26. jaanuaril möödus 30 aastat tuntud eesti kasvatusteadlase, psühholoogi Juhan Sõerdi surmast, aga 17. märtsil saaks ta 95 aastat vanaks. Kogenud, et praegused õpetajad ei tea midagi Sõerdi tööst uurijana seoses õpetajatööga (ta töötas ka õpetajana), meenutagem kas või sel aastal Juhan Sõerdi ülitähtsat elutööd, mis haakub õpetamisega, ja süvenegem sellesse.

Esimest korda kohtusin Juhan Sõerdiga arvatavasti 1960-ndate algul, kui olin esimese kursuse tudengina esimesel pedagoogilisel praktikal (õpetaja tundide jälgimine) toonases Tallinna 7. keskkoolis. Senini on silme ees õpetaja Sõerdi kuju liikumas klassis pingiridade vahel. 

Tema uurimistöö algas alles 1960-ndate teisel poolel vististi toona üsna uues Tallinna 46. keskkoolis ja seisnes keskastme õpilaste kõrgema närvitegevuse eritüübi (signaalsüsteemi tüübi) määramises ning seoste otsimises õppeedukusega koolis. 

Pavlovi jälgedes 

Tõsisema kontaktini Sõerdiga jõudsin 1989. aasta sügisel. Olin lõpetamas üheksa-aastast eksperimenti vanema astme õpilastega Helmes ja tuli hakata mõtlema väitekirja vormistamisele. Pöördusin TÜ pedagoogikakateedris Sirje Priimäe poole: „Maainimesena pole ma ühtki väitekirja varem käes hoidnud – kas saaksin mõnd lähemalt uurida?“ Sirje vihjas ruumi nurgas olevale kõrgele kapile, mis oli väitekirju täis: vaata ja vali … Sorteerimise järel jäi näppu Juhan Sõerdi eestikeelne väitekiri „Signaalsüsteemide suhte tüpoloogiliste iseärasuste mõjust teadmiste omandamisele 5.–8. klassis. Väitekiri psühholoogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks“ – Tallinn, 1972, 143 lk. Olen muide uhke, et ka ise sain esitada ja kaitsta oma väitekirja eesti keeles, mis on siiski omaette jutt.

Varalahkunud Sirje lubas Sõerdi väitekirja kaasa võtta (kohustusega see tagasi tuua!). Kodus avastasingi, et mulle pakub huvi hoopis väitekirja sisu (mitte vorm). Juba järgmisel päeval helistasin Juhan Sõerdile, kes töötas vististi Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi sektorijuhatajana, ja palusin selgitust: kas ma võiksin tema vahendite abil määrata oma õpilastel signaalsüsteemi tüüpi. Sõerd oli lahkelt nõus ja nii me kohtusimegi Tallinnas.

Järgneva sisust siiski lähemalt raamatus „Uurimistöö koolis on huvitav“ (Tallinn, REKK, 1998, 208 lk) või ka „Õpetamine on huvitav“ (Tallinn, REKK, 1997, 156 lk), mille pühendasin juba Juhan Sõerdi mälestusele. Ka veebiloengust „Näitlikustamise psühholoogiast“ TTÜ õppejõududele (2017) saab antud teemal õpetamise sisulisi asju uurida.

Sõerdi uurimuse aluseks olid Ivan Pavlovi (1849–1936) maailmakuulsad tööd inimese kõrgema närvitegevuse iseloomu ja kõrgema närvitegevuse eritüüpide kohta, mida ta oli omal ajal neurofüsioloogina teinud. 1904. aastal oli Pavlov saanud Nobeli teaduspreemia tingitud reflekside kohta (tähtsad lapse kasvatamisel). Pavlovi tööd hinnati USA-s, kuid meil (eriti tänapäeval) on ta unustatud (ehkki TÜ audoktor 1924). 

Tuleme tagasi tänapäeva

Viimastel kuudel räägitakse meedias ja nn koolitajate poolt palju õpilase isikupära arvestamisest õpetamisel. Õige asi, kuid seda tehakse 19. sajandi või 20. sajandi alguse stiilis – mitte teaduspõhiselt (psüühiliste iseärasuste kaudu), vaid ilukõneliselt. Sõerd näitaski isikupäraste omaduste rolli omandamisprotsessis. Määrates ise 84 õpilasel signaalsüsteemi tüübi, kõrvutasin neid kohe edukusega koolis ja läksin peagi edasi. 

20. saj teise poole avastused kognitiivse psühholoogia vallas andsid konkreetsed didaktilised põhimõtted sünnipäraste iseärasuste arvestamiseks õpetamisel. Märksõnadeks uue materjali emotsionaalne esmatajumine, tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil (õpetamisel esmatähtis, koos muidugi mõtlemisoperatsioonidega) ja uue materjali kinnistamine (olenevalt ainest) kodutööna. Sel ajal luuakse tunnis isegi lapsukese õpimotivatsioon! Rõhutagem ka, et kõrgema närvitegevuse ja signaalsüsteemide seaduspärasused kehtivad pärast murdeiga (mitte aga algklassides). 

Hiljutisel koolivaheajal oli mul mitmeid kontakte tegevõpetajatega, kes kõik kaebasid (mõttetu?!) ülekoormuse pärast – neilt nõutakse nn eksperthinnanguid (kirjalikult) iga oma õpilase kohta, rääkimata arenguvestlustest jne. No kuulge, õpetaja, kes ise ei tunne teaduspõhiselt (psühholoogiliselt erinevate õpilaste) omandamisprotsessi, ei saa selles vallas olla ka ekspert! 

Lisan siia alati, et selles olukorras pole süüdi õpetaja. Küll aga ajab taoline (loodud) olukord inimesi koolist lahkuma ja streikimagi. Psühholoogiateadus pole ju inimesest (õpilasest) üksnes vadistamine – see on tõsine teadus ja psühholoogia seaduspärasuste tundmine kuulub õpetaja ettevalmistuse juurde. Alustagem kas või Juhan Sõerdiga.

Alanud kontaktide järel sai Sõerdist ka minu väitekirja oponent (akadeemik Ants Kõverjala kõrval). Taasiseseisvumise järel sai aga Kõverjalast noore riigikaitse akadeemia kaitsekolledžis pedagoogika õppetooli juhataja, kuid Sõerdist samas pedagoogilise psühholoogia õppejõud – meie kaitseväe ohvitserid pidid saama ka pedagoogilise ettevalmistuse. Pärast Sõerdi lahkumist jaanuaris 1994 kutsus Kõverjalg mind teda külalislektorina asendama. Seegi kestis vaid paar aastat, sest kaitsekolledž viidi Tallinnast ära.