Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja REIVO MAASIK tõdeb, et alustavaid füüsikaõpetajaid tuleks senisest palju rohkem toetada.

Ta ütleb, et ühiskonna hoiakud ei soosi noorte füüsikaõpetajaks õppimist. Millegipärast on inimestel füüsika ees hirm. Ei teadvustata, et füüsika võib olla lõbus õppeaine, mida saab õpetada katseid tehes ja lahendusi läbi mängides. Kahjuks satuvad isegi need, kellele on füüsika sümpaatne, ikkagi elu teistesse valdkondadesse. Näiteks erasektoris on füüsikaõpetajal väljundeid, mis tagavad suurema palga kui õpetajal. Tagajärg on see, et viimase kümne aasta jooksul ülikoolist tulnud füüsikaõpetajaid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuigi vaja on neid 40–50 aastas.

Mida siis olukorra parandamiseks teha? Reivo Maasik rõhutab vajadust olemasolevaid õpetajaid paremini toetada. Alustavate füüsikaõpetajate kohta ütleb ta, et on vaja aidata neil esimestel tööaastatel koolis vastu pidada, sest pärast seda muutub õpetamine juba loovamaks ja rõõmsamaks. Maasik toob välja kaheksa märksõna, millega saaks alustavaid õpetajaid toetada.

Füüsika katsevahendid

Tallinna Reaalkoolil on süvaõppekoolina piisavalt füüsika katsevahendeid ja tänu sellele tehakse seal palju praktikume. Põhikooli kolmandas astmes on ligi 80 praktilist tööd, sisuliselt iga nädal üks. Gümnaasiumiastmes tehakse kursuse jooksul viis-kuus praktilist tööd. Paraku paljudel koolidel nii häid võimalusi pole. Maasiku arvates võiks riik välja kuulutada füüsika katsevahendite hanke, et kõigil koolidel, eriti aga algavatel füüsikaõpetajatel oleks need olemas. Vaja on katsevahendite valmispaketti, mida õpetaja saaks kohe kasutusele võtta, toonitab Maasik. Praegu püüab eraettevõte Praktikal seda probleemi omal algatusel lahendada ja lahendab ka, kuid riik võiks appi tulla.

Õpikud ja e-õppevahendid

Päris uusi õpikuid ei ole ammu välja antud, nendib Reivo Maasik. Mõnda õpikut on uuendatud, kuid sisu on jäänud enam-vähem samaks ja seepärast kasutab Maasik vahel ka 30–40 aastat tagasi välja tulnud õpikuid, kus on mõned teemad põhjalikumalt lahti kirjutatud. Tema paneb oma tunde ise õppematerjalidest kokku. Sellist omaloomingut peab ta loomulikuks, sest süvaõppega koole on Eestis nii vähe, et nende jaoks ei tasu eraldi õpikut teha.

Kuid reaalkoolil on ka üks hea uus lahendus – e-õpikud. Kogu füüsika õppekava on nende koolil e-materjalidega kaetud. Maasiku hinnangul on need hea tasemega ja lisaks tasuta kättesaadavad. Tasulistest õpikutest kasutab Maasik ennekõike neid, kus on sees midagi põnevat. 

Füüsikaõpetaja käsiraamat

Reivo Maasiku arvates on vaja välja anda füüsikaõpetaja käsiraamat, kus oleks kirjas, kuidas on mingeid teemasid kõige parem õpetada. Sellist käsiraamatut on vaja eriti nendele füüsikaõpetajatele, kes alles hakkavad õpetama. Teiseks on seda vaja neile, kes on tulnud kooli õpetajaks teisest eluvaldkonnast (karjääripöörajad). Kolmandaks neile, kes õpetavad mitmes väikses koolis. Pisikeses maakoolis pole füüsikaõpetajal kolleege, kellelt nõu küsida, ta on seal ainuke füüsikaõpetaja ja nii võib juhtuda, et ta ei teagi, missuguseid õppematerjale üldse on. Korraliku käsiraamatuta võib tal tekkida tunne, et ta võitleb üksinda kogu maailma vastu. On vaja mingit pakkumist või organisatsiooni, kes füüsikaõpetaja käsiraamatu valmis teeks, leiab Reivo Maasik. 

Kolleegilt õppimine

Kõige lihtsam on õppida füüsika õpetamist teiste õpetajate käest, näiteks nende tunde külastades, toonitab õpetaja Maasik, lisades, et tema ei ole kade ja näitab alati hea meelega teistele, mida uut on välja mõelnud. Ta demonstreerib oma efektsemaid töövõtteid ka koolitustel, konverentsidel jm. Õpetaja Maasik osutab, et füüsikaõpetajad on teinud kolleegidega jagamiseks päris palju videomaterjali, mis aitaks alustaval õpetajal kiiremini teatavat vormi saavutada. Kuid ta lisab, et vajalike videote ülesleidmine ja nende läbivaatamine võtab palju aega, mida alustaval õpetajal teatavasti ei ole. Seega peaksid kolleegid või käsiraamat neid talle soovitama.

Ennastjuhtiv õppija

Alustaval õpetajal oleks kergem, kui õpilased õpiksid võimalikult palju iseseisvalt, näiteks ümberpööratud klassiruumi meetodil. Kahjuks sellist aktiivõpet toetavat õppematerjali pole. Reivo Maasik koostab oma õpilastele õpijuhiseid ise, tuues neile välja ka õpiväljundid, mis nad mingi teema puhul saavutama peavad. Nii saavad õpilased väga hästi iseseisvalt õppida. Iga teemaploki juurde otsib ta lisamaterjali, mis peateemaga haakub. Tema põhimõte on, et õpilane peab saama ise valida, millise materjali alusel ta õpib, sest just nii saab temast ennastjuhtiv õppija. 

Õpilane õpetab õpilast

Kõige paremini õpib õpilane teisi õpetades, nendib õpetaja Maasik. Tema õpilased on oma eakaaslastele füüsikat õpetanud – peamiselt eratunde andes, kuid ka muul moel. Kas õpetavatest õpilastest on saanud ka pärisõpetajad? Reivo Maasik ei tea, et keegi tema õpilastest oleks füüsikaõpetajaks õppinud. Ta selgitab, et tänapäeval minnakse kõigepealt kooli füüsikat õpetama ja alles seejärel hakatakse füüsikat ja ka õpetamist töö kõrvalt ülikoolis õppima. Reaalkoolist minnakse ülikooli enamasti otse. 

Füüsikaõpetaja mikrokraadid

Alustav õpetaja peab kindlasti ülikoolis käima, toonitab õpetaja Maasik, kuid koormus on suur ja tihti asub ülikool õpetaja kodukohast kaugel. Teine probleem on see, et kogu magistrikursus korraga ette võtta on alustavale füüsikaõpetajale liiga mahukas. Talle sobiksid palju paremini väiksed ampsud, näiteks mikrokraadidena. Koolis töötades saab alustav õpetaja varsti aru, missugusest mikrokraadist talle kõige rohkem kasu on, ja mikrokraade suudaks ta töö kõrvalt omandada küll. Reivo Maasik pakub, et mikrokraadid võivad olla füüsikaõpetajate järelkasvu jaoks üks variant. Eriti peaksid mikrokraadid sobima karjääripöörajatele, kes on tulnud kooli teistest eluvaldkondadest, arvab õpetaja Maasik. 

Alustava õpetaja toetamine

Alustavat õpetajat on vaja senisest rohkem toetada, rõhutab Reivo Maasik. Ta ütleb, et loodusainete õpetajad vajavad vähemalt esimestel tööaastatel mingit liiki erikohtlemist. Neil tuleks vähendada koormust. Nende puhul tuleks arvesse võtta, et nad alles õpivad õpetama ja see võtab palju aega. Esimestel tööaastatel ei tohiks anda alustavale füüsikaõpetajale raskeid klasse. Õpetaja Maasik arvab, et keegi võiks panna kokku niisuguse programmi, kus alustav füüsikaõpetaja saaks vahetada teistega kogemusi, rääkida oma muredest ja rõõmudest, tunneks, et keegi toetab teda.

Miks on vaja uut õpetajat nii väga toetada? 

Sellepärast et alustav õpetaja suudaks esimesed väga rasked aastad koolis vastu panna, selgitab Reivo Maasik. Pärast kolme-nelja aastat muutub õpetamine juba kergemaks, loovamaks ja põnevamaks ning õpetaja ei mõtle siis enam muule tööle siirdumisest. Maasiku arvates vajab alustav füüsikaõpetaja kolmel esimesel tööaastal tuge nii kooli juhtkonnalt, oma ainegrupilt kui ka ülikoolilt ja mujalt, siis paneb ta esimesed aastad vastu ja saab sealt edasi oma tööst juba puhast rõõmu tunda.

Vaata ka videoid

Füüsikatund. Isoprotsesside teema

Vestlus. Füüsikaõpetajat nappuse teema

Füüsikakatsed õpetajatele