Praegu jätkab Eestis kümnest üldkeskhariduse lõpetanust õpinguid kuus. Need neli, kes õpinguid ei jätka, seisavad aga tööturule sisenedes silmitsi kasinate valikuvariantidega. Ilma erialata ootab neid tööturul lihttöö ning ka palk on noormeestel viiendiku võrra madalam äsja kutsekeskhariduse lõpetanu omast.

Teadmine, et liiga palju noori siseneb tööturule vaid üldharidusega, paneb küsima, kas need eespool nimetatud neli noort pidanuks valima põhikooli järel pigem kutsekeskhariduse või tulnuks neid gümnaasiumis kutse- või kõrgkoolis jätkamiseks teisiti ette valmistada. 

Põhikoolilõpetajate sõnul kohutab neid kutsekeskhariduse juures ennekõike see, et valida tuleb amet olukorras, kus elukogemust ja eneseteadlikkust veel vähe. Noor ei julge valida edasiõppimiseks näiteks mehhatroonikat, sest ühelt poolt pole tal aimu, mida mehhatroonik teeb, ning teisalt ei tea ta, kas tahab mehhatroonikuna töötada. 

Tõsi on, et kutsehariduse õppekavad kannavad nimesid ametite järgi. Ometi on tänapäeva õppekavad pigem kogumid teadmistest ja oskustest, mida ühes või teises ametis vaja läheb, ent mis on ka paljude teiste karjäärivalikute puhul baasoskused ja -teadmised. Nii võib tisler töötada spetsialistina tootmisettevõttes, areneda tootmisjuhiks või hakata erialaga seotud ettevõtjaks, ta võib tuua maale puidutöötlemise seadmeid või olla oma valdkonnas kutseõpetaja. Ning see pole lõplik loetelu.

Põhikoolilõpetaja vanemad aga muretsevad, et kutseharidust valides kaob võimalus omandada kõrgharidus. Ka see pole tõsi. Loomulikult ei tasu kutsehariduse kaudu liikuda väga akadeemiliste ja humanitaarala erialade suunas, ent rakenduslike erialade poole liikumiseks on kõrgkoolide uksed lahti. Kutsekeskhariduse lõpetanud on õppejõudude silmis hinnatud tudengid, sest tunnevad hästi õpitava tausta. 

Ükski noor ei tohi jääda erialata. Aitäh kõigile õpetajatele, kes selle nimel tublisti töötavad.