Ajakirjanik Romi Hasa läks kooli suure entusiasmiga ning sai esimesed aastad ainult viisi. Enda sõnul oli ta ehk isegi liiga innukas. Lahendas kodus igavusest töövihikus ülesandeid ette ning tõstis kogu aeg tunnis kätt. Ükskord ütles õpetaja lausa, et Romi, me teame küll, et sina tead, aga tahame teada, kas ka teised teavad. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Kuna olin püüdlik ja tubli, oli mul koolis kohati liiga lihtne. Ajasime pinginaabriga tunnis palju juttu. Siis mõtles õpetaja meile välja kõige kohutavama karistuse, mida oskas – pani meid poistega istuma. Praegu tundub see väga naljakas. 

Mul on algklassidest head mälestused. Tagantjärele loen ja kuulen, kui oluline on lapse koolikogemuse puhul tema esimene klassijuhataja. Meie õpetaja oli leebe, kannatlik ja rahulik, samas nõudlik. Tunnis oli alati kord, kõik töötasid. Alles tagantjärele olen aru saanud, kuidas mul vedas. 

Milline teismeline sa olid?

Olin ka siis pigem selline … võib-olla isegi igav, mul ei olnud suuri probleeme. Ma ei korraldanud vanematele ega õpetajatele mingeid skandaale. Hinded olid head, käisin isegi olümpiaadidel. Tegelesin oma trennide, kunstikooli ja keeletekooliga. Kõik sujus, kool meeldis ja väga toredad sõbrad olid, kellega suhtlen senimaani. 

Milles sa tugev olid? 

Olümpiaadil käisin inglise keeles. Olin väga hea kirjandite kirjutaja. Reaalkoolis oli meil ka väga tugev matemaatika, keemia ja füüsika. Praegu tundub see lausa uskumatu, aga mäletan, et lahendasime sõbrannadega 8. klassis võidu füüsikaülesandeid. Oli väga rahuldustpakkuv saada õigeid vastuseid. 

Lõpetasin medaliga, mul oli ainult üks neli. Täpselt ei mäleta, aga kahtlustan, et see võis olla bioloogia. Ma ei teinud medali nimel ekstra pingutust, see kuidagi lihtsalt kujunes nii. 

Mis tundidesse sa väga hea meelega ei läinud?

Popitaja ma ei olnud, käisin enamasti ikka kohal. Tegelikult ei olnud mulle ükski aine väga vastumeelne. Eks tüdrukutel oli ikka nii, et kehalise kasvatuse tunnis ei meeldinud korvpalli mängida, sest mõni tüdruk küünistas. Oli ka neid, kes ei tahtnud kehalise kasvatuse tundi minna, kuna see oli liiga kontaktne ja füüsiline. 

Kas tööõpetus meeldis sulle?

Tagantjärele tundub lausa uskumatu, aga reaalkoolis oli väidetavalt nii, et heade hinnetega tüdrukud said käia sekretäri- ja masinakirja tundides, halbade hinnetega tüdrukud pidid õppima kodundust. 

Kõik sokid ja muud asjad sain ka tehtud, aga põlle õmbles valmis ema. Loodan, et mu tööõpetuse õpetaja ei pahanda, kui seda nüüd lehest loeb. 

Poistel oli ka sõiduõpetus. Võib vaielda, kas see oli hea või halb, aga traditsioonilised soorollid olid paigas – tüdrukud küpsetasid ja kudusid, poisid õppisid veoautot juhtima. 1990. aastatel ei tekitanud see küsimusi. 

Mida pead tagantjärele vaadates kõige väärtuslikumaks, mille koolist kaasa võtsid?

Reaalkoolis on üle keskmise tugev oma kooli vaim. Isegi praegu tunnetan seda, kui mõne reaalkooli lõpetanuga tutvun. Olen märganud, et inimesed võtavad sind siis kuidagi omaks. Eriti märkan seda meessoost vilistlaste puhul. Käisin just vilistlaste kokkutulekul ja seal oli umbes 80% mehi ja 20% naisi. Võib-olla mehed tunnetavad kooli olulisemana kui naised. 

Sain koolist kaasa ka üle keskmise harjumuse teha kõik oma ülesanded ära. 1990. aastatel ei seadnud õpilased õpetaja antud ülesannete või koduste tööde vajalikkust küsimuse alla. Mida õpetaja ütles, see tehti ära. Praegu kuulen teinekord oma tütart argumenteerimas mingite õpetaja seiskohtade vastu. Mulle tundub, et tänased õpilased julgevad palju rohkem oma peaga mõelda. 

Minu lapsed käivad kõik eri koolides. Kõige vanem käib reaalis, keskmine läks tuliuude Pelgulinna Riigigümnaasiumisse ja kõige väiksem käib MUBA-s. Kontrast on väga suur. Kaks last käivad koolis, mida kaks aastat tagasi veel maamunal ei olnudki, aga üks käib pika ajalooga koolis, kus pea iga nädal toimuvad traditsioonilised üritused. Täpselt needsamad mis minu ajal. Ühelt poolt on selline ajalugu väga äge, aga samas tundub Pelgulinna direktor mulle kui värske tuul. Muidugi on Pelgulinnas sellist alguse paikaloksumist, aga igal juhul on see kool hästi kihvti vaibiga. 1. septembril tundsin direktori kõne ajal, et tahaksin ise sinna õppima minna. Kool on avatud kõikidele uutele asjadele täiesti uuel moel. 

Su lapsed käisid varem koolis Soomes. Mis on kõige märkimisväärsemad erinevused võrreldes Eesti koolidega?

Soome vanemad, kelle laps läheb 1. klassi, ei seisa stressi ega katsete ees. Lõviosa lastest läheb piirkonnakooli, igal lapsel on seal koht olemas. Nad viiakse sinna 8. augustil või millal iganes kooliaasta algab, ei panda isegi pidulikke riideid selga, vaid 1. klassi juntsud lähevad kooli suvilariietes ja crocsides. See tundus mulle täiesti šokeeriv (naerab). See on ikka suur erinevus.

Soomes ei ole avalikke koolide edetabeleid. Minu kolleeg, kelle poeg käib ühes Harjumaa külakoolis, avastas sellest edetabelist, et see kool on eelmise aastaga võrreldes 20 kohta allapoole kukkunud. Ta viskas õhku küsimuse, mida ta nüüd siis tegema peaks, kas oma lapse sealt ära võtma. Või sattus neil olema lihtsalt kehvade hinnetega lend? Mida selle infoga nüüd peale hakata? 

Intervjueerisin oma saates Liina Kersnat, kes ütles õigesti: see, et lapsi valitakse kooli kuue- või seitsmeaastasena, ei ole okei. Tean kasvõi enda laste puhul, et mõni laps areneb hiljem. Tuttavate pojal oli kuni 6. klassini null huvi õppimise vastu, praegu aga kütab ta juba olümpiaadidel. Sa ei tea kunagi, millal see klikk käib. Lapsevanemad on hullumas. Paljud mu tuttavad arutavad, kuhu end sisse kirjutada, et laps soovitud kooli saada. Kuuldavasti võtavad need, kellel rohkem raha, eraõpetajad, kes mitte ei õpeta lapsi, vaid drillivad neid koolikatseteks. Enam-vähem ju teatakse, mida katsetel testitakse. Mõnikord on ebaõnnestumine aga vaid väikses asjas kinni. Mul ei märganud üks lastest koolikatsetel õigel ajal, et ühel leheküljel oli veel ülesandeid, ei jätnud nende jaoks aega ning need jäidki tegemata. Me ei saagi kunagi teada, mil moel see oleks teda mõjutanud, kui ta oleks need ära teinud ja mõned punktid rohkem saanud. 

Kahe maa koolide erinevus on ka see, et kui minu lapsed said Soome koolis õpetajalt kontrolltööd tagasi, ei öeldud kunagi avalikult, kes mis hinde sai. Ise näen seda kahe otsaga asjana – kui sa ei tea, kas oled klassis targemate, keskmiste või nõrgemate hulgas, ei pruugi sa osata ennast positsioneerida. Mul on võib-olla lihtne rääkida, olen olnud viieline ja tubli. Vaatenurk on teistsugune kui sellel, kel ei lähe nii hästi. 

Kas see vastab tõele, et Soomes lastele kodutöid ei jäeta?

Minu lapsed väidavad, et Soomes anti koduseid ülesandeid vähem ja et Soomes elades oli neil rohkem vaba aega. Võib-olla tuleneb see sellest, et nad õppisid siis nooremates klassides, ma ei tea. Igaks juhuks ei julge ma põhjapanevat võrdlust teha. 

Mida muudaksid Eesti kooli juures?

Olen kindlasti mõjutatud jaanuarikuise streigi sõnumist, et õpetajate palk ei ole võrreldav nende vastutuse ja väärtusega ühiskonnas ning raske on leida noori, kes tahaksid tulla kooli tööle. 

Soovin, et ühiskond ja vanemad mõistaksid, mida ja kui palju õpetajad teevad. On väga kerge õpetajaid hukka mõista. Ei nähta, et lisaks aine õpetamisele tegelevad nad nad ka laste psühholoogiliste või lausa psühhiaatriliste probleemidega. Aga ka näiteks veipimisega. Arvan et vanemad ei saa siiani aru, kui suur probleem see on. 

Koolides on vaja rohkem tugipersonali: logopeede, psühholooge. Soovin, et et õpetajatel oleks töörahu ja parem palk. Et nad saaksid rahulikult õpetada, mitte ei peaks olema veibipolitseid või kellegi mobiilikasutamise minutilugejad. 

Üks suur erinevus varasest ajast on see, kui palju on vanemad kooli ja teiste vanematega kontaktis. Kui mina koolis käisin, vahetas mu ema terve mu kooliaja jooksul võib-olla üksikuid lauseid minu klassiõdede vanematega ja õpetajatega. Tundub, et tänapäeval on emad õhtuti ainult mingites vestlusakendes. Ükskord võtsin ka ise vestlusest osa: seal tõstatati teema, et kellegi 7. klassis käiv tütar oli kahelnud bioloogiaõpetaja pädevuses. Emad kütsid end üles ja vist isegi pöördusid direktori poole, et midagi tuleb ette võtta. Mõtlesin, et need emad ei ole ju pedagoogi haridusega ja nad ei olnud ka seal tunnis. Tõenäoliselt oli seal midagi, mis sellele lapsele ei meeldinud, aga kuidas see asi eskaleerus paari õhtuga!

Kuulen, et vanemad kirjutavad 24/7 õpetajale kirju. Nõukaajal oli kool õpilase ja õpetaja suhe. Ei olnud nii, et vanemad käsitlesid õhtuti kooliga seotud nüansse. Aga eks õpetaja saab panna ise ka paika, millal ta kättesaadav on. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja oskab panna õpilased vaimustuma oma ainest. Seda oskust on ilmselt raske õppida. Sama asi on ju ka ajakirjanikutööga – keegi ei viitsi kuulata igavat intervjuud. Keegi ei viitsi kuulata ka igavat tundi. Ideaalne õpetaja on sütitav.

Näiteks oli mul lausa fenomenaalne matemaatikaõpetaja, kes on praegu minu tütre klassijuhataja. Käisin hiljuti lastevanemate koosolekul ja istusin samas klassiruumis, kus omal ajal matemaatikat õppisin. Sama õpetaja oli tahvli ees, ainult, et nüüd olin ma lapsevanema rollis. See matemaatikaõpetaja on oma ihult ja hingelt oma õpilaste ja ainega. Kuulsin, kui ta ütles oma õpilastele, et saadab neile õhtul uued ülesanded ja need on nii põnevad! Ta ütles seda täiesti siiralt. 

Mis on sinu sõnum Eesti õpetajatele? 

Õpetajatöö on väga raske, aga kui saad oma õpilastega kontakti, kui keegi tänu sinule väikse sammu edasi astub, saad palju ka tagasi. Mäletan väga hästi oma 1. klassi õpetajat. Mäletan isegi, mis riided tal 1. klassi aktusel seljas olid. Õpetajate roll on ülitähtis.

Kõik lapsevanemad ei mõtle nii nagu need, kes teid õhtuti Messengeris ründavad. Suurem osa vanematest saab aru, et õpetajate töö on hästi keeruline. Arvan, et kuigi lapsevanemad seda alati välja ei näita, on nad tegelikult ülitänulikud. Ja lapsed ise ka.