Koolikunstiteraapia on koolis rakendatav loovteraapia, kus kasutatakse visuaalkunsti meetodeid ja tehnikaid, et leevendada õpilase hariduslikke ja psühholoogilisi probleeme ning arendada üldpädevusi. Loovterapeudiks on võimalik õppida Tallinna Ülikoolis loodus- ja terviseteaduste instituudis kunstiteraapiate magistriõppes. Kutsestandardi järgi on loovterapeut psühhoteraapia ja ravi spetsialist. 

Esimene koolikunstiterapeut võeti tööle Kärdla Põhikooli 2014. aastal. Praeguseks töötab üle Eesti koolides ja lasteaedades ligi 40 loovterapeuti. Eesti Loovteraapiate Ühingu juures tegutseb aktiivselt hariduses töötavate loovterapeutide osakond, mida juhib Ristiku Põhikooli kunstiterapeut Mai Sein-Garcia. 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on kirjas, milliste tugispetsialistide olemasolu kool peab tagama. Need on psühholoog, eripedagoog, logopeed ja sotsiaalpedagoog. Loovterapeuti selles nimekirjas veel ei ole, kuigi õpilaste toetamiseks soovitavad loovteraapia teenust üha sagedamini ka Rajaleidja nõustamiskeskused ja lastepsühhiaatrid.

Seda rõõmustavam on, et koolid ja lasteaiad on ise leidnud võimalusi kunstiteraapia kättesaadavaks muutmiseks. Tutvustangi kolme koolikunstiteraapia korraldust ning nende plusse ja miinuseid. 

Esimesel juhul on kunstiterapeut sõlminud haridusasutusega töölepingu ning kuulub kooli või lasteaia tugispetsialistide meeskonda. Ta töötab kõigi nende lastega, kelle puhul peetakse kunstiteraapilist sekkumist parimaks võimalikuks toeks, ning on asutuse tugispetsialistide meeskonna liige, kes osaleb meeskonna koosolekutel ja teeb vastavalt vajadusele koostööd nii õpetajate kui lapsevanematega. Riigikoolidest on kunstiterapeutide ametikohad loonud näiteks Tallinna Konstantin Pätsi nimeline Vabaõhukool, samuti töötab kunstiterapeute linnale ja vallale kuuluvates haridusasutustes, näiteks Tallinna Saksa Gümnaasiumis ja MLA Viimsi Lasteaedades.

Teine võimalus on, et kunstiterapeut töötab küll õppeasutuse ruumides, kuid temaga on sõlminud töölepingu ja teenust rahastab mõni sotsiaalset rehabilitatsiooni pakkuv asutus. Näiteks on Randvere kooli kunstiterapeut Fertilitase rehabilitatsioonimeeskonna palgal. Kunstiteraapiat saavad ainult need lapsed, kellele on määratud sotsiaalse rehabilitatsiooni tegevuskava. Kuni 16-aastase puudega lapse suunab rehabilitatsiooniteenusele sotsiaalkindlustusamet, samuti võib lapsele teenust taotleda kohalik omavalitsus. Sellise töökorralduse kitsaskoht on terapeudi piiratud tööaeg ja rahastamisskeem koostööks kooli teiste õpetajate ja tugispetsialistidega. Toodud näite puhul on piirang seegi, et teenust saavad koolis ainult need lapsed, kelle rehabilitatsiooniplaan on koostatud Fertilitases. 

Kolmandal juhul võimaldab kunstiteraapiat osutada koolipidaja ehk linn/vald või erakooli puhul eraõiguslik juriidiline isik. Terapeut töötab enamasti koolimajas, aga tunnitasu alusel, osutades teenust FIE-na või kuuludes mõne OÜ või MTÜ meeskonda. Maapiirkonnas võib terapeut nii käia oma kunstikohvriga eri haridusasutustes. Kunstiteraapia sagedus on enamasti kord nädalas ehk neli korda kuus ning teraapiasse suunatavad lapsed, kelle vanematelt on võetud nõusolek, valib välja kooli tugimeeskond. Tunnipõhise arvestuse miinus on, et see seab piirid terapeudi töömahule, samuti ei pruugi terapeut olla kaasatud kooli tugimeeskonda ja juhtumite aruteludesse. Terapeudi kontaktisik on tavaliselt üks tugispetsialistidest (HEVKO, tugikeskuse juht, psühholoog), kellega toimub nii sisuline koostöö kui ka teraapiatöö päevaplaanide, kokkuvõtete jne koostamine. 

Kirjeldan koolivälise nõustamismeeskonna liikmena lähemalt koolikunstiteraapia toimimist ja õpilaste tagasisidet Kiili Gümnaasiumi näitel, kus see toimub üks kord nädalas. Koolis on heal tasemel tugimeeskond, kelle arvates on kunstiteraapia teistele tugiteenustele oluline täiendus. Tagasiside saamiseks tegid Tallinna Ülikooli kunstiteraapiate õppekava üliõpilased 2022/2023. õppeaasta kevadel kuue 8–15-aastase kunstiteraapias osalenud õpilasega intervjuu. 

Õpilased iseloomustasid kunstiteraapiat sõnadega „uued ideed“, „lõbus ja mänguline“, „kunstitööd“, „loovad tegevused erinevate materjalidega“.

Kunstiteraapiat kirjeldati kui lõõgastavat kogemust, mis erineb õppimisest, on lõbus, võimaldab tegutseda koos klassikaaslastega ning annab vabaduse valida kunsti tegemisel nii materjale, tehnikaid kui ka kunstitöö sisu. Samuti leidsid õpilased, et kunstiteraapia toetab igapäevast toimetulekut, mida nad seostasid iseendast teadlikumaks saamisega.

Kuidas siis kunstiteraapia ikkagi toetab õpilaste vaimset tervist, õppes osalemist ja üldpädevuste arengut? 

Kuue õpilase kirjelduse põhjal võib kunstiteraapia toimena tuua välja järgmist. 

• Enesest parem arusaamine: „Mõistsin paremini oma muresid.“
• Eneseregulatsiooni toetav tegevus: „See rahustas mind, kui olin närvis“; „Kätega töötamine rahustas.“
• Mõju suhetele kaaslastega: „Aitas paremini mõista omavahelisi suhteid.“
• Mõistmise kogemine: „Minu mõtteid mõisteti“; „Sain rääkida iseendast“.
• Teadlikkus oma tugevustest: „Sain teada, et mul on lahedad tööd.“
• Kunstitegemise iseseisev ja rahunemise eesmärgil kasutamine: „Joonistan kodus ka, kui olen rahutu“; „Kritseldan tunnis, kui ärevus tekib“. 

Antud juhul saime tagasisidet ainult kuuelt õpilaselt. Kindlasti vajab õppeasutustes rakendatav loovteraapia usaldusväärseid ja suurema osalejate arvuga uuringuid, et tuua välja selle meetodi terapeutiline toime ja võimalused õpilasi toetada. Kolleegid teistest Euroopa riikidest leiavad, et oleme oma koolikunstiteraapia praktikaga teerajajad ja meie kogemusest soovitakse õppida. Sellest ajendatuna on Euroopa Kunstiteraapia Föderatsiooni juurde loomisel koolikunstiteraapia huvigrupp.