Kui ma 2010. aastal bakalaureuseõppe viimase aasta tudengina Tartu Kunstigümnaasiumisse füüsikaõpetajana tööle asusin, kimbutasid mind mured, mis kõigile alustavatele õpetajatele tuttavad: ebakindlus, ajapuudus, ületöötamine ja sellest kõigest tingitud suur stress. Kooli ainsa füüsikaõpetajana tundsin lisaks suurt puudust teise füüsikaõpetaja toetavast õlast. 

Just seetõttu mõistan hästi, mida tunnevad sajad üle Eesti laiali pillutatud õpetajad, kes oma koolis füüsika õpetamise vankrit üksi on sunnitud vedama. Kolleegide erialane kogemus ja võimalus jagada nendega oma mõtteid on õpetajatöös äärmiselt oluline, sest aitab maandada ärevust ja stressi ning annab samal ajal juurde värskeid ideid, innustab. 

2010. aasta sügisel osalesin füüsikaõpetajate koolitusreisil Šveitsi CERN-i tuumauuringute keskusse. Tagasi vaadates võin öelda, et just sealt sai alguse minu põimumine Eesti füüsikaõpetajate võrgustikuga. Tutvusin kolleegidega üle Eesti, kellest paljudega puutun kokku tänaseni. Kui mõnel ühisüritusel kohtume, satume ikka ja jälle seda toredat 2010. aasta sügist meenutama.

Füüsikaõpetajate koolitusreisid CERN-i toimuvad tänu õpetaja Riina Murulaiu pealehakkamisele ja sihikindlusele regulaarselt praeguseni. See tähendab, et nüüdseks on end Šveitsis erialaselt täiendanud, uute kolleegidega tutvunud ning seeläbi end võrgustikuga sidunud u 150 Eesti füüsikaõpetajat. Suurem osa neist on senini õpetajad, nad käivad regulaarselt koolitustel ja ühisüritustel ning seda mitte ainult soovist end täiendada, vaid ka vajadusest kohata omasuguseid ja oma kogemusi jagada.

CERN-i koolitusreisi tuules osalesin 2011. aasta sügisel esmakordselt füüsikaõpetajate sügisseminaril. Senini mäletan, kuidas, hirm naha vahel, kohale läksin ja teise päeva lõunal enam koju ei tahtnud minna. Heast kogemusest kõneleb ka see, et sellest regulaarselt toimuvast üritusest olen nüüdseks osa võtnud iga kord. Lisaks on mul aastate jooksul olnud võimalus osa võtta väga mitmest füüsikaõpetajate suvekoolist ja ka Tartu Ülikoolis toimuvatest füüsikapäevadest. Kõiki neid üritusi on aastaid vedanud EFS-i südikas esimees Kaido Reivelt.

Kui sügisseminar, mis toob kokku 80–100 õpetajat üle Eesti, toimub traditsiooniliselt alati Jõgevamaal Voore puhkekeskuses, siis suvekoolid annavad võimaluse Eestis ringi rännata ning kolleegide töö- ja kodukohtadega tutvuda. Need on viinud mind Roostale, Lepaninale ja ka näiteks Setomaale. Tänu võrgustikule olen saanud kogemusi vahetada ka tööõpetuse, bioloogia- ja keemiaõpetajatega, sest seminare peetakse tihti teiste aineliitudega kahasse.

Tulles tagasi selle kirjatüki pealkirja juurde, siis just selles näen oma eriala õpetajate aineühenduse suurimat väärtust. Töö koolis on nagu rong, mis sinust iga aasta 1. septembril üle sõidab ja endaga aastaks kaasa tõmbab, tahad sa seda või ei. Ikka on kergem, kui näed, et sa ei ole selles pöörasel kiirusel kihutavas rongis üksi. See annab jõudu mitte maha hüpata, sest seal on ühtlasi töö, mida sa kõige rohkem armastad, ja kusagil horisondil paistab ka järgmine peatus.

2022. aastal ehk 12 aastat pärast esimest kokkupuudet EFS-i füüsikaõpetajate osakonnaga võtsin teatepulga üle oma eelkäijalt Jaan Paaverilt ja olen nüüd selle organisatsiooni esinaine. Küsin endalt ikka, et miks. Aga maitsvat kooki või head raamatut soovitad ju ikka sõbrale. Füüsikaõpetajate võrgustikku kuulumise head kogemust soovitan igal võimalusel ka kolleegidele. Üheskoos teiste juhatuse liikmetega (Ingrid Rõigas, Jaan Paaver, Agnes Vask, Rauno Neito ja Erkki Tempel) püüame nüüd anda oma panuse, et ka teiste õpetajate kogemus oleks vähemalt sama hea.

Võrgustikuga saad end põimima hakata siin: https://www.fyysika.ee/vorgustik