Streik on lõppenud. Aga kas sellega seatud eesmärgid saavutati? 17-eurone palgatõus tundub nadivõitu, või äkki lähebki kõik plaanide järgi? Väike väljavõte Arenguseire Keskuse aastatagusest raportist: „Praeguse trendi jätkudes jõuab õpetaja keskmine palk haridusvaldkonna arengukavas eesmärgiks seatud 120% riigi keskmisest aastal 2024. Valimislubadustes kajastunud 3000 euro tasemeni jõutakse 2029. aastal ja 130%-ni keskmisest palgast samuti 2029. aastal.“

Valitsus ei saanud õpetajate nõudmisi täita. Väidetavalt ei ole selleks raha. Olgugi et haridus ei ole kaup, kehtib ka selle puhul reegel: odavalt head haridust ei saa. Peale rahapuuduse puudub riigil senini hariduse vallas ka nn pikk plaan. Millised probleemid siis tuleks ära lahendada olukorras, kus igal aastal lahkub Eesti koolidest ajutiselt või püsivalt keskmiselt 1500 õpetajat; aastatel 2005–2022 ülikooli lõpetanud õpetajatest töötas eelmisel aastal õpetajana 59%? Miks siis õpetajaid ei ole ning kuidas ja millega meelitada noori õpetajaks õppima? 

Õpetaja palk

Palun ärme räägime mingist keskmisest töötasust. Kehtestame kõikidele alustavatele õpetajatele sellise miinimumpalga, mis motiveerib noori õpetajaametit valima. Praegu moodustab Eestis õpetaja keskmine töötasu vaid 82% keskmise magistrikraadiga töötaja töötasust.

Liiga suur koormus 

Arusaamatuste vältimiseks tuleks nii õpetajatele kui otsustajatele teha selgeks mõisted „õpetaja“ ja „tunniandja“. Tunniandjaga on asi lihtne – kui tunnid läbi, siis uks kinni. Õpetajaga on keerulisem. Kindlasti peaks ülikoolis juba esimeses loengus selgeks tegema, mis tegevused on õpetajal palga sees – siis ei ole hiljem koolis üllatuseks korrapidamine, lõpmatud järeltööd ja hinnete parandamised. Õnneks pole võimalik koostada sellist Exceli tabelit, kus iga liigutuse juurde on märgitud ka lisatasu suurus. 

Tänapäevasest õpikäsitusest hoolimata on koolis ikka kõige olulisem see, mida ja kuidas toimetab õpetaja õpilastega tunnis – seda ei asenda AI ega ükski muu robot. Loogiline on järeldada, et õpetaja tasustamise aluseks tuleks võtta ikka kontakttund. Haridusfoorumi vestlusringis on pakutud õpetajatele väga erinevat kontakttundide arvu: alates 16 tunnist nädalas. Aga olgem ikka realistid. Õpetajaamet oleks motiveeriv, kui täis ametikoht sisaldaks 20 kontakttundi nädalas ja selle eest saaks õpetaja nn miinimumpalka ehk 120% magistriharidusega töötajate keskmisest. 

Õpetaja ülejäänud põhikohustusedpeaksid mahtuma 35-tunnise üldtööaja sisse. Kui mõni õpetaja neid täita ei jõua, tuleb vaadata peeglisse. Lisaks iganädalastele ülesannetele on koolis palju tegevusi, mis võimaldavad õpetajal edeneda karjääriredelil koos palgatõusuga.
Kooli juhtimise seisukohast on oluline ka 20% diferentseerimisfond, mida saaks jagada direktor. 

Õppekava ülekoormatus

Pea igal aastal võib Riigi Teatajast leida uue õppekava variandi, mida ülekoormatud õpetajad ei jõua läbigi lugeda. HTM-i veebileheküljelt võib õnneks leida ka võrdlevaid tabeleid, kus on muudatused kenasti kirjas. Kõike läbi lugeda on keeruline, kuid need täiendused tunduvad ikkagi peenhäälestusena ja põhimõttelisi muudatusi on sealt raske leida.

Ootame põnevusega õppekava uut versiooni ja hoiame pöialt, et see oleks senisest õpetajasõbralikum ning seda lugedes ei torka valusalt silma, et „kool koostab õpilasele individuaalse õppekava juhul, kui …“. Kool ei koosta, individuaalse õppekava peab koostama ikka õpetaja ja see on Sisyphose töö, mille hulka on võimatu mõõta ja tulemuslikkuses ei saa kindel olla. Oma pika tööstaaži juures olen omandamas oskust seda paberile panna, kuid ei ole senini aru saanud, kuidas neid põhikooli lõpuklassides rakendada, kui viiendik õpilasi vajab individuaalset lähenemist.
Samavõrd valus on lugeda, et „õpilasel on õigus saada teavet hindamise korralduse ning saadud hinnete ja hinnangute kohta. Õpilasel on õigus teada, milline hinne või hinnang on aluseks kokkuvõtvale hindele ja hinnangule.“ Selline sõnastus tekitab mitmeid küsimusi. Kas õpilane õpib hinde või teadmiste pärast? Kas me ei usalda õpetajat? Millised õigused on hindamise juures õpetajal? 

Kas ei peaks sõnastama nii, et õpilasel on õigus saada õpetajalt selgitusi oma ebaõigete vastuste kohta? Äkki väheneksid siis ka juhtumid, kus õpetaja peab lisaks õpilasele andma aru õppejuhile ning lapsevanemale, kes on saabunud kooli koos juristiga? 

Kuidas siis neid probleeme lahendada?

Õpetaja elukutse muutuks kindlasti atraktiivsemaks, kui õppekavades tehtaks lihtsad põhimõttelised muudatused.

Õppekava kohustuslikku mahtu vähendataks vähemalt veerandi võrra. Ülejäänud osa saaks iga kool ja aineõpetaja täita tänapäevase materjaliga. Põhikooli füüsikas õpitakse põhimõtteliselt füüsika ajalugu. Maailm areneb aga tänu füüsikutele väga kiiresti, vabam kooli õppekava võimaldaks siis ka tulevastele ministritele selgitada, kas energiaprobleemi lahendamiseks piisab tuuleparkidest ja päikesepaneelidest või kuivõrd oluline on tuumajaama ehitamine.

Klassijuhataja roll ja tööülesanded tuleks üle vaadata.Streigi aja arutati palju ka selle üle. Kahjuks ei võimalda kehtiv tunnijaotus nädala tunniplaani kuidagi klassijuhataja tundi lisada, sest lubatud tunnikoormus läheks siis lõhki.
Lahenduseks on ikka ainetundide vähendamine õppekavas – oleks kergem nii õpilastel kui õpetajatel. 

Õppematerjalide parem kättesaadavus.Õpetaja olla oleks palju lihtsam, kui tundi minnes oleks arvutist või õpikust võtta erineva raskusastmega elektroonilisi küsimustikke kõigi teemade kohta 4–6 variandis, mis võimaldaks teha korduvalt järeltöid, mida kontrolliks ja hindaks arvuti. Kahjuks nõuab enamik tänapäevaste õppevahendite kasutamine raha, kuid seda teadagi ei ole. Positiivse näitena võin tuua tasuta kättesaadavad Videoõpsi videokomplektid, mis teevad füüsikaõpetaja elu kergemaks. Häid võimalusi pakuvad ka Praktikali katsekomplektid 8. ja 9. klassi füüsika- ja keemiakatsete tegemiseks, kuid nende kasutuselevõtuks on juba sponsorite abi vaja.

Kehvemini on läinud Opiquprojektiga. Tore, et digitaalsed õpikud on valmis saanud, kuid kui riigi toetus lõppes, kerkisid imeväel ka hinnad ja paljud omavalitsused on öelnud lepingud üles. Hea algatus oli ka EIS, kuid praeguseks tundub see ikkagi pooliku projektina. Hea teada, et kõigele lisaks ilmub Avitalt 2024. a sügisel 8. klassi e-tund,kuid kas seda õpilased katsuda saavad, ei tea. 

Kas ei oleks juba aeg suurendada ka koolidele eraldatavat summat õppevahendite muretsemiseks või on tuleviku koolis ainult krihvel ja tahvel? 

Julgust otsustajatele!

Muidugi ei tasu kõike ise leiutada, sest häid näiteid leiab ka naabrite juurest. Soomes on viidud aineõpetajate palk vastavusse koormusega (kas kehalise kasvatuse õpetaja ikka peab saama sama palju palka kui kirjandusõpetaja?). Ukrainas makstakse õpetajatele lisaks õppetöö läbiviimisele ka õpetajaameti prestiižitasu (3–30%), pealegi on nende õpetaja koormus 18 kontakttundi nädala. Seda lisatasu võiks meil maksta omavalitsused, siis oleks kõigile näha, kus ja kuidas haridust väärtustatakse. 

Soovin patenteerida ka mõiste „õpilaste streik“. Usun, et kõikidele õpetajatele on tuttav olukord, kus õpilane on küll klassis, kuid tal pole kaasas õppevahendeid, ta istub rahulikult mobiilis ja mõtetega pilvedes, kuid sööklas on varakult kohal. Olgugi et ajaloost on tuntud loosung „Kes ei tööta, see ei söö!“.

Hea oleks, kui PGS annaks täpsed juhtnöörid, mida selliste „streikijatega“ teha. Nende nõudmisi ka alati ei tea. Kõige levinum on vist soov õpetajat vahetada, nagu peaministrit.

Lõputuseks tsitaat Jaak Aaviksoolt: „Meil on tarku inimesi ja häid mõtteid, kuid puuduvad otsustajad.“ 

PS Artikli  pealkirja pakkus AI.