SAMMUD ÜHTSE KESKHARIDUSE SUUNAS: KUTSEÕPE NELJA-AASTASEKS
Kutseõppeasutuste reform näeb muuhulgas ette õpiaja pikenemise ja üldainete mahu suurendamise keskhariduse omandamisel. Uurime, kas kutseõppeasutused on muudatusteks valmis ja mida arvavad reformist õppeasutuste juhid.
Haridus- ja Teadusministeerium on saatnud partneritele kooskõlastamiseks õppimiskohustuse ea pikendamise eelnõu, mis puudutab tugevalt ka kutseõppeasutuse seadust. Ministeeriumi selgitusel on kavandatava kutseharidusreformi oluline eesmärk muuta kutsekeskharidus gümnaasiumihariduse kõrval konkurentsivõimeliseks ja atraktiivseks edasiõppimise valikuks, mis võimaldaks lõpetanutel nii edukalt tööturul rakendust leida kui soovi korral ka kõrghariduses õpinguid jätkata.
Muudatusi on kavas rakendada juba 2024/2025. õppeaastal 9. klassi astuvatele õpilastele, mis tähendab, et järgmisel aastal toimub esimene ühine sisseastumine kutse- ja üldhariduskoolidesse. Riigikogu ette peaks uuenduste pakett jõudma aprillis.
HTM on kuulutanud välja ka konkursi, leidmaks eksperdid, kes tuleksid appi kutsekeskhariduse õppekavade üldharidusõpingute mooduleid uuendama. Vastavalt ainevaldkondadele on kavas tööle rakendada kaheksa töörühma, mille valdkondadeks on keel ja kirjandus, eesti keel teise keelena, matemaatika, loodusained, sotsiaalained, võõrkeeled, kunstiained ja kehaline kasvatus.
Vaja on inimesi, raha ja ruumi
Viljandi Kutseõppekeskuse (VIKK) direktor Tarmo Loodus tunnistab, et uute õppekavade koostamine ning sobivate õpetajate, aga ka ruumide leidmine võtab aega, seega ei ole VIKK praegu muudatusteks veel valmis. Pealegi, kui jõustub koolikohustus 18. eluaastani, on oodata senisest rohkem kooli pürgijaid. „Meil on praegu majas ligi 500 kutsekeskhariduse ja sadakond HEV-õppijat,“ nendib Loodus. „Vabu ruume üldainete õpetamiseks pole piisavalt. Meie puhul seab vastuvõtule piirid ka õpilaskodu kohtade arv – uute sisseastujate jaoks on neid sügisel vaid sada.“
Mõistagi läheb kutseõppeasutustel üldainete mahu suurenemisega vaja rohkem üldainete õpetajaid, neid napib paljudes koolides aga juba praegu.
Tarmo Loodus räägib, et kui seni on koolis olnud piisavalt õpetajaid, siis nelja-aastane õpe ja üldhariduse mahu suurendamine kutsekeskhariduse andmisel tooks kaasa õpetajate puuduse, seda eriti reaalainetes. „Meie üldainete õpetajatel pole võimalik töömahtu suurendada, kõik on tööl täiskohaga või poole kohaga pensionärid,“ selgitab VIKK-i direktor, kes rõhutab, et ühtegi ümberkorraldust ei saa teha lisaressurssideta. Kutseharidusreformi ellurakendamisel on vaja juurde nii raha kui inimesi.
Üldiselt töötab suur osa õpetajatest mitmes koolis, seda eriti maapiirkondades. Tarmo Loodus arvab, et koolide koostöö õpetajate leidmisel ja koormuse tagamisel on ennekõike õpetaja tasandil. Ta leiab siiski, et nn mitme pere õpetaja on üldiselt tunniandja, mitte „oma“ kooli õpetaja. „Koolis on aga olulisel kohal koolipere koostoimimine,“ selgitab ta. „Aga eks koolid kasutavad kõik võimalused ära, et õppija koolitee edukalt läbiks.“
2013. aastal, kui üldhariduse mahtu kutseõppes kärbiti, tuli õpetajate koormust vähendada. „Eks tuleb siis koormust suurendada ja uusi õpetajaid leida,“ tõdeb Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor Arnold Pastak, kelle sõnul on paljudel õpetajatel tänapäeval tavaks oma koormust mitme kooli, sealhulgas kutse- ja üldhariduskooli vahel jagada.
Sisemiste ressursside arvelt
Reform paistab olevat paras pähkel pureda kogu kutseharidussüsteemile, sest kuuldavasti tuleb selleks leida lisaraha süsteemi seest. Seega tuleb kutsehariduse andmist optimeerida, näiteks piirata täiskasvanute kutseõppes osalemist, sest minister on toonud välja, et reformi puhul on prioriteediks noored ja need täiskasvanud, kellel kutseoskused puuduvad või kvalifikatsioon aegunud.
Tarmo Looduse sõnul jääks täiskasvanute õppe vähendamisel koolil kutsekeskhariduse õpetamiseks raha vähemaks, sest praegu saab VIKK osa täiskasvanute õppele eraldatud raha kasutada kutsekeskharidusõppe korraldamiseks. Näiteks õpetajate palkadeks.
„Ma ei pea seda õigeks. Oleme kümme aastat edendanud elukestvat õpet, nüüd hakkame seda piirama,“ märgib Loodus. „Meie koolis õpivad täiskasvanud tehnika erialadel. Need on ettevõtjatele vajalikud töömehed, kes õpivad. Seega – meie koolis ei näe ma põhjust kaugõpet vähendada.“
Tallinna Kopli Ametikooli direktor Kaspar Kaugija möönab, et Eestis leidub sariõppijaid, kes astuvad koolist kooli ega tööta pärast õpitud erialal päevagi, aga me ei saa käputäie inimeste põhjal karistada kõiki teisi.
Gümnaasium, kutsekool, kõrgkool …
Läinud sügisel Pärnus peetud Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu seminaril tuli välja, et noored soovivad üldaineid õppida nii palju, et saaksid sooritada riigieksameid. Koolijuhid kahtlevad, kas nelja-aastane õpe ja suurenenud üldharidusainete maht motiveerib edasi õppida soovivaid noori otsustama edaspidi kutsekooli kasuks.
Arvatakse, et parem õpin gümnaasiumis kolm aastat, siis valin, kas lähen kutse- või kõrgkooli. Need keskharidusega inimesed, kes valivad kutseõppe, omandavad kutsetunnistuse tihtilugu ühe aastaga. Ja kutsekoolinoored, kes tahavad edasi õppida, teevad seda praegugi. „Meil teeb sel kevadel riigieksameid pea 50 lõpetajat 200-st,“ märgib Tarmo Loodus. „Nad saavad riigieksamite sooritamiseks lisaõpet. See ongi nende neljas aasta.“
Looduse arvates võiks kohustusliku õpiea pikendamisel pigem kohe kohustuslikule keskharidusele üle minna ja keskharidusega noor saaks omandada kutse pärast seda. Seni on olnud probleemiks, et koolist enne lõpetamist tööle või praktikale läinu ei naasegi kooli. Ehk akadeemiline haridus ei ole paljudele prioriteet.
„Mul pole midagi selle vastu, kui kõik põhikoolilõpetajad lähevad gümnaasiumi, sellise koolikorralduse puhul ei pea kutsekoolid noori kasvatama, vaid neile erialaoskusi õpetama. Paljud gümnaasiumid saaksid juurde õpilasi, õpetajad tööd gümnaasiumis,“ arutleb Loodus.
„Kindlasti on erialasid ja valdkondi, kus õpe peaks kestma neli aastat, aga sellisel juhul oleme seda ka rakendanud,“ sõnab Arnold Pastak Olustverest. „Teatud erialade puhul võib nelja-aastaseks pikendamist kaaluda, aga ei tohiks lajatada laia lauaga.“
Eeldada, et pool või enamgi kutsekooli tulnud noortest suundub edasi kõrgkooli, pole Pastaku hinnangul mõistlik. „80% õpilastest tuleb meie kooli mõttega minna pärast kooli lõpetamist kohe edasi tööjõuturule, mitte kõrgkooli,“ põhjendab Olustvere kooli direktor, kelle hinnangul pole kutseõppeasutus praegugi hariduslik tupiktee. „Ajalugu on näidanud, et 10–20% tahab minna edasi õppima, aga kas on mõistlik suurendada üldainete mahtu ülejäänutel – seda tasub tõsiselt kaaluda. Ka meil saab riigieksamiteks valmistumisel täiendavaid tunde juurde.“
Juurde on vaja ka tugispetsialiste
Ministeerium rõhutab, et praegu katkeb haridustee igal aastal ligi 700 põhikoolilõpetajal ning umbes sama suur hulk langeb esimesel põhikoolijärgse hariduse omandamise aastal välja. Nagu kombeks öelda: osa õpilasi kaob pärast põhikooli haridusest ära.
Kaspar Kaugja küsib kahtlevalt: „Kas nelja-aastasele õppele üleminek lahendab selle probleemi?“ Ja vastab siis ise, et õpilasel jääb koolitee pooleli sotsiaalsete probleemide tõttu – nendest saab pika loetelu. „Kui soovime muudatusi, peaksime alustama põhikoolist.“
Kui kohalik omavalitsus leiab „kadunud“ õpilase üles ja suunab kutsekooli, peab kool hakkama teda lisaks õpetamisele koolieluga harjutama, sest tal on jäänud koolitee ühel või teisel põhjusel pooleli. „See tähendab, et oluliselt on juurde vaja tugispetsialiste,“ teatab Kaugija. „Seda, millist tuge õpilane vajab, saame teada siis, kui oleme ta vastu võtnud, mitte enne. Välja arvatud keeleoskus, mis ilmneb sisseastumisel.“
Teiseks tuleb koolidel hakata Kaugija sõnul pingutama rohkem selle nimel, et nõrgemad õpilased koolist välja ei langeks.
Heiki Raudla
Nagu vihma püüdmine põuas
Kas üleminek nelja-aastasele kutsekoolimudelile ja suurenev vajadus üldainete õpetajate järele ärgitab piirkonna koole koostööle? Mõtteid jagasid Võrumaa Haridus- ja Tehnoloogiakeskuse (EWERS) direktor Eveli Kuklane ja Võru Gümnaasiumi direktor Karmo Kurvits.
Eveli Kuklane usub, et suund nelja-aastastele kutsekeskhariduse õppekavadele tuleb kasuks nii kutseharidusele laiemalt kui ka õppijaile endile.
„Maailm muutub ju kogu aeg paremaks ja targemaks,“ sõnab Kuklane. Kõigepealt tuleb aga läbi mõelda praktilised küsimused ruumide kasutusest õpetajate leidmiseni.
EWERS-ile ja Võru Gümnaasiumile pole koostöö vaid sõnakõlks, nad teevad paljutki koos: näiteks korraldavad toitlustushanget ja vastuvõtuprotsessieelseid tegevusi.
Kui emb-kumb on olnud hädas õpetaja leidmisega, küsitakse ikka, kas teisel on kedagi jagada. Paraku on mõlemas koolis õpetajail täis- või isegi ülekoormus ja jagada keeruline.
Võru Gümnaasiumis õpib praegu 230 õpilast ja õpetajaid on 35. Mõnda üksikut õpetajat, kel on osakoormus, jagatakse juba teise gümnaasiumiga.
„Jagamisest saame juttu teha siis, kui Võrumaal koolivõrk korrastub,“ lausub direktor Karmo Kurvits. „Kui mõned gümnaasiumid muudetakse põhikooliks, tekib meil võimalus võtta õpilasi juurde ja tuleb neljas paralleelklass. Siis on vaja õpetajaid juurde. Mitmes kohas tööampsu tegemine on tuleviku teema, alustades juhtidest.“
„Koolivõrgu korrastamine on positiivse mõjuga, õpetajaid jääb vabaks ja nad paigutuvad sinna, kus on õpetajaist puudus,“ möönab Kuklane. „Aga see on pika vinnaga protsess ja praegu ei saa me küll arvestada, et üldainete õpetajaid niimoodi juurde saame.“
Pole ka teada, mida õpetajad ise sellest arvavad. Tõenäoliselt eelistavad nad õpetada ühes koolis. Noorel õpetajal on esimestel aastatel ühes kohas parem sisse elada. Juba kogenenumana saab ta ka mujal tööl olla, et näha maailma eri nurga alt.
„Õpetajate värbamine on nagu vihma püüdmine põuas,“ võrdleb Kuklane. Üks koostöövõimalus siiski terendab. Kui võrdsustatakse kutseõppeasutuse ja gümnaasiumi kursuste ainemahud, saab vastastikku valikkursuseid pakkuda. See annab õpilastele võimalusi, milleks muidu pole ressurssi.
Eveli Kuklase sõnul on kutsekoolidel märksa kiiremini vaja juurde aga hoopis tugispetsialiste, sest kui õppimiskohustus pikeneb, lisandub kooli õpilasi, kes muidu oleks haridussüsteemist välja läinud. Nendega tuleb tegelda. Teistmoodi lähenemist ja spetsialistide nõustamist vajavad ka need, kes on „vabatahtlikult“ tulnud varem õppima, kuid kellele hakkab kehtima õppimiskohustus 18. eluaastani.
Karmo Kurvitsa hinnangul on vaja eeskätt esmatasandi nõustamist: käehoidmist, inimeseks olemise ja õpetajatega suhtlemise õpetamist. Nõustajad ei pea olema väga spetsiifiliste teadmistega. Seega ei pea kartma, et koolipsühholooge on puudu, vaid tuleb leida inimesed, kes tahaksid olla n-ö suhete hoidjad.
„Selliseid nõustajaid-mentoreid oleks lihtsam koolide vahel jagada. Näiteks koolipsühholoogki võiks olla kahe kooli peale, sest teda on vaja pigem spetsiifiliste juhtumite korral,“ ütleb Kurvits.
„Võiksime julgemalt selekteerida juhtumeid, kus on vaja psühholoogi, ja rohkem panustada esmatasandi nõustamisele,“ lisab Kuklane. „Kuna koolidel on kohustus pakkuda teatud teenuseid, siis värbame kvalifikatsiooniga tippspetsialisti, aga lõpuks peab ta ka üldist taustatuge pakkuma. Selleks ei pea aga olema eriettevalmistusega.“
Mõlemad koolijuhid unistavad aga sellest, et õnnestuks teada saada, kes ja kus on haridussüsteemile selja pööranud õpetajad. Praegu ei saa neid isegi eripakkumistega tagasi meelitada, sest ei tea, kuhu pöörduda. Nad ei loe ju õpetajate otsimise töökuulutusi.
„Meediast paistab õpetajatöö halb ja koormav. Tahaks neile rääkida, kuidas lood tegelikult on,“ sõnab Kurvits.
Sirje Pärismaa
Tartlased teevad midagi täiesti uut
Tartu Kunstikool ja Tartu Rakenduslik Kolledž (VOCO) on loomas nelja-aastast ühist õppekava „Kestlikud tehnoloogiad“. Sügisest käivituval uuel õppekaval on neli suunda: VOCO baasil õpetatakse nutikaid seadmeid ja digitehnoloogiat, kunstikooli baasil multimeediat ja materjaliringlust.
„Teeme uut õppekava uuel viisil, läheneme ökosüsteemipõhiselt, paneme kahe kooli parimate praktikate pealt kokku uued lahendused,“ selgitas Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis. „Tööandjad tahavad nutikaid õpilasi, kaasaegsemaid erialasid. Vana majanduse struktuur enam ei tööta, sest muutused on liiga aeglased.“
Katseprojekti raames loodav õppekava on mahukama üldhariduse osaga, võrdselt väärtustatud on nii teadmised kui oskused. Noored lahendavad ülesandeid tiimides, kasutatakse uusi metoodikaid, nagu disainmõtlemine ja tiimi-coaching. Õppekava raames saab igaüks ise valida.
Õpetajad hakkavad teatud etappidel tööle meeskondades. See ennetab läbipõlemist ja tekitab uusi õpetamispraktikaid. Tiime luuakse ka kahe kooli õpetajaist. Üldaineid lõimitakse erialaainetega.
„Kutsehariduses on juba kümme aastat õppeaineid lõimitud, meil on palju õpetajaid, kes õpetavad tänapäevaselt,“ lausus Kadi Kreis. „Paraku üldhariduses ei teata, kuidas kutsehariduse õpetajad toimetavad, ja vastupidi. Õpetaja karjäärist rääkides tulevad harva välja erinevad karjääriteed. Haridustasemete senisest suuremat koostööd, sealhulgas õpetajate oma on väga vaja.“
Samal ajal õppekava arenduse ja rakendamisega käivitavad kunstikool ja VOCO õpetajate koolituse ja loodavad, et ülikoolid tulevad neile appi.
„Meie suudame katseprojektis ikka endale õpetajaid juurde noppida, aga mure on laiem: kust nad tulevad,“ märkis Kreis. „Vaja on paindlikumat ja lühemat teed, et saada noori õpetajaid. Kui nelja-aastane kutseharidus peab olema individuaalsem, pakkuma rohkem õpiteid, peab ka õpetajakoolitus muutuma.“
Takistusi ja tagasilööke tuleb, aga praegu silmad säravad
VOCO direktori Raini Jõksi sõnul on õpetajate värbamine paras väljakutse, aga tuleb hakkama saada ja näidata, mis on kutsekoolide väärtuspakkumine, et õpetajad tahaksid just sinna tulla. Või siis tuleb õpetajaid jagada – igas üldhariduskoolis pole ju täiskoormust pakkuda.
Avaldusi hakatakse uuele õppekavale vastu võtma juba 1. aprillist, sisseastumiskatsed on juuni keskpaigas, seega käib arendus ülisuurel kiirusel.
„Oleme valmis, et tuleb takistusi ja tagasilööke, aga praegu silmad säravad,“ ütlevad Tartu kutsekoolide juhid.
Tartu Kunstikoolis õpitakse praegu kutsekeskhariduse õppekavadel kolm ja pool aastat. Poole aasta lisandumine ei tekita suuri emotsioone, ütleb Kreis. Küll aga häirib, et kutsehariduse reformi valguses räägitakse eeskätt üldainete mahu suurendamisest õppekavades. Kui paneme juurde kümme tundi matemaatikat ja õpetame vanaviisi, ei juhtu mitte midagi. Üle tuleb vaadata õpetamisviisid ja sisu.
„Suhtun nelja-aastasesse õppesse hästi, kui me teeme seda targalt, aga peab jääma ka lühike tee pääseda kiiremini tööturule ja saada iseseisvaks,“ rõhutab Kadi Kreis. „Kutsekoolid on seisnud kolmeaastase õppe jäämise eest. Minu teada ongi praegu pakutud kompromissvarianti: kolme ja poole aastasest õppest viimane poolaasta on töökohapõhine õpe, praktika.“
Kümne aasta eest, kui nelja-aastased õppekavad läksid lühemaks, nägid kutsekoolid, et on noori, ka nutikaid, kes tahavad kiiremini tööturule. Seega peab selline variant jääma – nii nagu ka võimalus omandada paremad üldpädevused. Samas ei tohi õppureid ka niisama koolis hoida ja venitada.
„Õpe peab olema sisukas, kaasaegne, maailma, ühiskonna ja tööturuga suhestuv, dünaamiline. Tuleb arvestada õpilaste vajadustega, testida muutusi noorte peal ja vestelda vanematega,“ ütleb Kreis.
Tartu Rakenduslikus Kolledžis on praegu mõned erialad nelja-aastased, näiteks IT-akadeemia. Raini Jõks ütleb, et tal pole otseselt midagi selle vastu, et inimesed saavad rohkem õppida ja end täiendada, aga tähtis on see, mida ja kuidas õppuritele pakutakse. Ühiskond ootab nutikaid inimesi.
„Ka meie president räägib ju targast rahvast,“ lisab Jõks.
Kelle probleem on nõrgad õpilased?
Kadi Kreisi häirib üldhariduskoolide sage väide, et nõrgad õpilased on kutsekoolide probleem. Eesti ühiskonnas ongi praegu kehvemate õpilastega toimetamine kutsekoolide õlul.
„Üldharidus ütleb, et me ei taha neid, aga tööandjad ka ju ei taha, nemad ootavad nutikaid, 21. sajandil vajalike oskuste ja muutuvate oludega kohanevaid, kiirelt õppivaid inimesi,“ sõnab Kreis. Kutsekoolide juhid näevad pidevalt põhikoolist tulnud kehva matemaatikaoskuse ja pooliku karjäärinõustamisega õpilasi. Kuid kutsekoolides on suurepärased meeskonnad, kes on õppinud nõrgematega hakkama saama, oskavad neid elus natukegi edasi viia ja aitavad leida õpitee. VOCO-s on näiteks tempo- ja tasandusrühmad nõrgematele.
„Tuleb rääkida vastutusest laiemalt,“ rõhutab Kreis. „Rohkem peaks tegema koostööd, et üldhariduse õpetajad vaataksid, kuidas kutsehariduse õpetajad töötavad. Meil on kahe hariduse vahel ikka sein. Kurvaks teeb ka see, et meedia toidab vanu müüte: paneme üldaineid juurde – probleemid kaovad, kutseharidus lahendab need. Kutseharidus üksi ei lahenda. Peame vaatama, mida saame koos üldhariduskoolidega paremaks teha. Maailm on muutunud, töö ja majandus on muutunud, peame toetama noori, kes viie aasta pärast on töökohtadel, mida praegu veel polegi. Ka uut õppekava loome töökohtadele, mida noored hakkavad looma.
Kui tahame raketti kiirendada, on vaja rohkem kütust. Muudatusi on vaja, aga selleks on vaja ühiskondlikku kokkulepet ja lisakütust.“
Muutuste hinna üle arutletaksegi 21. ja 22. märtsil Tartus toimuval Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu kevadkonverentsil.
Sirje Pärismaa
Miks reformida, kui juba on hea küll?
Triin Laasi-Õige, Haridus- ja Teadusministeeriumi kutsehariduse reformi juht
Kuuldused kutsehariduse reformist 2023. aasta suvel panid kutsehariduse kogukonna kihama. Kuuldused õppimiskohustuse ea pikendamisest on kihama pannud terve ühiskonna.
Küsimused on olnud samad: miks muuta, kui kõik toimib? Või siis vähemalt näib toimivat. Ja kuivõrd selle näilisuse taha ei pruugi alati näha või osata vaadata, siis ongi pannud kavandatavad muutused kas nõutult õlgu kehitama või muutuste vajalikkuses kahtlema.
Omal moel on need reformid omavahel väga tihedalt seotud, kuivõrd kutsehariduse reformimise vajadus kerkis just õppimiskohustuse reformi tuules.
Aga tõesti, miks siis ikkagi senine koolikohustus põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni enam ei tööta ning algatatud on väga põhimõttelisi muudatusi, pikendades õppimise õigust 18. eluaastani?
Koolikohustuse ehk õppimiskohustuse näol on tegemist põhiseadusest tuleneva kohustusega õppida ja kokkuleppelisel tasemel omandada teadmised, oskused, vilumused ja väärtused, mis looksid eeldused ühiskonnas hakkama saamiseks. Praegu kehtiva haridusseaduse kohaselt on selleks kokkuleppeliseks tasemeks põhiharidus. Kusjuures Eesti kuulub pigem lühema kohustusliku õppeajaga riikide hulka. Paljudes teistes riikides on juba õppimiskohustus määratletud kas keskhariduse, kutsekvalifikatsiooni omandamise või 18. eluaastaga.
Põhjuseid, miks peaksime ka Eestis sarnaselt teiste riikidega õppimiskohustust pikendama, on mitu.
Esimene põhjus on suundumus, et üha rohkem noori jääb madala haridustasemega ja kvalifikatsioonita. Põhihariduse omandamise järel õpinguid mitte jätkavate noorte osakaal on kasvanud kolmelt protsendilt viiele, keskhariduse esimesel aastal langeb koolist välja viiendik alustanutest ja keskhariduse omandamise järel ei jätka õpinguid pea 40% lõpetanutest.
Teine põhjus on seotud esimesega. Madala haridustasemega ja kutseoskusteta töötajad on selgelt pidur majanduse arengule. Kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus on majanduse arenguks hädavajalik ning üksnes põhihariduse omandamisest ei piisa edukaks toimetulekuks tööturul ega eraelus.
Arvestades seda, kui aeglase mõjuga on muutused haridussüsteemis, on tarvis tegutseda võimalikult kiiresti, et anda juba tänastele noortele eluks kaasa parem haridus ja ettevalmistus eelseisvaks eluks. Oluline on seejuures teadvustada, et praegused põhikoolilõpetajad jäävad hõivesse veel vähemalt 50–60 aastaks, mistõttu on oluline varustada neid selliste tulevikku vaatavate teadmiste ja oskustega, mis teeniksid neid võimalikult kaua.
Seega on õppimiskohustuse pikendamise eesmärk suunata noori jätkama õpinguid pärast põhihariduse omandamist, et luua paremad eeldused elus hakkama saamiseks.
Nüüd tuleb mängu kutseharidus. Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest on Eesti põhikoolilõpetajate edasiõppimisvalikud tugevalt kaldu gümnaasiumihariduse kasuks. Visalt on püsinud muster, et 70% jätkab õpinguid gümnaasiumis ja 25% kutseõppeasutuses. 5% ei jätka õpinguid üldse ja kirjutab end suure tõenäosusega kogu eluks vaesusriski.
Põhjuseid gümnaasiumihariduse eelistamiseks on mitmeid, sh noorte vähene valmidus langetada edasiõppimise otsus. Meie praegune kutseharidus on loodud kiirteeks tööturule.
Aga kas noored, kelle arusaam sellest, mida nad elult tahavad ja kuhu jõuda soovivad, on alles kujunemisjärgus, on ikka valmis sellele kiirteele astuma?! Kiirtee tööturule võib sel puhul pigem peletada.
Praegused kutsekeskhariduse õppekavad on väga selgelt suunitletud konkreetse ameti õppimisele. Kui noor pole eriala valides oma otsuses kindel, on katkestamine kiire tulema.
Olukorras, kus ei osata otsustada, pakub gümnaasium ajapikendust selgusele jõudmiseks. Kahjuks süveneb suundumus, et eriala õppimise ja oskuste omandamiseni gümnaasiumilõpetajad ei jõua, suundudes tööturule tühja oskuste tööriistakastiga.
Tulles tagasi õppimiskohustusliku ea pikendamise juurde, siis riik ei peaks hoolitsema mitte ainult noorte põhiharidusejärgse edasiõppimise eest, vaid sisustama ka õpitee valikuid moel, et need teeniksid õppijat võimalikult hästi ja kaua.
Just selle lähteülesande pinnalt hakati 2023. aasta sügisel kutsehariduse reformi sisustama.
Kutsehariduse reformi eesmärk on muuta kutsekeskharidus võrdväärseks alternatiiviks gümnaasiumiharidusele, mis võimaldab nii tööturul edukalt toime tulla kui loob ka eeldused õpingute jätkamiseks kõrgkoolis.
Et kutsekeskharidus võimaldaks lisaks tööturule suundumisele ka edasi õppida, suurendatakse õppekavades üldharidusõpingute mahtu määral, et keskhariduse õpiväljundid oleksid võrreldavamad gümnaasiumiharidusega. See võimaldab noortel saada parema üldharidusliku ettevalmistuse eluks ja sooritada väärikalt riigieksamid. Paremat üldhariduslikku ettevalmistust eeldavad üha keerukamaks muutuvad tööülesanded eri kutse- ja erialadel, mistõttu ei saagi kutsekeskharidusele läheneda enam eelkõige erialaoskuste vaates. Senine üldhariduse miinimum kutsehariduses noort tulevikus piisavalt ei teeni. Suurema üldharidusõpingute mahu arvelt pikeneb õppekavade nominaalne kestus 3,5–4 aastani.
Sellele, et praegune kutsekeskharidusõpe ei toeta edukaks toimetulekuks ja elukestvas õppes osalemiseks piisavalt õppijate üldpädevuste – mõtlemise, suhtlemise ja enesejuhtimise – arengut, viitavad nii tööandjate tagasiside kui OSKA raportid.
Märgiliseks muutuseks on ka seniste valdavalt ametipõhiste õppekavade muutumine valdkondlikeks ning uute tulevikuoskustele ja -erialadele suunatud õppekavade loomine. Selmet valida kohe konkreetne eriala, võimaldavad uued laiapõhjalised valdkondlikud õppekavad alustuseks valdkonda tundma õppida ning võtta alles õpingute käigus valikõpingute kaudu suuna meelepärasele spetsialiseerumisele. Nii muutub õppija õpiteekond personaalsemaks ja kätkeb senisega võrreldes nii küpsemisaega kui võimaldab vajadusel ka käiku vahetada.
Käiguvahetusi peab uus kutsekeskharidus võimaldama üldkeskharidusega. Seda toetab suurem sidusus kokkuleppelise keskharidusega komponendiga, mis tuleb senisest võrreldavam. Võrreldavust toetab asjaolu, et kokku on lepitud kutsehariduse ainepunkti ja gümnaasiumi kursuse omavaheline suhe. See loob selgelt lihtsama aluse nii koolide koostööle õppe rikastamiseks valikutega kui annab õppijale ka suurema vabaduse läbida õppekava raames mitmesuguseid kursusi, sh huvi- või kõrghariduses.
Kokkuvõttes võib öelda, et kutsekeskhariduse väärtuspakkumine muutub rikkalikumaks, valikuvariantide rohkemaks, personaalsemaks ja pikemaks. Kahtlemata on sellel kõigel hind.
Suunamaks ressursse just noortele suunatud õppesse, vaadatakse kutsehariduse reformi raames ümber täiskasvanute tasuta tasemeõppes õppimise õigus. Elukaareülene kutseharidus on selgelt Eesti tugevus ja seda tuleb hoida. Küll aga on sellele võimalik seada eesmärgipärasusest tulenevalt uus raam. Raam, mis tasuta kõrghariduses on juba aastaid. Nii muutub ka kutsehariduses tasuliseks eelkõige korduvõppimine ja rakendub põhimõte, et üks tasuta keskhariduse järgne õppekoht korraga. Tasuta saab õppida juhul, kui eelmisest õppimisest on möödas vähemalt viis aastat kutseõppe puhul ja kümme aastat kõrghariduse puhul. Õppekulu hüvitamise nõue kohaldub juhul, kui õppija on kahel korral tasuta õppe katkestanud ja astub uuesti õppesse, ning juhul, kui õpitakse mitte-eestikeelsel õppekaval.
Kindlasti ei võta see täiskasvanutelt õppimise võimalust, küll aga korrastab õppimise õigust, luues vabanevate ressursside arvelt õppekohti just neile noortele, kes õppimiskohustuse reformi tulemusena peavad senisest kauem õppima.
Arvestades asjaolu, et kutseharidus ei ole olnud Eestis noorte hulgas esimene eelistus, on reformis kahtlejaid. Nad ei ole veendunud, et uus, rikkalikum ja personaalsem kutseharidus suudab aastakümneid püsinud eelistusi muuta.
Nii nagu me oleme inimestena erinevad, on erinevad ka meie õpiteed. Kuna õppimiskohustus laieneb kõikidele, peab nende erisustega arvestama, et iga laps leiaks endale sobiva õpitee. Vaadates otsa tänasele statistikale, võib üsna julgelt väita, et paljud lapsed ei ole seni kas leidnud või valinud enesele õiget rada. Miks muidu on katkestamise numbrid sedavõrd suured? Tugevdades ja nüüdisajastades kutsekeskharidust, teeme väga suure sammu lähemale sellele, et gümnaasiumiharidusele tekiks tugev alternatiiv. Alternatiiv keskhariduse omandamiseks nendele noortele, kellele sobib rakenduslikum haridus. Alternatiiv, mis annab rohkem oskusi, rohkem teadmisi ja seeläbi rohkem valikuid eneseteostuseks ning elus hakkama saamiseks.
Lisa kommentaar