Tegin ajalehes Sakala usutluse Kaitseväe diviisi ülema kindralmajor Veiko-Vello Palmiga. Ilmnes, et kui muidu on ajateenistus ühiskonnas kenasti vastu võetud – veel kümmekond aastat tagasi soovis Reformierakond selle Eestis mäletatavasti kaotada –, siis eesti keele oskusega ei ole jätkuvalt hõisata. 

Täpsemalt, Eesti vene koolidest ajateenistusse tulevad Eesti kodanikest noormehed on sageli umbkeelsed ega saa allohvitseride lihtsamatestki käsklustest aru. Aga mis peamine, sageli on nende suhtumine selline, et mis see Eesti kaitsevägi üleüldse suudab või mis see Eesti riik ka väärt on.

Oleme jõudnud ummikusse

Valdavalt jõudvat sellised noormehed ajateenistusse Tallinnast, vähemal määral Ida-Virumaalt ehk Narvast, Sillamäelt, Jõhvist või Kohtla-Järvelt. Niisiis, umbkeelsusega käib kaasas nn viiendale kolonnile omane üleolev šovinism ja ihalus punaimpeeriumi järele. Viru pataljonis on etnilisel pinnal isegi kakeldud, sest umbkeelsed ei saanud aru, mis neile riigikeeles räägiti.

Olgu öeldud, et sellised Eesti noored kodanikud kasvavad Eesti venekeelsetes koolides Eesti riigilt palka saavate venekeelsete õpetajate hoole all. Täpsemalt, küllap saab vaenulik meelsus alguse kodust ja venekeelsest lasteaiast, aga põhikool ja gümnaasium annab eestlastesse ja Eestisse suhtumisele veel viimase lihvi. 

Kuigi alati on võimalik vastiku riigi vastikust kodakondsusest loobuda ja emakesse Putingradi kolida – sealtpoolt on ju isegi kutsutud –, sellest sammust millegipärast hoidutakse. Arvatavasti majanduslikel põhjustel, Eestis on ju väga palju mugavam ja mõnusam elu kui Jaanilinnas, Petseris või Soltsõs. Ma ei nimeta nimme Piiterit või Moskvat, mis on rahvusvahelised metropolid ja kuhu kolimine on märksa kulukam ja vaevalisem.

Eesti põhiseadus ütleb üheselt, et arendame ja kindlustame kõikumatus usus ja vankumatus tahtes riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. 

Arvestades, et alates 1991. aastast ametis olnud valitsused on järjepidevalt venitanud eestikeelsele kooliharidusele üleminekuga ja venekeelsete koolide sulgemisega, tuleb möönda, et seni on kehtivat põhiseadust eiratud. Umbkeelse elanikkonna kasvatamine ja sellele peale maksmine ei kindlusta kuidagi eesti keele ega kultuuri säilimist läbi aegade. Olgu nämmutamise põhjused millised tahes, nüüdseks oleme jõudnud ummikusse. 

Hunt vaatab ikka metsa poole

Samasugusesse ummikusse nagu Vene telekanalite õilmitsemisega Eesti inforuumis. Formaalselt on need juba mõnda aega keelatud ja võib-olla mõni õnnetu pensionär ei saa tõepoolest enam „Vremjat“ vaadata, aga vähegi elujõulisem keskealine või noor umbkeelne on leidnud ammugi uue viisi, kuidas Kremli vaenulikust sõnumist osa saada. Need, kelle inforuumi üritas valitsus piirata, ei ole Kremli sõnumitest ära lõigatud. Seda näitab kasvõi pilk venekeelsesse ühismeediasse ja Telegrami kanalitesse või keskerakondlasest Tallinna linnavoliniku Dmitri Budõlini sõnavõtt, mis kopeeris üks ühele Putini ja Peskovi valesid. 

Telekanalite nn kinnikeeramine ei ole viienda kolonni meelsust ega maailmapilti muutnud. See ei muutugi kunagi, sõltumata, mis keelt nad räägivad või oskavad. Hunt vaatab ikka metsa poole.

Seepärast, nii ebameeldiv ja traagiline, kui see esmapilgul ka ei tundu, ei peaks Eesti riik maksumaksja niigi kasina raha eest õpetama praegu venekeelsetele õpetajatele eesti keelt – neil oli aega seda õppida alates 1991. aastast –, vaid koondama umbkeelsed pedagoogid kõigist koolidest, kus neid veel leidub. Eesti keele õpetamisele kulutatav raha – koolitatavaid ju õpetatav tegelikult ei huvita – tuleks suunata eesti õpetajate värbamiseks seni venekeelsetesse koolidesse. 

Kuulen kiljatusi, et õpetajaid ei ole kusagilt võtta, noored ei taha kooli tööle minna, koormus ja palk ei ole kooskõlas … Täiesti nõus. Noored õpetajad ja ka need, kel ammu pedagoogidiplom taskus, läheksid kindlasti kooli tööle, kui koormus ja magistritaset nõudva töö eest makstav tasu oleks parlanksis.

Palgastatistika ütleb, et magistriharidusega töötajad teenivad Eestis keskmiselt 2500 eurot kuus ja aegamööda summa mõistagi suureneb. Järelikult on ametiühingu ja valitsuse kemplus teemal, kas magistriharidusega õpetaja alampalk on mõnikümmend eurot üle või alla 1900 euro, mõttetu. Kuni Kaja Kallas ja osa ühiskonnast eeldab, et õpetaja maksab poes missioonitundega või saab pangast missioonitundest tulvil olles eluasemelaenu, ei vaata praktilise meelega pedagoogidiplomit omav inimene kooli poolegi. Õpetajal on samamoodi üks elu nagu arstil või inseneril, milleks raisata seda virelemisele.

Kas kaitsevägi on keeleõppekoht?

Seega, õpetajaid jätkub, on kogu aeg jätkunud. Küsimus on koolipidaja võimes neid kooli „osta“. Miks peab vene õpetajad, kes hädapärast ja väevõimuga peaksid hakkama sügisest eesti keelt purssima, koondama? Põhjus on jällegi väga praktiline. Keeleoskus, eriti kui see on omandatud sunnitult, ei muuda meelsust ega pane neidsamu õpetajaid Eestist ega eestlastest lugu pidama.

Kui neil polnud tahtmist 35 aasta jooksul riigikeelt omandada – mis näitab kahtlemata suhtumist meie riiki –, siis mis lubab eeldada, et nad õpetavad oma õpilasi alates sügisest teistmoodi, kui on seda teinud seni, ehk „mis see Eesti kaitsevägi üleüldse suudab“ või „mis see Eesti riik ka väärt on“. Pigem ollakse nüüd eriti virilad ja käiakse rusikas taskus, sest nende harjumuspärane keskkond lõhuti ära. Loodetavasti. Sügiseni on veel palju aega, poliitika on aga väga dünaamiline.

Umbkeelsed noormehed, kellele kaitsevägi peab kõige esimese asjana hakkama eesti keelt õpetama, on tulnud nendesamade õpetajate hoole alt, kellele haridusministeerium praegu jõuga eesti keelt õpetab. Kui kaitsevägi on väga hierarhiline süsteem, kus reamees ei saa pikalt allohvitserile vastu hakata, enne kui ta kartsa topitakse, siis kujutan elavalt ette, kuidas umbkeelne teismeline ja hädiselt eesti keelt mõikav pedagoog püüavad sügisel tunnis eesti keelt purssida, ent loobuvad sellest peatselt. Lihtsam on minna uuesti üle suure kodumaa keelele, inspektorite kontrollkäigul etendada Potjomkinit ja kasutada ajalootunnis Putingradist laekunud „õige“ suunitlusega õpikuid. Teisisõnu, kuni Eesti riik end oma koolides ei kehtesta, jääbki kaitsevägi keelekursusi andma.