Õpetajate streik tõi haridusprobleemid nähtavale. Senisest suurema palga vajadus polnud ainus sõnum, mille haridustöötajad edastasid. Järgnevalt võtame üleriigilise haridustöötajate streigi sõnumid kokku ning küsime õpetajatelt, mida nad selle lõpptulemusest arvavad.
Õpetajate järelkasv on kriisis
Peetri Lasteaed-Põhikooli streigijuht Tuuli Ojasalu: Meie kool streikis tuleviku nimel. Meil ei ole õpetajaid klassi ette panna ja olukord läheb aasta-aastalt aina hullemaks. See ei ole normaalne, et aineõpetajate puuduse tõttu annavad tunde kooli õppejuhid, HEV-koordinaator, sotsiaalpedagoog, arendusjuht ja haldusjuht, mõnel pool ka direktor. Neil kõigil on oma töö teha ja nad ei peaks tunde andma. Niikaua kui olukorda üritatakse lahendada selliste meetoditega, et tunde annavad tänavalt tulnud või kooli administratsiooni liikmed, ei saadagi ühiskonnas aru, kui suure probleemiga me silmitsi seisame. Kogu aeg on keegi klassis olemas, aga mis kvaliteeti selline õppeviis endas kannab ja kui jätkusuutlik see on, on pikas plaanis küsitav.
Pelgulinna Gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur: Kui meil praegu ei ole õpetajaid, siis mõne aja pärast on see puudus totaalne. Pensionile minejaid on rohkem kui ülikoolist tulijaid.
Streigi üks mõte ongi, et õpieesmärgid ei saa streigi ajal täidetud, õpilastel jääb mingi teema läbimata. Praegu oli see nii vaid streigi ajal, aga kümne aasta pärast on meil see olukord päriselt käes, sest õpetajaid pole.
Soinaste Laululinnu lasteaia õpetaja Janne Mõttus: Mina streikisin, sest olen mures tulevaste põlvede hariduse pärast. Kui palju on tänavuste lõpetajate hulgas neid, kes lähevad pärast keskkooli lõpetamist õpetajaks õppima, kuid magistrikraadi omandamise järel ei oota neid mitte piimajõed ja pudrumäed, vaid keskmisest palgast madalam töötasu ja tööülesannete hulk, mis on suurem kui mõnel juhtival ametikohal.
Töökoormus ja vastutus on õpetajal suur
Tõnu Piibur: Praegu on lükatud ka ühiskonna laiemad probleemid õpetajate kaela. Näiteks kui on probleem seoses veipimisega, vaatab suur osa ühiskonnast kooli poole ja ootab, et õpetajad selle ära lahendaksid. Suhtumisega, et neil on seal ju lapsed koos ja võtku midagi ette. Õpetajatel on aga vaja õpetada ka keemiat ja võõrkeeli.
Ma arvan et hariduses tuleb võtta sihiks see, et õpilased õpivad ise, seavad endale eesmärgid ja õpetajad on neile toeks sihtide elluviimisel ja õppima õppimisel. Praegu on levinud hoiak, et viin oma lapse sinna kooli, kus on head tulemused, ja see kool teeb minu lapse targaks. Tegelikult peaks iga pere seadma endale sihi, ise liikuma valitud suunas. Kool lihtsalt toetaks. Praegu on ootused õpetajatele aga väga kõrged.
Tuuli Ojasalu: Mõtlen kõigi tööülesannete peale, mis õpetajal on: tundide ettevalmistamine, tunni läbiviimine, õpilastega suhtlemine, hindeliste tööde koostamine ja hiljem hindamine, e-kooli täitmine, kõnede tegemine või kirjade vormistamine kodudesse, aruandlus juhtkonnale, koosolekutel osalemine (õppenõukogud, pedagoogilised nõupidamised, töörühmade koosolekud), ainenädalate korraldamine, õppe- ja ainekavade korrastamine, uue õppematerjali loomine, õpilastega suhtlemine, ainealaste võistluste ettevalmistamine, ekskursioonide korraldamine, kooliüritustel osalemine, HEV-õpilaste toetamine ja õppematerjali diferentseerimine, käitumisprobleemide lahendamine, distsipliini hoidmine, õpilastevaheliste probleemidega tegelemine, konsultatsioonide tegemine, järeltööde planeerimine, klassiruumi juhtimine, lõimingu ja projektide tegemine, loovtööde ja uurimistööde juhendamine, koostöö kolleegidega ja kuskile peaks mahtuma ka enesetäiendamine.
Klassijuhatajatel on veel eriliselt palju ülesandeid, kuid selle eest sai 2023. aastal lisatasu vaid 150 eurot bruto ühes kuus. Ümarlauad peredega, klassireiside korraldamine, õpilastevaheliste suhete klaarimine, klassitunde tekitamine, arenguvestluste pidamine ja õpilase arengu jälgimine, igasugune dokumentatsioon seoses õpilastega, käitumishinnete väljapanemine, individuaalsete vestluste läbiviimine õpilastega jooksvalt vastavalt erinevatele olukordadele koolis, kasvatuslike tundide organiseerimine oma klassile, iseloomustuste kirjutamine ja lapsevanemate igasugustele nõudmistele vastamine – kõik need ülesanded ainult 150 euro eest. Klassijuhatajaks olemine võib olenevalt klassist olla õpetajale emotsionaalselt äärmiselt kurnav. Seetõttu ongi keeruline klassijuhatajaid leida – õpetajad eelistavad emotsionaalsele kurnatusele pigem 150 eurot vähem teenida.
Nagu eelnevast aru saab, on töökoormus ühele inimesele tõesti suur. Sellise töökoormuse ja pinge all töötamine nõuab lõivu paljude õpetajate terviselt ning väsinud õpetaja ei jõua enam iga õpilase vajadusi tähele panna.
Isegi kui ühe õpetaja töökoormus nüüd mingi reformiga muutub, siis töö ise ju ära ei kao. Seda tööd peavad hakkama tegema ühe inimese asemel lihtsalt näiteks kaks inimest. Praegu on ühe inimese töökoormus ebanormaalselt suur. Palk peaks olema sellise töö eest mitu korda suurem, kui see praegu on. Sama töökoormuse rohkema arvu inimeste vahel ära jagamine tähendab suures plaanis seda, et ressursse riigi jagatavasse rahapatta on igal juhul juurde vaja.
Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Eve Mägi: Streikisin, kuna palk ei vasta töökoormusele, ei ole toimivat karjäärimudelit ja töörõõmu jääb nendes tingimustes paraku aina vähemaks. Mul on olnud keeruline õpetajaameti kõrvalt omandada ülikoolis magistrikraadi. Tundsin valmidust proovida õpetajaametit siis, kui mul olid juba lapsed. Läksin suure entusiasmiga nii kooli tööle kui ülikooli õppima, kuid õige pea selgus, et väga keeruline on mõlemat ülesannet täita ja lisaks veel lapsevanem olla. Elasin kaks aastat suure stressi ja pinge all, kuni murdusin. Suutsin enda tervise siiski korda saada ja seadsin endale realistlikumad eesmärgid. Magistrikraadi mul ikka veel ei ole, aga püüan töö kõrvalt ka viimased asjad tehtud saada. Praegu minu palk küll ei sõltu sellest, kas pingutan magistrikraadi nimel või mitte. Ja see võtab perspektiivi.
Õppivale õpetajale peaks looma sellised õppimisvõimalused, et ta jääks oma koormuse juures ellu. On väga tervitatav, et õpetajad omandavad kvalifikatsiooni, kui neil seda veel ei ole, aga mõistlik oleks läbi mõelda, kuidas nad samal ajal töötada saavad.
Vajadus karjäärimudeli järele
Tuuli Ojasalu: Karjäärimudelit on vaja muuta. Praegune süsteem, kus kõik saavad palka ühe mõõdupuu järgi, ei ole õige. Sama suurt palka saavad mitu aastat töötanud kvalifitseeritud õpetaja ja esimest korda klassi ette astuv inimene. Jaa, erandeid on palju – ka mõned kvalifikatsioonita inimesed võivad väga hästi õpetada, aga üldiselt kehtivaid reegleid ei saa kehtestada üksikute erandite põhjal. Lisaks motiveeriks kvalifikatsioonist tekkiv palgaerinevus kvalifikatsioonita inimesi ennast täiendama.
Palga arvestamisel tuleb hakata diferentseerima kvalifikatsiooni, staaži, töökoormuse ja kutsestandardi kompetentsitasemete järgi (vanemõpetaja, meisterõpetaja jne). Praegu tekib palgaerinevus pigem sellest, et osa õpetajaid teeb rohkem tunde, kui täiskoormuses ette nähtud või võtab lisaülesandeid. See ei ole kogemusega õpetaja väärtustamine, vaid tema väsitamine veelgi suurema koormusega.
Janne Mõttus: Ei ole väga motiveeriv, kui kümme aastat tööd teinud õpetaja saab samasugust palka kui alustav õpetaja. Samas peaks ka alustava õpetaja töötasu vastama kvalifikatsioonile, et noortel oleks motivatsiooni seda eriala õppima minna ja valitud tööle ka jääda. Lisaks töötasule on oluline muuta atraktiivseks õpetajate karjäärimudel.
Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi direktor Merike Kaste: Streigi üks põhjus oli ebavõrdsus eri koolide õpetajate vahel. Riik arvestab koolidele töötasu sellise arvestusega, et 22 kontakttundi annab 1.0 ametikoha ja töötasu on 1803 eurot. Tegelikkuses on koolides erinevad koormusnormid, 1.0 ametikohta on mõnes koolis 18, teistes 22 või 24 tundi. Seega maksab üks kontakttund lähtuvalt töölepingust erinevalt.
Samas ei erine töötasu sellest, kui palju õpilasi klassis on. Kas emakeeleõpetaja parandab 8, 18, 28 või 38 kirjandit – ikka on töötasu sama, kuigi aega kulub täiesti erinevalt.
Soovitakse eneseteostuse ja arenguvõimalusi
Tõnu Piibur: Õpetajaks õppivate noorte jaoks ei ole klassikaline karjäärimudel ehk parim. Kui ta õpib õpetajaks, ei pruugi tema eesmärk olla saada õppejuhiks ja hiljem direktoriks, sest see on teistsugune töö. Ei ole ju nii, et kui tead õpetajana, et olemasolev süsteem on jama, siis tahad saada selle jama direktoriks. Õpetaja otsib arengut ennekõike õpetajatöös. On vaja tunda, et ta saab selles süsteemis arenguhüppe. Õpetaja ei taha pidada 40 aasta tööjuubelit samas kohas, kus alustas. Ta tahab saavutada oma töös tulemusi ja teha seda asja süsteemsemalt ning efektiivsemalt.
Praeguses süsteemis ei ole küll mingisugust karjäärimuutust tunda. Kui me jätkame nii, et sel aastal on sul kuuendate klasside tunnid, järgmisel aastal seitsmendate ja ülejärgmisel aastal võtad jälle viiendad klassid – on selles keeruline arenguhüpet näha. Oled nagu ikka samas kohas.
Minu arvates oleks noorte jaoks meeldivam väljakutse õpetamise personaliseerimine, individuaalne lähenemine ja õpioskuste toetamine. Ehk tuleks õpetada õpioskusi, siis hakkavad noored oma tempos ja võimete piires ise õppima. Kui oleks rohkem individualiseerimist ja õpetaja näeks õpilaste arengut, näeks ta reaalselt oma töö tulemusi. Aga kui õpetame 30 õpilasele klassi ees valemit, millest pooled saavad aru ja pooled mitte, siis mida me selle infoga teeme?
Kui õpetame õpilased õppima, pole mingist hetkest enam tarvis, et õpetaja tuleks tavapäraselt klassi ette, vaid ta vaatab protsessi rohkem kõrvalt ja suunab õpilasi. Kõiki ei olegi ehk vaja korraga 45 minuti kaupa ühes kinnises ruumis õpetada. Ülesandeid võiks teha ka raamatukogus, laboris või meisterdamiskeskuses. See on elukestva õppimise osa. Näiteks võib avatud tööõpetuse klassis tegutseda 80-aastane vanaisa, kes võtab oma lapselapsega ettenähtud õppeülesande koos ette. Ehk vanaisa saab teha väga suure osa sellest tööst, mida me praegu eeldame õpetajalt ja mille jaoks me otsime tööõpetuse õpetajat, kes vastaks kvalifikatsioonile.
Vähendaksime sellega klassi ees olevate õpetajate koormust. Arvan, et selle plaani peale tuleks mitu korda rohkem noori õpetajaks õppima. Õpetamine peab olema professionaalne tegevus, mitte klassi ees seismine. Klassi ees seismiseks ja paberist lennukite püüdmiseks ei ole vaja kõrgharidust. Kuid õpilaste õppima suunamiseks on küll vaja professionaalseid kraadiga õpetajaid.
Töötasu peab vastama kvalifikatsioonile
Janne Mõttus: Meediast on käinud läbi mitmeid kommentaare stiilis, mis te vingute, teil on niigi kõrge palk, praegu on kõigil raske aeg, miks just teil peaks palka tõstma. Tegelikult tahavad õpetajad saada kvalifikatsioonile vastavat töötasu, mis on juba aastaid olnud kõike muud kui seda. Kas lapsevanemad on rahul sellega, kui nende lapsi õpetab kesk- või põhiharidusega inimene? Isegi kui sellel inimesel on õpetajaametiks sobivad iseloomuomadused, on tal siiski tarvis ka pedagoogilisi ja aineteadmisi. Miks ei soovi inimesed, et neid raviks keskharidusega inimene? Miks palgatakse elektrit paigaldama vajaliku väljaõppe saanud elektrik? Õpetaja on samuti oma ala professionaal. Et koolidesse tuleksid tööle kõrgharidusega õpetajad, peab pakutav töötasu vastama kvalifikatsioonile.
Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) ning haridus- ja teadusministeerium (HTM) jõudsid töötüli lahendamisel kokkuleppele 30. jaanuaril.
EHL ning haridus- ja teadusminister leppisid töötüli lahendamises kokku järgmistel tingimustel:
- õpetajate töötasu alammäära 4,1% tõus aastal 2024;
- kollektiivlepingu sõlmimiseks on kokku kutsutud laiapindsed läbirääkimised.
Kollektiivlepingu läbirääkimisi juhib haridus- ja teadusministeerium ning nende sisuks on üldhariduskoolide õpetajate töötasu ja töötingimused, lisaks palgaküsimusele vajavad lahendamist karjäärimudel, töökoormus, rahakasutus omavalitsustes jmt.
Samuti tahab EHL tagada lasteaiaõpetajate palkade seotuse üldhariduskoolide palkadega ja selgemalt reguleerida kutsekooliõpetajate palgaküsimuse.
Vabariigi Valitsus kehtestab kokkuleppe kohaselt alates 1. jaanuarist 2024 õpetajate töötasu alammääraks 1820 eurot ning see tasutakse tagasiulatuvalt.
Kas streigi võib lugeda õnnestunuks?
Tuuli Ojasalu: No meie teadsime ette, et palgatõusu käesolevaks aastaks nagunii ei tule. Meie jaoks olulised teemad, nagu ülekoormus ja olematu karjäärimudel, toodi välja ning see on kõige olulisem. Ei saa öelda, et meil koolis kõik streigi tulemusega rahul oleksid. Ikka jääb õhku küsimus, et kui neid palga- ja karjäärimudeleid mõeldakse välja 31.12.2024-ks, nagu sinna streigi lõpetamise lepingusse HTM-i ja EHL-i vahel kirja pandi, siis peab õpetaja veel terve aasta ebainimliku töökoormusega hakkama saama. Ja kes teab, kas pärast seda aastatki midagi muutub.
Merike Kaste: Õpetajad üle Eesti näitasid, et pole oma töötingimustega rahul. Streik on kõige ekstreemsem viis oma rahulolematust näidata. Hea on see, et intervjuudes ja pöördumistes näidati kohti, mida on hariduses vaja muuta – seega on muudatuste pall veerema pandud. Kahjuks on otsene tulemus – 17 eurot palgatõusu – nutune. Lootma ja uskuma peab, et muudatused tulevad.
Eve Mägi: Streigi tulemuses olen ilmselgelt pettunud. Palgatõus on väga väike ja kõik muud lubadused lükkuvad üsna määramatusse tulevikku. Paraku ei ole minus optimismi, et lahendused oleksid kiired tulema. Aga jään suure huviga jälgima, kas omavalitsused ja kõik teised osapooled tulevad ministri kokku kutsutud laua taha ning kas selle aasta jooksul kollektiivleping tõepoolest sõlmitakse. Üht tahan rõhutada: palun kuulake õpetajaid! See ei ole niisama veidike virisemist, vaid olukord on tõesti hull. Noored ei taha kooli tulla, kuna töö on raske, nõudmised õpetajale kõrged, kuid motivatsioonipakett õhuke või lausa olematu.
Pikemalt koolis töötanud pedagoogid on väsinud ja tunnevad, et nende kogemust ei väärtustata, palganumber on täpselt sama mis alustavatel või kvalifikatsioonita õpetajatel. Nende koormus muudkui kasvab, kui pole noori, kes tuleks ja osa koormast enda peale võtaks. Mis siis saab, kui kaua töötanud õpetajad siiski soovivad oma pensionipõlve pidama asuda? Tasub korragi vaadata õpetajate kutsestandardit, kui näed, et inimesena tuleb väga palju pingutada, et õpetajale seatud nõudmistele vastata. Seega peaks õpetajate panus olema ka vääriliselt tasustatud. Neil peab olema kindlus, et kogemuse ja enesetäiendamise tulemusena tõuseb ka nende sissetulek ning ülekoormus ei võta töö- ja elurõõmu.
Janne Mõttus: Streik tasus ennast kindlasti ära, sest tõi kaua kestnud probleemid taas kord pildile. Tulemus pole 100% see, mida õpetajad ootasid, aga on sammuke sellele lähemale. Kui edaspidi peetakse kinni lubadusest tõsta õpetajate palk aastaks 2027 keskmisest palgast 120%-ni (ja et see jääks ka püsima), kollektiivlepingus pannakse paika õpetajat toetav töökorraldus ning kõige selle käigus mõeldakse ka lasteaiaõpetajatele, siis ehk on lootust, et ka tulevikus on õpetajaamet piisavalt atraktiivne ja noored lähevad seda eriala õppima.
Tõnu Piibur: Lubati ju, et süsteemi hakatakse ümber korraldama, seega tuleb olla rahul. Kas see reaalsuseks muutub või oli see hädavale, et saaks lapsed ruttu kooli, seda näitab aeg.
- Üleriigiline haridustöötajate streik algas 22. jaanuaril ja lõppes 30. jaanuaril.
- Streigis osales kokku ligikaudu 15 000 haridustöötajat (EHL-ile teadaolevate andmete järgi, mida streigijuhid edastasid).
- Eesti Haridustöötajate Liit ning haridus- ja teadusministeerium jõudsid töötüli lahendamisel kokkuleppele 30. jaanuaril.
- Vabariigi Valitsus kehtestab kokkuleppe kohaselt alates 1. jaanuarist 2024 õpetajate töötasu alammääraks 1820 eurot ning see tasutakse tagasiulatuvalt.
- Kollektiivlepingu sõlmimiseks on kokku kutsutud laiapindsed läbirääkimised.
Loe ka: Eesti Haridustöötajate Liit: “Kas see oli kaotus? Ei, kindlasti mitte”
Lisa kommentaar