Eelmise aasta novembris tähistati Hando Runneli 85 aasta juubelit. Sel puhul oli põhjust taas üle lugeda nii tema luulet kui ka esseistikat ning mõtiskleda selle üle, mida tähendavad ühele rahvale temast võrsunud ainulaadsed mõtlejad ja kultuurimõtestajad. Arutledes erinevate inimestega Runneli algatatud ja korraldatud „Eesti mõtteloo“ raamatusarja üle, tabasin end muuseumitöötajana ühel hetkel mõtlemast ka muuseumidele. „Eesti mõtteloo“ sari kehastab eesti kultuuri, eesti mõtet isikustatud sõna kaudu, mõtlejate tekstide läbi. Muuseumid kehastavad sedasama eesti mõtet ja mõttelugu asjade, lugude ja teadmiste kaudu. Nii võttes on iga muuseum justnagu üks omanäoline köide eesti mõtteloo sarjast.

Ainult et nii raamatute kui ka muuseumide puhul kerkib küsimus, kas piisab sellest, et nad on olemas. Vastus on muidugi, et ei piisa. Vaja on, et nad oleksid kultuuris ka aktiivses kasutuses.

Mõtteloo sarja üks ülesandeid on tõsta midagi üldisest mälumassist piiritletult esile. Ühelt poolt hoiab selline tegevus sidet olnuga ning tagab, et kultuurimälu oleks n-ö taaskasutuses. Teisalt on sellise esiletõstmise eesmärk aidata vahet teha tähtsamal ja vähem tähtsal. Kui järele mõelda, siis on see ka üks hariduse eesmärke: õpetada eristama olulist ebaolulisest. Seda eriti praegusel ajal, kui infot on rohkem, kui inimaju suudab ealeski töödelda. Internet kui niisugune on lihtsalt anum, kuhu kogu see info on sisse valatud nagu ühepajatoit. Guugeldades tuleb igasugune materjal välja võrdsena, tähenduse annavad sellele alles teadmised, mis suudavad saadud info vajalikku konteksti asetada. Näiteks kui Vikipeediast võtta lahti loend „Eesti kirjanikud“, siis ei lase nimed ilma lisateadmisteta kuidagi aimata, kes neist on klassikud, kes pigem unustatud autorid. Ometi on see vahe ja vajadus vahet teha olemas. Kultuurimälu ei saa funktsioneerida ainult infokildude, andmebaaside ja/või loetelude kujul. Meie rahvuskultuuris oluliste isikute, mõtete, sündmuste jne sihikindel esiletõstmine on midagi, mis annab ühtlaselt voogaval mälumaastikul pidepunkte, mille kaudu vaimuruumis liikuda ja orienteeruda. Seda eriti praeguses ajas, mil väärtushinnangud, mõtte- ja elulaad muutuvad väga kiiresti ning kindlaid pidepunkte, ka kultuurilisi, jääb justkui vähemaks. Ometi on uurimused näidanud, et tugev rahvuslik ning kultuuriline identiteet annab inimesele kindlama turvatunde ja parema võimaluse elus hakkama saada. Inimesel on tugev vajadus kuhugi kuuluda.

Kuidas see kõik puutub muuseumiharidusse? 

Haridusel kui sellisel on identiteedi kujunemisel väga oluline roll. Jah, mõistagi saab esmase ja peamise turvatunde igaüks kodust, oma pere keskelt. Kuid kool ja teised haridusasutused tulevad mängu just kultuurilise identiteedi kujundamisel. Kaksteist aastat koolis vormivad õpilase teadmisi, suhtumisi ja arusaamist nii oma kultuurikeskkonnast kui ka kultuuriajaloost – see on suur vastutus, mistõttu on alati kirglikud ka vaidlused õppekavade üle, mis õpetamise sisu määravad.

Samas ei ole saladus, et meie haridussüsteemis on kultuuriõpe üsna nõrgas seisus, rääkimata filosoofiast ja muust mõtlemisele ja mõtestamisele ärgitavast. Siin astuvadki mängu muuseumid, mis nn mitteformaalsete õppeasutustena vormivad laste ja noorte teadmisi meie kultuurist ja ajaloost ning pakuvad nendega ühtekuulumise tunnet. Mida rohkem, mida jõulisemalt ja kaasahaaravamalt me oma kultuurist – ja mälust – räägime, seda tugevama põhja saab uute põlvkondade kultuuriline identiteet. Meie kultuuriajalugu on ainult siis tähtis, kui me ise seda tähtsustame ja sellesse, st iseendasse usume. Ja just seda missiooni täidavad muuseumid oma haridustööga rohkem, kui võib-olla on teadvustatud.

Hando Runnel nägi oma mõtteloo sarjas kultuurrahva eneseks saamise ja jäämise küsimust. Kas pole nii, et omal moel teenib iga haridusprogramm igas muuseumis põhimõtteliselt sedasama eesmärki?