2022. aastal jaanuarist kuni juunini oli Tallinna Mudila lasteaias Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi agentuuri noortevahetuse projekti kaudu vabatahtlikuna ametis Tanya Weisz. Tanya on 24-aastane ja elab Prantsusmaal väikeses Douarnenezi linnas, mis asub samanimelise lahe lõunakaldal. Ta on õppinud kirjandust ning tegelenud austrikasvatusega.

Tema vabatahtliku teenistusaja sisse Eestis jäi koos teiste projektis osalenud noortega palju toredaid sündmusi, kuid paraku ka Ukraina sõja algus ja jätkuv koroonakriis. Lasteaias töötamise kõrvalt käis Tanya aeg-ajalt abistamas Ukraina sõjapõgenike lapsi Niine tänava vastuvõtu lastetoas, lisaks tegutses Ukraina noortega kunstitöötubades.

Mudila lasteaia Linnupoegade rühmas oli Tanya peamine tööülesanne rühmaõpetajaid abistada. Ta tegi kõike, mida rühma õpetajadki: aitas valmistada ette tunde ning meisterdamis- ja kunstitööde tegemiseks vajalikke materjale, mängis ja tegutses koos lastega nii toas kui õues. Samuti abistas ta õppetöös lapsi, kes vajasid teistest rohkem tuge. Tanyale meeldib väga joonistada, ja nii joonistaski ta pea iga päev koos lastega midagi toredat. Laste jaoks oli põnev, kui ta ühel päeval jutustas neile oma kodukoha paljudest tuletornidest. Loo lõpetuseks aga õpetas lapsi tuletorni meisterdama. 

Kuna Tanya kodumaal Prantsusmaal on väga hinnas imeõhukeste pannkookide kreppide (prantsuspäraseltcrêpes) tegemine, valmistas ta aeg-ajalt ka lastele rühmas pannkooke. Eestisse tulles olid tal kolleegidele külakostiks kaasas tema ema kohvikus küpsetatud ehtsad krepid, millega õpetajad maiustada said. 

Eesti sünnipäeval, kui lapsed rääkisid rühmas Eestimaast ja oma kodust, jutustas Tanya neile inglise keeles Prantsusmaast ja oma kodulinnast. Õpetajad tõlkisid lastele kogu jutu eesti keelde. 

Hiljuti külastas Tanya jälle Eestit, seekord tuli ta koos oma sõbraga, kellele soovis siinseid paiku näidata. Tanya käis külas ka Mudila lasteaias, et näha talle armsaks saanud Linnupoegade rühma lapsi, kellest praeguseks on saanud koolieelikud. Seekordse külaskäigu ajal saigi teoks intervjuu Tanyaga.

Tanya, kuidas sa end tundsid, kui said teada, et sind ootab ees reis Eestisse?

Olin väga elevil, sest ma ei olnud kunagi nii kaua kodust eemal olnud. Tahtsingi tulla ja pikemalt elada just sellises riigis, kus on lumi ja erinevad aastaajad.

Kas sa olid enne midagi Eesti kohta kuulnud? Milliste ootustega tulid?

Ausalt öeldes ei olnud ma Eestist midagi kuulnud. Samuti nagu Lätist ja Leedust. Põhjus on ilmselt selles, et olin geograafiatundides väga laisk.

On sul meeles, millised olid su esimesed muljed kohale jõudes? 

Mäletan, et olin tohutus hämmingus talvest ja lumest. Algusest peale tundsin, et Eesti on hea riik. Siinsete inimeste puhul jäi esimese asjana silma, et nad ei naerata üldse ning neil on väga hea riietumisstiil.

Mis sulle Eestis kõige rohkem meeldis, ja mis kõige vähem? Millest sa siin kõige enam puudust tundsid?

Kõige rohkem meeldisid mulle loodus, meri ja metsad, aga ka Tallinn, Tartu, Eesti saared ja kõik teised paigad, kus mul õnnestus käia. Näiteks oli mul võimalus külastada Aegna saart ja Saaremaad. Mulle meeldis väga näha erinevaid aastaaegu: lumist ja pimedat talve, lilli täis kevadet ja päikselist suve, kui väljas oli peaaegu kogu aeg valge. Aastaaegadest jäigi mul ainult sügis nägemata. Ma ei oska välja tuua konkreetseid asju, mis mulle ei meeldinud, kuid vabatahtliku teenistuse teisel kuul esialgne elevus kadus. Tundsin, kui külm siin Eestis võib olla! Samuti oli harjumatu, et inimesed ei naeratanud ega olnud nii avatud suhtlejad, nagu ollakse minu kodumaal. Pikapeale sain aru, et see ei tule silmakirjalikkusest, vaid on ehtne ja siiras, ning harjusin sellega.

Milline tundus sulle Mudila lasteaed, õpetajad ja lapsed?

Linnupoegade rühma lapsed ja õpetajad võtsid mind väga soojalt vastu. Samal ajal mõtlesin, kuidas küll eesti keelest aru saada. Ma ei saanud alguses tõepoolest mitte millestki aru! Sisimas aga tundsin ja teadsin, et vabatahtliku aeg tuleb tore kogemus. Alguses ei rääkinud ma teiste õpetajatega kuigi palju, aga mida aeg edasi, seda loomulikumalt suhtlema hakkasime. Meist said head sõbrad ning minu mentor Anna-Maria ning Triinu-Liis ja Eeva olid suurepärased!

Millega oli sul lasteaias ja Eestis üldse kõige raskem harjuda?

Kindlasti sellega, et ma ei tundnud end keelebarjääri tõttu 100% kaasatuna ega saanud alati lastest aru. Lõpuks leidsin lasteni jõudmiseks teised viisid: joonistasime ja meisterdasime koos nendega palju, mis on suurepärane viis suhelda. Joonistades või mängides ei peagi keelt valdama, sest kõik saavad üksteisest tegevuse käigus aru.

Õppisid lastelt ka päris palju eestikeelseid sõnu ning kuue kuu pärast said lihtsamad jutud juba eesti keeles räägitud. Millised sõnad olid sinu jaoks keerulised, millised lihtsad või naljakad?

Mulle tegid paljud sõnad nalja, näiteks „ükssarvik“, „puu“, „mesi“, isegi „aitäh“ – neid sõnu on palju! Sõna „hobune“ oli minu jaoks raske ja läks kogu aeg meelest ära. Bussiga sõites püüdsin meelde jätta lauset „Järgmine peatus on …“, aga see ei jäänud mulle kuidagi meelde. Eesti keel on nagu pingpongipall – sõnad on kas väga pikad või vastupidi, väga lühikesed. Eesti keelel on minu arvates väga ilus ja armas kõla.

Mis on meie lasteaedade suurim erinevus võrreldes Prantsusmaa lasteaedadega?

Sellele küsimusele on raske vastata, kuna mu ainus kogemus seoses Prantsusmaa lasteaedadega jääb minu enda lasteaiaaega. Võin öelda, et Eesti ja Prantsusmaa lasteaiad on väga erinevad. 

Mulle meeldis, et Eestis on lastel lasteaias palju iseseisvust ning neil lastakse endal palju otsustada ja valida. Tänu sellele saavad lapsed tegutseda, avastada ja õppida palju sujuvamalt. Samuti avaldas muljet, et lastel on väga kindel päevakava ja rütm ning kõik teavad täpselt, milliseid tegevusi päev sisaldab. Prantsusmaal ootavad lapsed palju rohkem õpetaja juhendamist ega toimeta iseseisvalt.

Ka tegutseb Eestis lasteaias palju mitmesuguseid huviringe, näiteks robootika, tants, inglise keel jne. Prantsusmaal sellist võimalust pole. Meeldis, et enamasti on lastel kuni kooliminekuni sama rühmaõpetaja. Prantsusmaal muutuvad õpetajad igal aastal. Mind üllatas, et mitu last rühmast oskasid nii hästi inglise keelt. 

Kas julgustaksid ka teisi noori Eestisse vabatahtlikuks tulema ja mida sa neile oma kogemuse põhjal soovitad?

Kindlasti julgustan – Eesti on väga võluv riik! Mina ja teised vabatahtlikud, kes me koos Eestisse tulime, oleme väga rahul, et otsustasime just siia tulla. Soovitan kõigil, kes Eestisse tulevad, külastada siin võimalikult paljusid kohti.

---

KOLLEEGI PILGUGA

Triinu-Liis Kindel, Linnupoegade rühma õpetaja:

Tanyast sai meie rühmas täiesti asendamatu liige. Mina ise alles alustasin sel ajal rühmas uue õpetajana ja tema oli minu kõige suurem toetaja. Keelebarjäärist hoolimata tundis ta alati ära, kui oli vaja sekkuda ja appi tulla: nii lastele, kellel omavahel arusaamatusi tekkis, kui mõnikord ka mulle, kui näiteks hommikuringis või mõnes teises tegevuses olukord natuke käest läks. Mulle meenub, et kui olin esimesi nädalaid rühmas, õpetas ta lastele vaikusemängu, mida ta ise kutsus „King of Silence’i“ mänguks. Mängu mõte oli selles, et kes teatud aja kõige vaiksemalt suudab olla, on võitja ja vaikusekuningas. Veel on meelde jäänud, kuidas ta kleepis eesti keele õppimiseks ja lastele prantsuse keele tutvustamiseks kõigi esemete külge rühmas sildi, millel oli sõna eesti ja prantsuse keeles. Nii oli terve rühmaruum lõbusaid sildikesi täis. Sellest oli juba juttu, et Tanya joonistas ja meisterdas koos lastega palju. Lisaks mängis ta nendega õues liivakastis ja tegi seda nii toredasti, et mäng ei tahtnud kuidagi lõppeda. 

Minu arvates võiks selliseid noortevahetuse programme rohkemgi olla, sest need toovad toredaid ja huvitavaid inimesi lasteaedadesse.