Äsja lõppenud töötüli üks edasistest sammudest on üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimise protsessi algatamine, mida juhib haridus-ja teadusministeerium. See oli ka Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) üks nõue, selle arvelt oli liit valmis tegema kompromissi üldhariduskoolide õpetajate palkade alammäära osas. Aga mis imeloom see kollektiivleping siis on?

Inimesed töötavad üldjuhul töölepingu alusel. Töölepingu seadus annab avalik-õiguslikud miinimumgarantiid töötajale tema töötingimuste osas. Töölepingu seadusega on fikseeritud ära maksimaalne tööaeg päevas ja nädalas, minimaalne iga-aastane tasuline puhkus, garantiid juhuks, kui töötaja haigestub jne. Töölepingu sõlmib iga töötaja isiklikult ja seisab tööandja ees lepingulistel läbirääkimistel üksinda.

Kollektiivleping on aga leping, millega töötajate ametiühing saab ühise jõuna taotleda kõigile oma liikmetele töölepingu seadusega võrreldes paremaid töötingimusi. Kollektiivlepingut ei saa sõlmida üksik töötaja, vaid näiteks töötajate ametiühing kõigi oma töötajate nimel. Eestis on kollektiivlepingud haridusvaldkonnas ainult kohalike omavalitsustega. Juhime tähelepanu, et EHL on piirkondlike ametiühingute katusorganisatsioon ning mitte kõik ei kuulu EHL-i. Ilmselt kõige enam on ka meedias tähelepanu pälvinud Tartu kollektiivleping kahe haridustöötajaid koondava ametiühingu ja Tartu linna vahel.

Kollektiivlepingu sõlmimiseks läbirääkimisi alustades taotleb ametiühing lisaks töölepingu seaduses toodule lisahüvesid töötajale. Arusaadavalt on iga lisahüve töötajale tööandjale täiendav lisakulu. Kui töölepingut sõlmides annab töötaja tööandjale hoomatava hüve – enda tööjõu –, siis kollektiivlepinguga saab tööandjale vastu pakkuda ainult töötajate streigiõigusest loobumise. Meie õiguspraktikas ei ole see tööandjale üldjuhul väga suur risk. Ka on ametiühingute liikumine Eestis ikkagi alles kujunemisjärgus.

Ametiühingute vaates aga on oma huvide kaitsmisest loobumine kollektiivlepingu sõlmimisel väga suur risk. Seda tõestas ehedalt ka möödunud haridustöötajate streik. Näiteks Tartu õpetajad said tulenevalt kehtivast kollektiivlepingust osaleda ainult toetusstreigis ja Narvas viidati lepingule, mis üldse ei võimalda streikida. Streigiõigusest loobumine ja üleskutsed osaleda streigis ainult üks päev ei lähe kuidagi ametiühingu ehk töötajate huvide esindamise olemusega kokku. Miks selliseid otsuseid ja lepinguid tehti, peab küsima sealsete ametiühingute esindaja Kalle Kalda käest, EHL seda selgust neilt saanud ei ole.

Tulles aga tagasi lepingu kui juriidilise dokumendi juurde, siis nii nagu iga leping, saab ka kollektiivleping olla ainult poolte kokkulepe. Kollektiivlepingu mõiste, mis on toodud ära kollektiivlepingu seaduses, sätestab, et kollektiivleping on töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vabatahtlik kokkulepe, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. Seega annab seadusandja võimaluse töötajatel ühise rindena seista oma töötingimuste eest.

Enne kollektiivlepingu sõlmimiseks läbirääkimiste alustamist koondab ametiühing oma töötajate mõistlikud soovid töötingimuste parandamise kohta. Ametiühing omab õigust alustada tööandjaga kollektiivseid läbirääkimisi. Keegi kõrvaline isik taolist õigust ei oma. 19. veebruaril algavate läbirääkimiste eel lubas aga haridus- ja teadusministeerium ka ise esitada lepingu esialgse kavandi. Eesti Haridustöötajate Liit ametiühinguga ootab seda huviga ning arvestades olukorda, et laua taga on ka kohalikud omavalitsused ja eraõppeasutuste pidajad, võib eeldada pingelisi läbirääkimisi, kus võtmeteguriks saab riigi eelarve planeerimise võimekus ja tahe.

Lepingueelsed läbirääkimised toimuvad muidu nagu läbirääkimised ikka. Üks pool annab veidi järele ja teine pool annab veidi järele. Mitte kunagi ei saavuta lepingus mõlemad pooled maksimumi. See ei ole eluliselt võimalik. Ja mis on oluline märkida: kohustust tööandjal kollektiivlepingut sõlmida ei ole. Jah, on kohustus astuda läbirääkimistesse, aga need võivad kesta lõputult, kui näiteks ametiühing jäigalt üheski positsioonis ei tagane. Samas, töötüli lõpetanud lepingul on must valgel riigi esindaja ehk haridus- ja teadusministri Kristina Kallase allkiri, et lahendus tuleb leida hiljemalt selle aasta lõpuks. Vastasel juhul katkeb töörahu.

Meil Eesti Vabariigis ei ole kollektiivlepingud väga levinud. Üldiselt on inimene rahul, kui ta üldse saab töölepingu töölepingu seaduses toodud miinimumgarantiidega. Asjaolu, kui kollektiivlepinguga suudetakse välja rääkida näiteks üks nädal tasulist puhkust, võrreldes töölepingu seadusega tooduga, on väga suur võit ametiühingule, kes oma liikmete ehk töötajate nimel läbirääkimisi on pidanud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2041 (allkirjastatud 19. oktoober 2022) julgustab riike suurendama kollektiivlepingute osakaalu ehk töötajate võimalusi oma huvide ja hüvede eest seista. Samuti on mitmele liikmesriigile miinimumpalga kohta esitatud riigipõhiseid soovitusi eesmärgiga parandada miinimumpalkade kujundamist ja ajakohastamist.

Kokkuvõtteks, kollektiivlepingu olemasolu – ka siis, kui ei saadud kõiki taotletud hüvesid (ja see ei ole kunagi võimalik) – on alati parem kui selle lepingu puudumine. Juba kollektiivlepingu olemasolu näitab tööandjale, et töötaja kui üksiku eraisiku selja taga on kaitsev organisatsioon – ametiühing. Mida rohkem on EHL ridades inimesi, seda tugevam on meie jõuõlg läbirääkimistel. Anname endast parima, et saavutada veebruaris algavatel läbirääkimistel riigiga parimad tulemused. Stabiilne palgakasv (ehk riik võtab endale järgnevaks kolmeks aastaks kohustuse) on üks oluline osa, millele tuginedes saab eraldi tegeleda karjäärimudeli ja töökoormuse ning abipersonali muredega.

Külli Kröönström

EHL-i jurist

Janno Isat

EHL-i teabejuht