Eelmise aasta lõpus tähistasid logopeedid kaht olulist tähtpäeva: logopeedilise teraapia algusest Eestis möödus sada aastat ning Eesti Logopeedide Ühing sai 35-aastaseks. Sel puhul toimus konverents ning koostöös tervishoiuministeeriumiga avati mobiilne mininäitus meie logopeedia ajaloost ja tänapäevast. Logopeedia erialale oli pühendatud ka ajakirja Eripedagoogika eriväljaanne. 

Õpetajate Lehele andsid sel puhul intervjuu Tallinna Kiikhobu ja Pallipõnni lasteaia logopeed, Eesti Logopeedide Ühingu eestseisuse vanem Helje Möller ning Siiri Kliss, kes töötab logopeedina Tallinna Asunduse Lasteaias ja Ääsmäe Põhikoolis ning juhtis logopeedide ühingut aastatel 2019–2022.

Eesti logopeedia alguseks loetakse aastat 1923, mil ajakirjas Eesti Arst ilmus teadaolevalt esimene kogelemise põhjusi analüüsiv artikkel, autoriks dr Konstantin Lellep, ning Tartu Ülikooli närvikliinikus alustati dr Viktor Hioni eestvedamisel patsientide logopeedilise raviga. Esimesed kõnele ja häälele tähelepanu pöörajad olidki arstid: neuroloogid, psühhiaatrid, kõrva-kurguarstid, samuti õpetajad, sealhulgas kirikuõpetajad. 

Eesti logopeediat on palju mõjutanud kurtide õpetus ehk surdopedagoogika. Esimene kurttummade kool Eestis asutati 1866. aastal Vändras. Õppeaeg oli kaheksa aastat, millest esimesed neli õpiti peamiselt hääldamist ja kõnelemist ning järgmised neli üldharidusaineid. 

Eesti esimesed erialase väljaõppe saanud logopeedid olid Linda Rõuk, kes 1950. aastatel õppis surdopedagoogikat Moskva Pedagoogilises Instituudis, ning Lea Nurkse, Adeele Palm ja August Karu, kes lõpetasid logopeediakursused Peterburi Herzeni-nimelises ülikoolis. 

Ajal, mil Linda Rõuk oli haridusministeeriumis pealogopeedi ametis, saadeti tema eestvedamisel aastast 1960 kolmel aastal riigi toel kokku 18 noort Moskva Pedagoogilisse Instituuti surdopedagoogikat, logopeediat ja oligofrenopedagoogikat õppima. Enamik neist asus tagasi tulles tööle logopeedina.

Tallinna Pedagoogika Kooli ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi õpetajakoolitusele lisandus õppeainena logopeedia, mida loeti alushariduse kasvatajatele. Kasvatajad pidid oskama hinnata lapse kõnet ning andma esmased teadmised häälikuseadest ja kõnearendusest. Logopeedia alustalad olid logopeediline rütmika, õppimine muinasjuttude ja luuletuste kaudu, töö kogelusega.

Väga oluline nimi Eesti logopeedias on Lea Nurkse, kes tõi Eestisse väikelaste kõne uurimise ning pidas väga tähtsaks kõne arendamist luuletuste ja juttude abil. Lea Nurkse üks parimaid õpilasi oli Ester Lepik, kellest sai tema töö jätkaja.

1965. aasta algul loodi haridusministeeriumi juurde ühiskondlik logopeedia sektsioon, mis suunas ja arendas logopeediat järgmise aastakümne jooksul.

1966. aastal moodustas Ester Lepik lasteaias esimese kogelejate rühma, millele hiljem lisandusid kõnepuudega laste rühmad. Lasteaedades sai alguse logopeediliste rühmade loomine.  

Ester Lepiku panus logopeedia valdkonda on hindamatu. Just tema leidis, et logopeede tuleb hakata koolitama Eestis. Et Nõukogude Liidus õppisid logopeedid õpetajatega koos pedagoogilistes instituutides, olnuks loogiline valik Tallinna Pedagoogiline Instituut. Ester Lepik seevastu oli veendunud, et kuna logopeedia on tihedalt seotud meditsiiniga, tuleb logopeede koolitada Tartu Ülikoolis, kus on arstiteaduskond. 1968. aastal loodigi Tartu Ülikoolis defektoloogia osakond, kus õppisid eripedagoogid ja logopeedid koos. 1991. aastal võeti vastu esimene lend, kes pärast teist kursust lahknes. Osakond on kuulunud nii ajaloo-, filosoofia- kui ka sotsiaalteaduskonda ning on praegu haridusteaduste instituudi osa. 

Logopeedia eriala lõpetanud on läinud valdavalt tööle lasteaedadesse ja koolidesse, aga ka polikliinikutesse ja haiglatesse, õppenõustamis- ja rehabilitatsioonikeskustesse.

Oluline aasta oli 1988, mil loodi Eesti Logopeedide Liit. 1990. aastatel hakkasid tekkima õppenõustamiskeskused. 1991. aastal hakkasid logopeedid Soome eeskujul tegelema imikute neelamis- ja söömishäiretega. Murdeline sündmus oli 2001. aastal alternatiivkommunikatsiooni jõudmine Eestisse, et aidata raske puudega lapsi. 

2000. aastal hakati paigaldama sisekõrvaimplantaate, mis muutis kurtide laste elu tundmatuseni. Esimene logopeedilist abi pakkuv erakliinik Eestis loodi 2017. aastal.

2019. aastast tõusid logopeedi kutsenõuded ning enam ei eristata kliinilisi ja mittekliinilisi logopeede, sest kõik logopeedikutse taotlejad peavad olema neelamishäiretes pädevad.

Kas logopeedi töö on ajaga palju muutunud?

Helje Möller: Ühest küljest on muutunud, samas on paljud põhimõtted jäänud samaks. Endiselt uurib logopeed lapse hääldust, sõnavara, lauseehitust, grammatikat, kõne mõistmist, jutustamise ja kirjaliku kõne oskust. Endiselt kasutab ta häälikute seadmisel sondi ja osa tööst tehakse peegli ees.

Kõneteraapia käib ikka mängu kaudu jutukeste, piltide, laua-, kaardi- või täringumängude abil ning igal tegevusel peab olema konkreetse diagnoosiga seotud teraapiline eesmärk. 

Diagnoosimine on muutunud täpsemaks ning on lisandunud diagnoose, mille puhul teraapia erineb vanast traditsioonilisest lähenemisest. Ning kui omal ajal tegeles logopeed peamiselt häälduspuuetega, siis praegu räägime rohkem üldisest keelearengust, kommunikatsioonist, suhtlemisoskustest. 

Siiri Kliss: Aja jooksul on logopeediale tekkinud juurde kõrvalharusid ja spetsialiseerumist on rohkem. 

Helje Möller: Kuna Eesti on väike riik, siis ei ole siin liiga kitsas spetsialiseerumine võimalik ega ka mõistlik. On riike, kus on olemas eraldi häälikuseade spetsialistid, näiteks r-hääliku või s-hääliku seadmise, lugemise-kirjutamise spetsialistid jne. Eestis peab logopeed oskama väga erinevate kommunikatsiooniprobleemidega lapsi ja täiskasvanuid aidata. Samas on igal logopeedil mingi valdkond, milles ta on eriti tugev.

Kust läheb logopeedia ja eripedagoogika piir?

Siiri Kliss: Neis kahes erialas on palju kattuvat, aga kõige üldisemalt öeldes arendab eripedagoog rohkem kognitiivseid protsesse – taju, mälu, mõtlemist, tähelepanu – ning logopeed kõnet. Eripedagoogilisi oskusi omamata on logopeedil sageli raske lapsega kontakti saada ja oma tööd teha.

Helje Möller: Kuna logopeede ja eripedagooge on pikka aega koos õpetatud, teavad logopeedid palju eripedagoogikast, ja vastupidi. 

Milliseid töövahendeid logopeed kasutab ja kas millestki on puudus?

Helje Möller: Algusest peale on logopeedid ise töövahendeid teinud: joonistanud, lõiganud, liiminud, valmistanud terveid pildisarju, raamatuid, mängukomplekte. Kui hakkasime ajalugu uurima, tuli välja, kui palju logopeedidel neid alles on. 

Siiri Kliss: Pildimaterjali on tõesti hästi palju, esemelisi vahendeid, nagu mängumajad, nukud, nukuserviisid, koduloomad, millega tegevusi läbi mängida, võiks olla rohkem. Tegelikult ajab ükskõik milline pilt või mänguasi asja ära. Olen ka tudengitele öelnud, et pole tähtis, millise mängu ta valib, tähtis on, mida ta sellega lapse aitamiseks teeb. Logopeed võib ühe ja sama mänguga töötada paljude lastega, lihtsalt iga lapsega tuleb teha erinevat asja. Logopeed peab töövahendite valikul olema väga loominguline.

Helje Möller: Suur puudus on standardiseeritud testidest. Meil on olemas 2–3-aastaste laste sõeltest, psühholoogide koostatud saja sõna test, 3–4-aastaste kõne test, 5–6-aastaste kõne test, mis on juba üsna vana.

Siiri Kliss: Ka 1. ja 2. klassi õpilaste keele- ning 3. ja 6. klassi õpilaste lugemispädevuse hindamiseks on normeeritud ja standardiseeritud testid. Teste on vaja eeskätt algajatele logopeedidele, et nende abil hinnata, mida laps mingis vanuses oskab ja mida mitte. Samas ei anna ükski test lõplikku vastust, vaid aitab logopeedil üles leida valdkonna, mida edasi uurida. 

Kas õpetajad peaksid samuti logopeediaga kursis olema?

Siiri Kliss: Kindlasti. Kui õpetaja on valdkonnaga kursis, oskab ta valida oma kõnemustri lapse tasemele vastavalt. Kui lapse kõne on algtasemel, ei saa rääkida temaga laiendatud lausetega, vaid tuleb suhelda nii, et laps saaks aru.

Helje Möller: Kõige kurvem lugu on õpikutekstidega. Koolides on üha rohkem lapsi, kellel on raskusi kõne mõistmise ja lugemisega, lisaks muukeelseid lapsi, kelle eesti keele oskus on halb. Logopeedide ühing on koos eripedagoogide liidu ja Tartu Ülikooli õppejõududega haridusministeeriumi ametnikega kohtudes tõstatanud teema, kas oleks võimalik teha õpikuid ka lihtsamas keeles. Paraku on õpikute väljaandmine kirjastuste pärusmaa. Kui on soov teha lihtsamas keeles õpikut, tuleb oma äriidee mõnele kirjastusele maha müüa. Isegi kui mõni kirjastus on valmis selliseid õpikuid tegema, on järgmine mure, kust leida selleks pädevad tegijad. 

Kui palju on Eestis logopeede ja kui populaarne see eriala on?

Siiri Kliss: 2023. aastal töötas lasteaedades, koolides, nõustamiskeskustes, polikliinikutes, haiglates, erakliinikutes ja rehabilitatsiooniasutustes kokku umbes 600 logopeedi. Kuna abivajajaid on rohkem, on paratamatus, et paljud logopeedid töötavad mitmel ametikohal. 

Tundub siiski, et eriala muutub populaarsemaks. Esiteks on see huvitav, teiseks leiavad selle eriala lõpetanud kindlasti tööd. 

Millisel tasemel on meie logopeedid teiste riikidega võrreldes?

Helje Möller: Arvan, et täitsa keskmisel tasemel. Suurtes riikides on lapsi, ülikoole ja tudengeid rohkem, tänu millele saab seal rohkem teadustööd teha. Eesti eelis on väiksus ja reageerimise kiirus. Meie logopeedid on õpihimulised, korraldame palju koolitusi ja kutsume koolitajaid ka välisriikidest. Välisriikides kongressidel käies ja ettekandeid kuulates tekib tihti ahaa-elamus – me juba teame seda!

Logopeedia saja aasta juubeli puhul valmis ka näitus, kus seda näha saab?

Helje Möller: Näitus on olnud väljas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ning Laagna ja Kännu-Kuke raamatukogus. Praegu saab seda näha Tallinna Kannikese lasteaias, edasi liigub näitus ministeeriumite ühishoonesse Suur-Ameerika tänaval ning seejärel Tallinna Tehnikaülikooli raamatukokku.