Läinud aastal kirjastuse Gallus avaldatud Imbi Paju esseistlik teos „Kirjanduskliinik“ käsitleb sarnaselt autori 2007. aastal ilmunud raamatuga „Tõrjutud mälestused“ meie inimeste mälu ja ajalugu, tehes seda empaatilises, kaastundlikus ja emotsionaalses õhustikus. Üksikisikute mälestuste ja hingehaavade kaudu vaatab autor inimese sügavamatesse hingesoppidesse, otsides sealt meie ühiskonnas toimunud sündmuste ning isiklike ja kollektiivsete haavade peegeldust. „Kirjanduskliinik“ on valitud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade tänavuseks nominendiks.
Imbi Paju kirjeldab oma raamatutes ajalugu lähtuvalt üksikisikute läbielamistest, kõnetades seeläbi eri rahvaid ja põlvkondi. Ta on võtnud nõuks kirjutada järjekordse raamatu ajaloolisest valust ja selle tagajärgedest. Ta uurib meie isiklikku ja kollektiivset elukaart, et küsida, mida tähendab olla inimene. Autor ütleb, et ta on empaatilises ja emotsionaalse intellektuaalsuse õhustikus püüdnud tegeleda meie haavadega, mälu ja ajalooga, et võiksime mõelda oleviku, tuleviku, keskkonna ja looduse, elamisjulguse ja armastuse üle.
Imbi Paju kirjutab „Kirjanduskliinikus“: „Usun, et see, kellel on lugu rääkida, see vastutab, millist tänast ja homset ja millist lugu me endale ja teistele loome, kuidas me loome iseennast ja vaatame teist“ (lk 26).
Luuletaja ja esseist Sveta Grigorjeva kirjutab (Sirp, 25.08.2023), et suure osa „Kirjanduskliinikust“ võtab enda alla põlvkondadeülese trauma mõistmine, analüüsimine ja päevavalgusele toomine, seda eriti Nõukogude ajaga seoses. Nooremad inimesed ei saa tihtilugu aru, mis tollal ikkagi toimus, millise vägivalla ja pideva hirmu õhkkonnas pidid inimesed elama. Kirjanik, luuletaja, tõlkija ja psühhoterapeut Ly Seppel-Ehin tõstis hiljuti „Plekktrummi“ saates esile Paju teoste psühhoteraapilist lähenemisviisi.
Imbi Paju tunnistab, et valu ja ängi on praeguseski ühiskonnas palju – mõtleme kasvõi praegusele olukorrale maailmas. „Trauma on ajarändur – kui me ei astu vahele, liigub ta nähtamatult uutesse põlvkondadesse“ (lk 61).
Rakvere Riigigümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Heli Kirsi hinnangul on „Kirjanduskliinik“ hea lugemine ja sobib ka neile, kes ei ole ajalooõpetajad. „Just eelmisel nädalal kiitis kolleegist eesti keele ja kirjanduse õpetaja „Kirjanduskliinikut“,“ toob ta näite.
Imbi Paju esseistlikku mälukirjandust on tõlgitud üheksasse keelde, tema 2007. aastal ilmunud „Tõrjutud mälestusi“ on kasutatud õppematerjalina USA, Rootsi, Soome, Saksamaa, Kanada, Portugali, Küprose ja Eesti koolides, sealhulgas venekeelsetes koolides, kus tema esitatu on soojalt vastu võetud. Raamat on aidanud õpilastel ajaloolisi lünki täita ja kitsaskohti ületada, inimesi omavahel liita.
„Lapsi õpetades peame aru saama, et kuiv ajalugu ei aita mõista, kuidas me siia oleme jõudnud, miks on meie ühiskond selline, miks on meil mõned väärtused moondunud, osades oleme ebakindlad, miks meie rahvastiku koosseis on selline ja mis on selle tagajärjed, miks me ikka räägime eestikeelsest koolist, miks on meil võõras vene keel ikka igal pool,“ räägib autor.
Nii autori enda kui mitmete ajalooõpetajate hinnangul võiks „Kirjanduskliinik“ ja „Tõrjutud mälestused“ olla Teise maailmasõja ja sellele järgnenud perioodi käsitlemisel ametlikult soovitatud kirjandus, sest ajaloofaktidele tuleb inimlik lisamõõde alati kasuks.
„Tõrjutud mälestused“, mis anti Eestis 2019. aastal uuesti välja, valiti Soomes 2021. aastal tänapäeva kirjandusklassika hulka põhjendusega, et teos annab õppetunde inimlikkusest, väikese inimese saatusest keset ajaloopöördeid ning on tähtis mineviku elluärataja ja praeguse aja peegel.
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja: Imbi Paju on julge sulega
Heli Kirsi, Rakvere Riigigümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja:
Ajalooõpetuse ja kirjanduse selgroog koolis on väärtuskasvatus. Imbi Paju raamatud „Tõrjutud mälestused“ ja „Kirjanduskliinik“ pakuvad tänuväärset võimalust luua ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse ning kirjandustundides lugude ja arutluste kaudu meie-tunnet, mis eestlaste jaoks on sõnades oluline, kuid kriisisituatsioonides pole enesestmõistetav. Ajaloo kulgedes ilmneb, et inimese jaoks on oluline kuuluvustunne, mida luuakse ühistegevuse kaudu.
Imbi Paju kirjutab ajaloost ja seeläbi ühiskonnast ebatavaliselt empaatiliselt. Ta suunab lugejat kaasa mõtlema, kaasa tundma, mõistma. Isegi kui tuntud autorite luuletekstid ja tsitaadid kirjandusklassikutelt ning lood ja arutluskäigud on esmalt õpilasele raskesti mõistetavad (sest õpilaste sõnavara ja lugemus on tihti tagasihoidlikud, samuti ei tunne nad filosoofia ja psühholoogia aluseid), annavad nad võimaluse arendada lugeja sõnavara, väljendusrikkust, luua elu, kirjanduse ja ajalooteemade seoseid. Hea on, kui vastava ajalooperioodi käsitlus on jõudnud faasi, kus lugejal on ülevaade mingi kindla ajastu olulistest sündmustest, põhjuste ja tagajärgede seostest, mis kujunevad enamasti ja paraku faktiteadmiste toel. Õpilane pole jõudnud näiteks totalitarismi teemadeni, ta ei tunne kommunismi ja natsismi ajalugu. Nii „Tõrjutud mälestused“ kui ka „Kirjanduskliinik“ aitab meid selles teadmises järjele – need on olulised mõtestamise tööriistad.
Imbi Paju koostatud tekstid on hästi liigendatud, mis võimaldab käsitleda olulisi ajaloosündmusi, ajalooliste isikute, sh kirjanike elu ja loominguliste heitluste keerdkäike ning neid puudutavaid ülevaatlikke teemasid tekstilõikude analüüsi ja rollimängude kaudu.
Mälestused on oluline ajalooallikas, sest võimaldavad lugejal, iseäranis noorel, samastuda lugude kaudu inimeste tundemaailmaga, mis perioodidel, nagu seda olid Eesti Vabadussõda, esimene ja teine maailmasõda, suvesõda, okupatsioonid, on rünnaku all, kuna ei allu enamasti üksikisiku tahtele. Mastaapsete ajaloosündmuste käsitlus annab kronoloogilist printsiipi järgides võimaluse juba õpitut mitmekülgselt ja mitmekihiliselt seostada. Imbi Paju paneb küsima, aga mida sina oleksid loo jutustaja asemel teinud, kuidas kriisiolukorras käitunud, mis on õige, mis vale ja kas ajaloolist tõde on võimalik leida.
Imbi Paju avab oma rikkalike inimsuhete kaudu Eesti ajaloo, ja mitte ainult, keerdkäigud vaatenurkadest, mis on uudsed ja ilmnevad teadmiste kaudu naaberriikide ajaloost ning inimeste saatusest. Ta avab ukse teadmisele, kuidas kujuneb demokraatiast autokraatia ja kui lihtsalt autokraatiast kujuneb diktatuur. Lühemate temaatiliste mõtiskluste kaudu jõuab ta hea ja kurja vastasseisu anatoomia käsitlemiseni. Imbi Paju suunab lugejat tõdemuseni, et kahepalgelisus on kätte õpitud võte kohanemiseks totalitaarses NSV Liidus, aga ei ole kahjuks kuhugi kadunud ka taastatud iseseisvas Eestis. See takistab kodanikuühiskonna toimimist ja arengut: kodanikujulgus on pärsitud, kõigile meeldida tahtmine troonib nii poliitikas kui ka inimsuhetes ja ausus on defitsiit, kusjuures eelnevate põlvkondade raskete valikute üle arutlemine tundub nii mõnegi õilishinge jaoks tüütu jauramine. Kaunis emakeel meenub vaid emakeelepäeval.
Imbi Paju on julge sulega, ta on enda jaoks asjad läbi mõtestanud, see võib tekitada neutraalsusele suunatud ühiskonnas isegi võõristust. Kasulik on olla neutraalne, räägime üldiselt. Teisalt on rääkimine nii olulistel teemadel, nagu seda on patriotism, inimväärikuse säilitamine ka kõige keerulisematel hetkedel või aus olemine ka siis, kui ümbritsejad soovitavad kohaneda, et mitte öelda valetada, tunnustust ja järgimist vääriv.
Nõuab julgust kõneleda kujunenud oludest nii, nagu need olid. Lihtne on mitte mäletada, lihtne on unustada, eriti infoajastul. Imbi Paju suunab meid malbelt, aga siiski kindlalt mitte unustama muuhulgas vähemuste õigusi, vähemuste valikuid, tervete väikerahvaste tragöödiaid. Ajalooline tõde ei ole suhteline, vaid on mitmekihiline, nagu on rõhutanud ajaloolane Kaarel Piirimäe. Mitmekihilised ja seetõttu väga paeluvad ning mõtlemapanevad on ka Imbi Paju raamatud „Tõrjutud mälestused“ ja „Kirjanduskliinik“. Hariduseusku rahvana on meil hea seada sihti harituseni jõudmiseni. Lugemine loeb!
Lisa kommentaar