Aasta 2023 oli võõrkeeleõpetajate jaoks muutusterohke: lisaks riiklikust hariduspoliitikast tulenevale B-võõrkeele valiku mitmekesistamise algatusele tõi suuri muutusi tehisaru (ingl artificial intelligence) plahvatuslik areng. 

Kui masintõlge (Google Translate, DeepL jt) koos mitmesuguste toimetamisprogrammidega (Grammarly, Quillbot) ning keeleõppeprogrammid (Duolingo, Babbel) on võõrkeeleõppes kasutusel olnud juba aastaid, siis tehisarust juturoboti Chat GPT (ingl Chat generative pre-trained transformer) saabumine põhjustas tõelise raputuse üleilmses hariduselus: ümber tuli mõtestada, mis on looming, autoriõigus, plagiaat, rääkimata juturoboti mõjust võõrkeelte õpetamisele. 

Võib-olla vajaski Euroopa keelteõpe suuremat raputust oma viimase aastasaja (üsna rahulikus?) arengus, kus selgelt eristub kaks ajastut: meetodikeskne aeg ja kommunikatiivne lähenemine. Meetodite ajastul usuti, et on mingi üks ja ainuõige meetod, mida järgides saab võõrkeele selgeks õpetada (nt audiolingvaalne meetod, sugestopeedia, kehalise reageeringu meetod). Kuna iga imemeetodi kuvand tuhmus kümmekonna aastaga, saabus 20. sajandi teiseks pooleks meetodite kriis. Selleks ajaks sai üha enam integreeruvas Euroopas võõrkeeleõppes valitsevaks kommunikatiivne lähenemine, mis pidas oluliseks nelja osaoskuse (kõnelemine, kirjutamine, lugemine, kuulamine) integreeritud õpetamist. 

21. sajand tõi kaasa keskendumise pädevustele ja võõrkeeleõppes sai olulisimaks suhtluspädevuse arendamine. Valitseva õppijakeskse paradigma järgi ongi võõrkeel õpetatavast ainest muutunud suhtlemisvahendiks, mille õpetamine põhineb tegevuspõhisel lähenemisel. Tegevusele suunatud võõrkeeleõpetus keskendub ülesannetele, kus keeleoskus ei ole mitte eesmärk omaette, vaid vahend mingi tulemuse saavutamiseks. Kasvanud on digitehnoloogia osakaal õppetöös ja õppija eripäraga arvestamise vajadus, mida koroona-aastad veelgi süvendasid. 

Tundub, et õppijakesksesse haridusparadigmasse sobitub tehisaru vägagi hästi, kuid nagu meid iga päev meedias petukõnede eest hoiatatakse: kui mingi pakkumine tundub liiga hea, siis tuleb sellesse suhtuda väga ettevaatlikult. Nii on ka juturobotiga: liiga hea, et olla tõsi. 

Kus siis peituvad võimalikud ohud? Kuna tehisaru kasutamist klassiruumis saab õpetaja oma parema äranägemise järgi planeerida, saab juturobotist eesmärgipäraste, nii koostööd soodustavate kui ka õpilasele individuaalset tuge pakkuvate tegevuste korraldamisel ainult kasu tõusta, näiteks aitab tehisaru õpikeskkonda kaasahaaravamaks muuta, lisab mängulisust, vabastab tagasisidestamisel oluliselt õpetaja ajaressurssi jne.  

Ohtu näen juturoboti kasutamisel kahes olulises õppeprotsessi osas: õpitu kinnistamine / iseseisvate õpioskuste kujundamine ja õpitulemuste kontrollimine / õppe-eesmärkide saavutamisest teadasaamine. Traditsiooniliselt on õpitu kinnistamiseks ja õpioskuste arendamiseks antud õpilastele koduseid ülesandeid, samuti on õpitulemuste hindamisvahenditena levinud kirjalikud loovtööd (nt essee, referaat). Juturoboti lihtne kasutatavus ja päev-päevalt intelligentsemaks muutuvad vastused toovad õpilastele kaasa kiusatuse koduülesanne roboti abil kiiresti ära teha, et saada aega millegi muu huvitavamaga tegelemiseks. 

Õpikuülesanded vajavad uuendust

Ilmselt on iga võõrkeeleõpetaja juba üle vaadanud oma kodutööde andmise harjumused, lisaks on selge, et õpikute ülesannetest on suur osa juturoboti tulekut arvestades aegunud ja need tuleb kiiresti välja vahetada. Olulisimaks lahendamist vajavaks küsimuseks on, kuidas kujundada/uuendada õpiülesandeid nii, et neid ei oleks võimalik sooritada ainult juturobotit kasutades, vaid õpilane peaks ka ise panustama. Samuti tuleb õpetajatel omavahel ja õpilastega läbi rääkida ning kokku leppida, milliste ülesannete täitmisel juturobotit kasutada ei tohi. Peab siiski arvestama, et alati on kokkulepetest kõrvalehiilijaid ja õpetajal peavad olema tööriistad, mis aitavad rikkujaid korrale kutsuda. On hea teada, et tuntumad plagiaadituvastusplatvormid (nt Turnitin) juba pakuvad tehisaru tuvastusvõimalusi. Loodetavasti ilmuvad varsti ka õpikud, kus on õpetajatele juhised, kuidas mingit ülesannet koos robotiga teha ja millise puhul seda mitte lubada. 

Teadaolevalt kehtib põhimõte, et mida suurem on juturobotisse söödetud keelemassiiv, seda intelligentsemat juttu ta ajab. Sellest tulenevalt on eesti keele õpetajad praegu eelisseisus: tehisaru loodud eestikeelset teksti peab õpilane enne esitamist vähemalt korra üle lugema ja selles vigu parandama, sest juturobot teeb neid veel ohtralt (nt ühildumine, suurtähed, ingliskeelsed sõnad eestikeelses tekstis jms.)  

Võõrkeelte õpetajad on aga keerulisemas olukorras, sest maailmas levinumaid võõrkeeli oskab juturobot juba väga hästi. Kõige raskem on inglise keele õpetajatel, sest ingliskeelne juturobot suudab luua grammatiliselt korrektset teksti, tehes vaid kõrgematele keeleoskustasemetele omaseid stiili- ja registrivigu. Alg- ja iseseisva keelekasutaja tasemel kirjatükke teeb juturobot enamasti veatult, mistõttu on õpetajal nt põhikooli tasemel väga keeruline ära tunda, mis on juturoboti ja mis õpilase loodud tekst.

Küsisin hiljuti Chat GPT-lt inglise ja eesti keeles, mille poolest on tema päris võõrkeeleõpetajast parem ja millal asendab tehisintellekt luust ja lihast õpetaja. Kui ingliskeelsetele küsimustele vastas juturobot grammatiliselt korrektselt, siis eestikeelsed vastused olid toortõlge ingliskeelsetest vastustest ja neis esines olulisi sisulisi eksimusi. Näiteks sai robot küsimusest „Millal asendab tehisintellekt päris õpetaja?“ valesti aru ja vastas: „Täielik tehisintellekti asendamine päris õpetajaga on keeruline ja arutletav küsimus ning selle realiseerumise aeg võib olla subjektiivne.“ Lohutav on teada, et juturoboti arvates on „inimõpetajal mitmeid ainulaadseid oskusi ja omadusi, mida tehisintellekt ei pruugi täielikult asendada. Mõnedel neist võtmeelementidel on empaatia, suhtlusoskus, kohandatud õpetamisviis ning inimlik ja isiklik lähenemine õpilastele.“ 

Neid omadusi läheb õpetajal ka 2024. aastal jätkuvalt vaja, sest muutuste aeg (võõr)keeleõppes jätkub: lisaks tehisaruga kohanemisele ja B-võõrkeelte valiku laienemisele algab üleminek eestikeelsele haridusele lasteaedades ning 1. ja 4. klassis. Seega saab keeleõpe ühiskonnas palju tähelepanu. Jaguks vaid päris võõrkeeleõpetajaid, sest ka juturobot nõustus, et nendeta ikka ei saa: „tehisintellekt võib täiendada õpetajate tööd, kuid inimlik element jääb haridusprotsessis põhjapanevaks“.  

Vastates käesoleva kirjatüki pealkirjas toodud küsimusele, tundub muutustega kohanemine olevat ka selle aasta märksõna. Vanema põlvkonna võõrkeeleõpetajatele meenutab praegune olukord natuke Nõukogude aja pioneeride loosungit „Ole valmis!“, mis tänapäevastatult võiks kõlada „Ole muutusteks valmis!“. Vastuseks sobib „Alati valmis!“ ka muutmata kujul. Aastakümneid tagasi algaja inglise keele õpetajana ei osanud ma küll ette kujutada, et kunagi pean tehisintellektiga dialoogi võõrkeeleõppe arenguvõimalustest, aga nüüd pean end tagasi hoidma, et juturobotile vestluse kõrvale mitte kohvi pakkuda.