Eesti koolides õpib ajaloolise pärandina suhteliselt suur hulk kooli õppekeelest erineva kodukeelega lapsi, kelle osakaalu suurendab veelgi uussisserändajate lisandumine. Haridussilma andmetel on Ukrainas 2022. aastal puhkenud sõja tõttu jõudnud Eesti lasteaedadesse ja põhikoolidesse enam kui 7900 põgenikku, tõstatades uussisserändajast laste õpetamise teema olulisust veelgi.
Kultuurilise mitmekesisuse suurenemine eeldab õpetajatelt valmisolekut kaasata õppetöösse erineva etnilise ja keeletaustaga õpilasi, kujundada õpilastes avatud hoiakuid ning arvestada õppe planeerimisel laste kultuuritausta ja kogemustega. Sellega seoses kerkib üles aga õpetajate ettevalmistuse küsimus. Uuringud on näidanud, et kui õpetajakoolituses ei pöörata piisavalt tähelepanu kultuurilisele mitmekesisusele õpetajatöö igapäevapraktikas, ei tunne õpetajad end piisavalt ettevalmistatuna ning nende teadlikkus kultuurilise mitmekesisuse kohta on piiratud. Näiteks vaid 14,4% TALIS-e uuringus osalenud Eesti õpetajatest märkis, et on mitmekultuurilises keskkonnas õpetamiseks hästi ette valmistatud.
Üldise õpikogemuse rikastamiseks on tähtis õpetamisel märgata eri kultuure ja neile ka reageerida. Lisaks tuleb arendada õpetajate kultuuridevahelist pädevust, et saavutada kultuuriliselt kaasav lasteaed või kool, kus nii lapsed kui ka õpetajad tunnustavad ja kasutavad mitmekesisust ressursina. Vajadus kultuuridevahelise pädevuse järele on eriti ilmne õpikeskkonnas, kus õpetajad töötavad üha enam muu keele- ja kultuuritaustaga õpilastega. Kultuuridevaheline pädevus on võime suhelda kultuuridevahelistes olukordades tõhusalt ja asjakohaselt kultuuridevahelistele hoiakutele, teadmistele ja oskustele tuginedes. Selle kujunemine areneb aja jooksul kogemuste ja koolituste ning nende mõtestatud reflekteerimise kaudu.
Isikliku tähenduse loomine
Mitmekultuurilises keskkonnas on oluline pöörata tähelepanu õppija rollile õppeprotsessis ja õppe tähenduslikkusele. Uussisserändajast lastel võib isikliku tähenduse loomine olla lihtsam, kui õppetöös arvestatakse nende tausta ja kogemustega. Kultuuritundliku õpetamise keskne idee on, et õppijad on teadmiste ja oskuste allikad, mistõttu on kultuuriline mitmekesisus väärtuslik õpikeskkonna ressurss, mida oskuslikult arvesse võttes saab iga õpilane tunda end väärikalt, sõltumata oma identiteedist. Pöörates tähelepanu uussisserändajate kogemuste ja vajaduste mitmekesisusele, tõhustavad õpetajad nende õppetulemusi ja õpikogemust. Üks peamisi põhjusi, miks muu keele- ja kultuuritaustaga lapsed üldiselt koolis halvasti õpivad, on see, et nende kodukultuuri küll „tähistatakse“, kuid seda ei võeta arvesse tunde planeerides, materjale luues ja meetodeid valides.
Sageli aga vähemusse kuuluvate õpilaste taustateguritega ei arvestata ning neid õpetatakse n-ö kultuuripimedalt, lähtudes printsiibist „ma ei näe värvi, ma näen last“. Õpetajad ei erista lapsi rahvuse või kultuuri järgi, ent nad ka ei arvesta sellega ega võta tundide ja tegevuste ettevalmistamisel arvesse laste kultuuritausta. Mitmekultuurilises keskkonnas aga ei toeta üks-suurus-sobib-kõigile-lähenemine kõiki lapsi, kuna eelistab domineerivat kultuurilist ja keelelist rühma, jättes muu kultuuri- ja keeletaustaga lapsed kõrvale.
Uuringu eesmärk oli selgitada välja Eesti lasteaia- ja klassiõpetajate hinnangud oma ettevalmistusele, pädevusele ja kogemusele õpetada uussisserändajast õpilasi. Uuringus intervjueeriti kaheksat uussisserändajate õpetamise kogemusega lasteaia- ja kuut klassiõpetajat. Ühest küljest tõid õpetajad välja, et mitmekesisus rikastab, arendab ning avardab silmaringi, teisest küljest leiti, et sellega kaasnesid ka probleemid. Sarnaselt varasemate uuringutega tõstsid õpetajad tõhusa õpetamise ühe suurima takistusena esile ühise keele puudumise. Keelebarjääri puhul on haridusasutuses ühest küljest oluline pöörata tähelepanu uussisserändajast lapse eesti keele õppe korraldusele, teisalt aga ka õpetajate teadmistele ja oskustele, kuidas vähese keeleoskusega last õpitegevustes toetada. Muuhulgas osutati ka töökoormuse kasvule, laste suurele arvule rühmas või klassis ning õppevara kättesaadavusele.
Uussisserändajast laste õpetamine eeldab paljude inimeste, eelkõige oma ala asjatundjate (õpetajad, tugispetsialistid, juhtkond) ja vanemate koostööd. Kuigi õpetajad tajusid juhtkonna toetust, tekitasid kolleegide negatiivsed hoiakud uussisserändajate puhul stressi, eriti juhul, kui juhtkond asutuses negatiivsete hoiakutega ei tegelenud. Juhtkonnal on võtmeroll nii koostöise õhkkonna loomisel kui ka ühiste eesmärkide seadmisel, aga ka õpetajate omavahelise koostöö soodustamisel.
Enam koolitust ja kogemusi
Uuringust ilmnes, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata õpetajate ettevalmistusele, sh teadmistele kultuuritundlikust õpetamisest ja strateegiatest. Õpetajad tundsid, et nende ettevalmistus ei toetanud piisavalt mitmekesises keskkonnas õpetamist. Õpetajakoolituselt oodatakse rohkem praktikat mitmekultuurilises keskkonnas õpetamisel. Kuigi kultuuridevahelist pädevust tuleb arendada nii kogemuse kui ka teadliku õppimisega, leidsid osalejad, et valmisolekut ja hoiakuid ei ole võimalik õpetada. Pigem õpitakse nende arvates töökogemuse kaudu. Kultuuritundliku õpetamise rakendamiseks vajavad õpetajad lisaks koolitustele ka eri kultuuridega seotud tähendusrikkaid kogemusi.
Intervjuudest selgus, et õpetajate hoiakud olid avatud ja sallivad ning mitmekesisust väärtustavad. Siiski tuli positiivsete hoiakute taga esile kultuuripime hoiak, kus rõhutati kõigi võrdset kohtlemist ning rahvuse või kultuuri põhjal liigitamist tajuti diskrimineerivana. Kultuuripime lähenemine võib olla õpetajate hirmude ja teadmatusega tegelemise toimetulekumehhanism. Uuringutulemused näitasid, et õpetajad kardavad teha vigu või solvata erinevaid rahvusi, mistõttu toonitati, et laps on laps ning rass, kultuur ja etniline kuuluvus ei ole haridusprotsessis olulised. Sellest tulenevalt võivad õpetajatel olla õpilaste saavutuste puhul madalad ootused, mis vähendavad õpilaste võimalusi ja õpipotentsiaali.
Kuigi mitmekultuurilises keskkonnas õpetades on oluline, et õpetajatel oleksid kultuurispetsiifilised teadmised, hindasid õpetajad oma teadmisi laste kultuurilisest taustast kesiseks. Liigselt kultuuri pindmistele osadele (nt toit, tervitused) keskendumine soodustab aga stereotüüpide teket. Tähtis on mõtestada kultuuri mõju õppeprotsessile. Kuigi ühelt poolt leidsid õpetajad, et ei peagi midagi teistmoodi tegema, tajuti teisalt siiski vajadust kasutada mitmekultuurilises klassi- või rühmaruumis õpetamisstrateegiaid, mis toetaksid nii õpetajat kui ka lapsi. Seejuures on oluline õppida lapsi tundma ning võtta õpetamisel arvesse nende kultuuritausta ja varasemaid kogemusi.
Uuringutulemused näitavad vajadust tegeleda õpetajakoolituses senisest süsteemsemalt kultuuriliselt mitmekesises keskkonnas edukaks õpetamiseks vajalike hoiakute, teadmiste ja oskuste kujundamisega, sh kultuuritundliku õpetamise strateegiatega, et toetada õpetajate enesekindlust tulla õppesituatsioonides toime. Kui õpetajad ei tunne end piisavalt pädevana uussisserändajast laste õpetamisel, võib neil jääda puudu enesekindlusest võimalike väljakutsetega tegeleda ning nad võivad hoopis vältida kultuuritundlike õpetamisstrateegiate kasutusele võtmist. Oluline on, et õpetajad märkaksid ja õpiksid tundma õppijate kultuuritausta erinevust. Õpetajate kultuuripimedate hoiakutega peab tegelema nii õpetajakoolituses kui ka kaasava organisatsioonikultuuri arendamisel.
Artikkel põhineb Eesti Haridusteaduste Ajakirjas avaldatud artiklil:
Vanahans, M., Timoštšuk, I. ja Uibu, K. (2023). Lasteaia- ja klassiõpetajate hinnangud oma ettevalmistusele, pädevusele ja kogemusele õpetada uussisserändajast õpilasi.“ https://doi.org/10.12697/eha.2023.11.1.05
Lisa kommentaar