed õpikud on vene lastele kergemad – nad ütlevad, et seal on vähe uusi sõnu.

Mida eesti õpetaja vene koolis teeb või ei tee

Küsisin, mis eesti õpetajat vene koolis töötades üllatab. Mõnda mu vestluskaaslast üllatas, et vene koolis kohtab ikka veel nõukaaja pedagoogilist igandit.

Näiteks meelitavad õpilased mõnd vene õpetajat tunni teemasse mittepuutuvaid lugusid vestma ja õpetajad lähevadki liimile, jätavad jutuhoos teadmiste kontrolligi ära. Kui lood õpitavat toetavad, on see ju väga tore, aga kui mitte? Usun, et ka eesti õpetaja võib mõnest teemast tuld võtta, nii et kas see nii väga vene õpetaja eripära ongi? Minu vestluskaaslased kinnitasid, et eesti koolides, kus nemad on õpetanud, seda enam ei juhtu.

Üks eesti õpetaja ütleb, et sellist asja nagu tunni täitmine eesti koolis enam üldse ei ole. Tunnitäitja jutustab tunnis midagi sellist, mis õpitavasse teemasse mitte kuidagi ei puutu. Näiteks jagab oma lemmikloomaga juhtunut, seletab pikalt teede seisukorda või tutvustab e-kaubanduse uudiseid. „See on välistatud,“ kinnitab eesti kooli kohta vene kooli tööle tulnud eesti õpetaja.

Miks vene kool?

Siit saab sujuvalt arutlema hakata, miks eesti õpetaja üldse vene kooli tööle läheb. On ju eesti koolides samuti õpetajatest puudus. Mu vestluskaaslased tõid välja täiesti erinevaid põhjusi, on ju nad ise ka eri vanuses, eri soost ja töötavad Eesti eri paigus. 

Nende ühiseks jooneks on ehk eelteadmised vene koolis valitsevast olukorrast: kas nõukaaegses koolis õpetamise või vene keelekeskkonnas elamise kogemus. See tähendab, et vene kooli tööle minnes kujutasid nad ette, et sealne olukord võib eesti kooliga võrreldes teistsugune olla. Seejuures tuli välja, et vene keele oskus tuleb küll kasuks, kuid pole tingimata vajalik.

Võib-olla ühendab vene kooli õpetajaks läinud eestlasi – võib-olla ma eksin – soov ennast proovile panna. Mu vestluskaaslased on kogenud professionaalsed õpetajad, äkki oli neil eesti koolis liiga vähe väljakutseid? Nad kõik on elurõõmsad ja energilised inimesed, keda ühendab laste õpetamise lust. Ning arvan, et ka missioonitunne.