Vahetult enne vabariigi sünnipäeva tavatult varasel hommikutunnil kogunes parem osa Eesti füüsikaõpetajaist Tallinna sadamasse, et minna oma silmaga vaatama ja käega katsuma Soome tuumaelektrijaama. Etteruttavalt tuleb tunnistada, et jaama ennast eriti lähedalt vaadata ja kuigi palju katsuda ei saanud. Isegi kui sellele pääseks ligi, on tuumareaktor peidetud paksu terasest ja betoonist ümbrise sisse ja näeb välja nagu ükskõik milline suur betoonist asi. 

Teel Soome kuulasime Marti Jeltsovi ettekannet. Marti on ametis Fermi Energias ja Keemilise ja Bioloogise Füüsika Instituudis (KBFI). Nagu ta ise ütles, ei ole päris nii, et kes tegeleb tuumajaamadega, on kindlasti tuumafüüsik. Tuumajaama ehitamise ja käitamise juures on lisaks tuumafüüsikutele ja -energeetikutele ametis palju soojus-, arvuti- ja elektriinsenere ning hulgaliselt muid spetsialiste, sh muidugi eri alade füüsikuid. Nagu hiljem välja tuli, on ka majandus- ja kommunikatsioonirahvas väga oluline. 

Päris pikalt sai küsimuste-vastuste ringi keerutatud ümber jalajälgede. Oleme harjunud rääkima süsinikujäljest, st kui palju CO₂ mingid tegevused atmosfääri paiskavad. Esitluses oli Euroopa kaart, kus heledamad riigid on väiksema, tumedamad suurema jäljega. Kõige mustem on Poola, õige veidi heledam Eesti. Füüsikaõpetaja tahaks küsida, kuidas see Eesti tume toon on välja arvutatud, ja näha võrrandeid. Füüsikaõpetaja muidugi seda küsibki ja siis jätkub juttu päris kauaks. Järgmine teema on reaktor, tüübid, kütus, võimsus, jäätmed, ohutus, aga peagi saab aeg otsa ja Megastar müksab õrnalt Helsingi sadama kaid.

Olkiluoto tuumajaama külastamise raskemad osad on korraldus ja pikk sõit. Meie sõidu korraldamiseks kulus idee sünnist kuni väljasõidu päevani umbes aasta. Vanemad kolleegid mäletavad, nagu oleks uitmõte Soome tuumajaamast esimest korda kõlanud juba kümne aasta eest.

Helsingist Olkiluoto külastuskeskuseni on kolm tundi sõitu. Abiks on hea pinginaaber, kellega jõuab kõik ilmaasjad läbi võtta. Näiteks arutada, kuidas saab Soomes teeäärse bensiinijaama poekese automaatkassa panna eesti keeles suhtlema, aga Tallinna südalinna hotellis mõistab chek-in’i robot ainult inglišit. Ja kui leti taga on inimene, ei pruugi olukord parem olla, ehk ainult nii palju, et ta ka vene keelt mõistab.

Jaam on saladusega ümbritsetud 

Tuumajaama külastuskeskuse turvakontrollis saavad füüsikaõpetajad nimelised külalisekaardid paelaga kaela. Olkiluoto kolme reaktorit saame esialgu näha ja pildistada üle lahe. Vaade on äge, aga muidugi tahaks lähemalt näha. Kuulame ära, mida on külastusjuhil öelda. Öelda on tal päris palju ja õpetajatel üksjagu küsida. Lektor on päris hea vastaja. Ühel juhul täpsustab küsimust ja ütleb, et see on saladus. Samas annab hea vihje, kuidas vastuse ikkagi kätte saab, kuigi tema seda otsesõnu öelda ei tohi. Mõnikord kiidab küsimust ja küsijat (Good question), teinekord jääb natuke hätta, aga pakub ikka oma arvamust (I’m guessing).

Sõidame bussiga jaama juurde. Kokkulepe on, et me ei filmi ega pildista. Varemalt olevat see olnud lihtne, hulk ekskursioone marssis lausa hoonetest läbi ja tegi pilte. Kahjuks on maailm muutunud ja kui te arvate, et see on Ukraina või Palestiina sõja pärast, siis arvake uuesti. Olulised muutused tuumajaamade turvareeglites toimusid juba 2001. aasta septembris. Heitnud bussiaknast pilgu reaktori- ja generaatorihoonetele, oleme teel jäätmehoidlasse.

Olkiluoto jaam asub saarel. Maad on neil vähevõitu. Läheduses on ka eramaadele ehitatud elumaju ja üks väikese küla mõõtu asum, kus elavad jaama töötajad, kui on rohkem rahvast kohal, näiteks remondi- ja hooldustööde ajal. Jäätmehoidla ehitati küll sügavale maa alla, aga reeglid ei luba ehitusega mere alla minna ja aluskorra kivimid ei ole igal pool piisavalt terved. Nii jääb hoidla jaoks just nii palju ruumi, et sinna saab kasutatud kütust panna väga kaua. Kui kaua? Sellest on ehk natuke vara rääkida. Seni ei ole lõppladustusse veel midagi jõudnud, aga plaanide järgi juhtub see veel sel kümnendil. Küll aga saime vaadata, kuhu ja kuidas maetakse vähem ohtlikud ja kahtlased jäätmed, mida töö käigus samuti veidi koguneb. Hoidlat, nagu ka jaama ja selle ümbrust, ei tohi väljast pildistada. Kui välisuks on kinni, võib pildistada, palju tahad, ja seda õpetajad muidugi rõõmuga tegid. Väljumisel mõõdeti üle, ega keegi ole radioaktiivseid aineid näppinud. Ei olnud keegi seda teinud ja ega tegelikult oleks saanudki.

Viimase tunni veetsime külastuskeskuse näitusel. Seal sai vaadata, pildistada ja katsuda kõiki asju, mille kohta enne öeldi, et seda ei saa ja toda ei tohi. Näiteks olid seal välja pandud uraani töötlemise vaheproduktid. Kõik järjest, maagist kuni kütusepelletini. Uraanheksafluoriid nägi küll kahtlaselt suhkru moodi välja ja küllap oligi suhkur, aga lugu ise oli hästi esitatud ja õpetajale õpetlik. Olid ka mõned päriselt radioaktiivsed asjakesed, mida õnneks kätte võtta ei saanud, aga võis mõõta Geigeri loenduriga, et veenduda – α-kiirgus täitsa olemas. Kõige rohkem pildistati küll iseendaga, küll teistega, küll niisama maailmakuulsat vasest tünni, milles hakatakse kasutatud kütust matma 100 000 aastaks, nii et ka järgmine jääaeg talle midagi kurja ei tee.

Kuidas meie kogemus klassiruumi jõuaks? 

Päris esimeste küsimuste hulgas oli seegi – kui palju meil koolis üldse tuumareaktorit ja energiat õpetatakse. Õppekavas on need punktid sees 9. klassis ning gümnaasiumi mikro- ja megamaailma füüsikas. Küsimus on pigem selles, kas me jõuame, kas meil on aega selle teemaga tegelda. Õpetaja otsustab ja vastutab − kes teeb, see jõuab!

---

Õpetajate tuumakad küsimused tuumajaamast 

Miks Olkiluotos gradiire ei ole?

Gradiirid on hiigelsuured veidi muljutud tüvikoonusekujulised tornid, mida peetakse tuumajaamade lahutamatuks osaks. Need on jahutustornid ja kui on piisavalt külma vett, siis pole mõtet gradiire ehitada. Olkiluoto asub saarel, nad jahutavad mereveega. Väljavoolukanali pool meri ei jäätu ja seal on tekkinud omamoodi looduslik kooslus, mis pakub huvi teadlastele ja kalameestele.

Kelle oma on Olkiluoto tuumajaam? Kas Soome tuumaenergeetika on erakätes?

Good question! Tuumajaama kui ettevõtte nimi on TVO (Teollisuuden Voima Oyj), aga selle omanik on Soome energeetika- ja tööstusettevõtete konsortsium. Omanike struktuur on kergesti internetist leitav, aga kogu juhtimise ja kasumi teema oleks kindlasti väga põnev, kui ekskursioonile läheksid majandus- või ettevõtlusõpetajad.

Kust saab uraani? Kui meile tuleks oma tuumajaam, oleks sinnagi kütust vaja.

Uraani saab maa seest. Tegelikult on uraani ka merevees, aga selle kontsentratsioon on nii väike, et esialgu on odavam kaevandada. Kui me mingil põhjusel ei taha vaadata Venemaa kaevanduste poole, siis räägitakse, et Kanada ja Kasahstani uraanimaak on päris hea. See on siis maak, järgmiseks tuleb leida töötlemise ja rikastamise tehased. Nii seda kütust saabki. See on hea küsimus, kui ekskursioonile lähevad geograafia- või geoloogiaõpetajad.

Miks me paneme tuumajaama nn roheliste jaamade kirja ja mõnes rehkenduses isegi taastuvenergia allikatega ühe punti?

Tuumajaama eelis võrreldes põletamisjaamadega on see, et suuri tuhamägesid ja settebasseine jaama ümber ei ole. Kaevandamisel segipööratud pinnas ja aherainemäed on siiski olemas ja pole kuigi hea vabandus, et nad on kusagil kaugel. Samuti on vähestegi jääkide hoidmine pikaajaline ja kallis. Siit jälle seesama jalajälje küsimus. Kas suudaks täpselt kokku rehkendada kõik kulud ja kahjud, mis algavad kaevandamisest ja töötlemisest, hõlmavad käigushoidmist, hooldamist, remonti ja lõppevad lammutamise ning jäätmete töötlemise või ladestamisega? Kui lõpuks panna eri elektrijaamad skaalale söepõletamisest kuni hüdrojaamani, kuhu siis jääb tuumaenergeetika? Väidetavalt sinna tuulikute ja päikesepaneelide kanti, aga see on üks lõputu teema. Me ei saanud sellega valmis oma ekskursiooni jooksul.

Kas tuumajaamal tasub üleval pidada külastuskeskust?

Muidugi võib see mõnegi omaniku silmis lihtsalt lisakulu olla. Ehitada, mehitada, kütta ja hoolitseda veel üks maja, mis elektrit ei tooda, vaid lausa kulutab. Soomes peetakse seda siiski heaks mõtteks. Kui väga piltlikult öelda, siis need inimesed, kes tulevad koolivaheajal lastega külla kohvi jooma ja näitusel lustima, suure tõenäosusega ei lähe jaama värava taha plakatitega protestima. Peaks uurima, kas meie oma küpsevas tuumajaama projektis on külastuskeskus juba sees.