Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi kogudes on palju 20. sajandil õppevahendina kasutusel olnud seinatabeleid. Sealhulgas ka Eestis välja antuid, millega olid seotud EPAM-i eellane Tallinna Linna Pedagoogiline Muuseum ja osaühing Töökool. Kui selle loo lugeja teab, kus veel seesuguseid tabeleid olla võib, kas kodudes, (koolide) muuseumides või ka mõnes koolis kasutusel, oleks tore, kui info sellest jõuab pedagoogikamuuseumisse – saab täielikuma pildi.
Pärast Vabadussõda 1920. aastatel oli Eesti koolides suur puudus õppevahenditest, eriti halvas olukorras olid maakoolid. Viiendal ülemaalisel õpetajate kongressil 1921. aastal leiti, et koole tuleb õppevahenditega varustada tsentraliseeritult. Ühtlasi andis kongress Eesti Õpetajate Liidu juhatusele ülesande töötada välja õpetajate osaühisuse põhikiri, mille üks osa oli koolitarvete soetamine ja levitamine koolides.
Osa õppevahendeid telliti välismaalt – peamiselt Saksamaalt, kuid nendest ei jätkunud kaugeltki kõigile koolidele. Olukorra parandamiseks korraldas haridusministeerium 1921. aastal Tallinnas koolitarvete valmistamise kursused, mille eestvedaja oli ministeeriumi nõunik ja hilisem Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi juhataja Aleksei Janson. Samal ajal koostati koolidele kohustuslike õppevahendite nimekiri, 380 nimetust. Nimekiri jagas need kolme liiki: esimese liigi vahendid tuli koolidesse soetada hiljemalt 1923. õppeaastaks, teise liigi omad 1925. aastaks ja kolmanda liigi asjad 1930. aastaks.
Koolide majandusliku olukorra tõttu ei olnud raha õppevahendite ostuks, seega valmistasid palju vahendeid õpilased ise. 1922. aastal Eesti Õpetajate Liidu korraldatud õpetajate päeval pidas kooliuuendusliikumise juht Johannes Käis ettekande „Milliseid õppevahendeid võib valmistada koolis“. Ajakirjas Kasvatus avaldati 1925. aastal õpetajatele juhiseid katseriistade ja õppevahendite valmistamiseks, sealjuures soovitati tegevusse kaasata õpilasi. Seeläbi sai täiendada kooli inventari väiksemate kuludega ning arendada õpilaste loovust ja käelisi oskusi.
Aja jooksul olukord koolides paranes. 1920. aastate lõpus tunti koolides enim puudust ajaloo ja maateaduse, eriti Eestit puudutavatest piltidest ja kaartidest. Õppevahendite nõutud tasemini jõudsid koolid 1930. aastate esimesel poolel. Tallinna ja Harjumaa koolide varustamisel oli suureks abiks 1922. aastal asutatud Tallinna Linna Pedagoogiline Muuseum, mis laenutas koolitarbeid ja pakkus ühtlasi võimalust kasutada oma ruume näidistundideks.
Osaühing Töökool
Eesti Õpetajate Liidu eestvedamisel loodi 1922. aastal osaühing Töökool, mille põhieesmärk oli koolide ja õpetajate varustamine õppevahendite ja kirjandusega. Ajakirjas Kasvatus avaldatud pöördumises kirjutas Töökooli juhatus oma plaanidest järgnevalt: „Niisama jääb „Töökool“ lootma, et tema poolt organiseeritud varustus saab rahuldav olema ja vastama Eesti kooli nõuetele ning rahalistele võimalustele. Kõike seda silmas pidades: täidab „Töökool“ igasuguseid kodumaa kui ka välismaa õppevahendite tellimisi, muretseb materjaale ja abinõusid loodusloo, füüsika, keemia, maateaduse, ajaloo, keelte, joonistamise, käsitöö ja teiste ainete jaoks, varustab koole eeskujuliku mööbliga, võtab enese pääle õppekabinettide sisseseadmist, soovitab ja muretseb Eesti, kui ka välismaa koolikirjandust, korraldab raamatukogusid õpetajaile ja õppijaile; valmistab diapositiive projektsionaparaatidele iga teema pääle; võtab oma pääle koolitöökodade sisseseadmisi jne.“
Seinatabelite väljaandmisest: Janseni pildid õpetavad ajalugu
Töökool vahendas kõikvõimalikke koolitarbeid, muu hulgas andis (koostöös Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumiga) välja seinapilte ja -tabeleid. 1935. aasta alguses tuli kokku ajaloo piltide komisjon, et luua seinapildid, mille abil oleks Eesti ajalugu huvitavam õpetada. Esimesel koosolekul toodi välja: „Eesti kool töötab juba 16 aastat, võetakse läbi põhjalikult eesti ajalugu, kuid seni puuduvad vastavad ajaloo seinapildid.“
Koolide rahalist olukord silmas pidades ei saanud seerias olla palju pilte. Algselt plaanitud 21 teemast otsustati teostada 12: „Eesti küla“, „Hiis“, „Maalinna vallutamine“, „Madisepäeva lahing“, „Loss orduajal“, „Mõis keskajal“, „Tallinna turg Rootsi ajal“, „Talutare sisemus“, „Pulmad“, „Ärkamise ajast“, „Võnnu lahing“, „Asutav kogu“. Piltide valiku aluseks võeti eesti rahva elu iseloomustavad süžeed ning poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse püüded.
Piltide maalijaks valis komisjon August Janseni. Koosolekutel arutati kunstniku tehtud kavandeid. Mõni oli kompositsioonilt täiesti vastuvõetav ja lastele arusaadav, mõne teise puhul aga täpsustati detaile ajalooprofessor Harri Mooraga või lasti kunstnikul kavand ümber teha. Näiteks „Madisepäeva lahingu“ kavandi puhul leiti, et Lembitu peaks olema piiratud suurema vaenlaste salgaga, või kavandile „Tallinna turg Rootsi ajal“ tuli lisada 2–3 meesfiguuri, et näidata kodanike ja sõdurite rõivastust.
Mais 1935 ilmus Päewalehes reklaam ajaloo piltide ettetellimiseks hinnaga 30 kr. Üksikmüüki pidid pildid jõudma augustis hinnaga 3.50 tükk. Järgmise aasta märtsis kirjutati Õpetajate Lehes, kuidas ajaloo piltide väljaandmine on seotud suurte raskustega ja aeganõudev, kuna selline töö on Eestis esmakordne. Loodeti, et osa piltidest veel tol õppeaastal ilmub.
Esimene pilt „Hiis“ ilmus alles 1936. aasta sügisel. Õpetajate Lehte kirjutas arvustuse graafik Agu Peerna. Ta arvas, et lihtsalt maalina jätab pilt hea mulje, kuid õppe-eesmärgil ei töötavat see hästi: „Esimene mulje on väga hea, pilt on jansenlikult värviere ja tekitab elevustunde. /…/ Vaataja selle pildi najal ei saa jutustada kuigi palju. Või on see tehtud sellep. nii udune, et meie ajaloolaste teadmised tolle aja asikultuurist on ka kaudsed, oletustenajalised?“
1936. aasta sügisel ilmusid veel kaks pilti: „Madisepäeva lahing“ ja „Linna turg Rootsi ajal“. 1938. aasta kevadeks oli ilmunud endiselt kolm seinapilti, aasta jooksul lisandus üks pilt – „Suitsutare“. Piltide aeglane väljaandmine olevat tingitud trükitehnilistest põhjustest. Teadaolevalt jõudis plaanitud tosinast pildist ilmuda kaheksa pilti.
On veel teisi tabeleid
Veidi ähmasem on seinatabelite väljaandmise protsess teiste Töökooli tabelitega. 1936. aastal andsid Töökool ja Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi bioloogia osakond välja sarja „Eesti taimestik“. Stockholmis trükitud sari koosnes 17 botaanilisest pildist. 1938. aastal ilmus sarjas veel kolm täiendavat tabelit. Tolleaegses ajakirjanduses aga reklaame nendest seinatabelitest ei kohta. Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi protokolliraamatus on kirjas, et 1937. aastal plaaniti välja anda kodumaa linde kujutavad seinatabelid. Ornitoloogiliste tabelite skitse joonistas kunstnik N. Bergholz. Piltide teemad olid näiteks „Rähnilised, meie talisõbrad aias“, „Vareslased“ jt. Arhiividokumentide hulgas leidub kirjavahetust, kus Töökooli ja pedagoogilise muuseumi juhataja A. Janson küsis haridusministeeriumilt raha piltide väljaandmiseks; palve Tartu Ülikooli zooloogia muuseumi juhatajale, et kunstnik Bergholzil lubataks muuseumi kogus olevaid linnutopiseid kasutada piltide maalimiseks, ning soov saada avansina 70 kr, saatmaks kunstnik Vilsandile linde vaatlema. Sama aasta lõpus ministeeriumile saadetud kirjast selgub, et valminud on kümme pilti ja veel on plaanis teostada 15, mis lisaks lindudele kujutaksid ka kodumaa loomi. Kas kunstnik N. Bergholzi maalitud lindude-loomade pildid ka seinatabelite kujul valmis said, ei ole kahjuks õnnestunud senini välja selgitada.
Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi kogudesse kuulub kolm peaaegu täielikku komplekti „Eesti taimestiku“ seinatabeleid, millest osa on digiteeritud kujul kättesaadavad andmebaasist https://arhmus.tlu.ee.
Artikkel kutsub märkama meie eelkäijate tööd õppevahendite loomisel ja koguma allesolevatest väärtustest infot Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi andmebaasi.
Lisa kommentaar