Leian, et mitteõppivate ja -töötavate alla 18-aastaste noorte suunamine õigele teele on tänuväärne ettevõtmine. Samas ei või seadust muutes ära unustada ka teisi õppijaid, õpetajaid ning koolijuhte. On ju teada, et süsteemi ühe osa muutumisega võib muutuda kõik.

Seadusemuudatuse valguses probleem laieneb – keskne küsimus on tulevikus see, kuidas õppureid motiveerida, et motivatsioonipuuduses noori veelgi ei lisanduks. Eesti Vabariigi haridusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus on öeldud, et õppimine on kuni 18-aastase noore kohustus. Praegu on eelnõu fookuses eelkõige riskinoored ehk mitteõppivad ja -töötavad ja madala õpimotivatsiooniga noored. Probleemide juured peituvad aga sageli varasemates haridusastmetes.

Selles artiklis soovin rääkida sisemisest ja välisest motivatsioonist nii enda elu- ja töökogemusest kui ka teadustööst lähtuvalt.

Isiklik kogemus: sisemine ja väline motivatsioon toimivad koos

Toon kõigepealt näite sellest, kuidas minu kallis vanaema toetas lapsena minu sisemist ja välist motivatsiooni õppimisel.

Minu vanaema kordas mulle lapsena sageli kahte asja: 

1. „Õppimine on lapse töö“;
2. „Kui sa korralikult ei õpi ega käitu, siis saadetakse sind erikooli.“ (Minu õppimine ja käitumine oli eeskujulik.)

Vanaema hoolitses ka selle eest, et mul oleks kooliasjad korras, kõik õpitud, ja vajadusel aitas mul õppida. Hea tunnistuse eest sain temalt preemia. Ilma vanaemata ei oleks ma see, kes olen. Vanaema väärtustas haridust üle kõige. Tal endal polnud sõjaaja noorena võimalik pärast keskkooli edasi õppida, aga ta luges väga palju raamatuid.

Kutseõppe noortel napib motivatsiooni rohkem kui üliõpilastel

Töötasin aastaid tagasi kutseõppeasutuses ja kirjutasin sel ajal oma magistritööd. Valisin toona uurimisteemaks kutse- ja kõrghariduse õppurite motivatsioonilised orientatsioonid. Värskelt ülikoolipingist kutseharidusse tööle läinud õpetajana üllatas mind kutseharidust omandavate noorte silmanähtavalt madalam õpimotivatsioon, kui olin näinud ülikoolis. Pidin noore õpetajana klassi ees tõsiselt pingutama ja igasuguseid õppemeetodeid kasutama, et õpilaste tähelepanu köita. Samal ajal võis ülikoolis mõni õppejõud tudengitele lihtsalt teksti ette lugeda ja kogu auditoorium kuulas vaikides.

Uurisin põhjalikult Deci ja Ryani enesemääratlemise ehk isemääramise teooriat, mis on makroteooria motivatsioonist (vt joonis).

Minu magistritöö aastal 2002 näitas, et motivatsiooni puudumist oli rohkem kutseõppe tasemel õppijatel kui üliõpilastel. Kutseharidust omandavad noored olid vähem motiveeritud õppima, neil nappis ka sisemist motivatsiooni. Kõige ennastmääratlevamaid motivatsioonivorme kogesid minu uuringu põhjal ülikoolide magistrandid.

Magistritöö näitas, et 18–21-aastastel noortel oli nii kontrolliorientatsiooni kui ka motivatsiooni puudumist ehk impersonaalset orientatisooni rohkem kui vanematel õppuritel. Sisemist motivatsiooni oli 30–49-aastastel rohkem kui 18–21-aastastel. Teooria ütleb, et väline motivatsioon muutub ajaga sisemisemaks ehk internaliseerub.

Kutseõppeasutuses õppivatel noortel oli madalam enesehinnang ja nad olid eluga vähem rahul kui kõrgharidust omandajad. Erinevused ei olnud suured, kuid olid statistiliselt siiski olulised. Uuringu kriitikana võib nimetada väikest valimit (kokku 306 õppurit vaid Tallinna õppeasutustest). Uuringu läbiviimisest on möödunud 22 aastat.

Seaduseelnõus on tähtis läbi mõelda nii välise kui sisemise motivatsiooni küsimus.

Enesemääratlemise teooria valguses on Eesti Vabariigi haridusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus tarvis väga põhjalikult läbi mõelda õpilaste arengu ja õppimise toetamine, sealhulgas tugimeetmete rakendamise tingimused ja kord. 

Pean silmas, et läbi tuleb mõelda nii võimalikud sisemised kui ka välised motivaatorid, sest kõnealune seaduseelnõu eemaldab ise ühe olulise välise motivaatori: võimaluse haridussüsteemist enne 18-aastaseks saamist välja kukkuda.

Enesemääratlemise teooriast lähtuvalt väidan, et kui kuni 18-aastast õpilast ei saa enam gümnaasiumist ega ka kutseõppeasutusest välja arvata – isegi kui tal on olulised õppevõlgnevused või ta käitub teistele ohtlikult –, võetakse kõikidelt õpilastelt ära üks võimalik väline motivaator hästi käituda ja õppimisel pingutada. 

Õpilased vajavad piire

Väga oluline on analüüsida, millised on tulevikus tugimeetmed ja õpilaste mõjutusmeetmed, et kaitsta kõiki õpilasi, õpetajaid ja koolitöötajaid ning ennetada koolivägivalda. Kuidas tagada siiski õppimiskohustus, kui õpilasel sisemist motivatsiooni ei ole ja tugimeetmed pole aidanud? Madala õpimotivatsiooniga noorte hulgas on psüühikahäiretega, sealhulgas sõltuvusprobleemidega noori. Nende hoidmine koolis ja õpilaskodus võib viia teiste noorte halvale teele ahvatlemiseni.

Kuidas tagatakse seaduseelnõuga kõikide õpilaste õigus turvalisele õpikeskkonnale? Nii õpilaste kui ka õpetajate sisemine motivatsioon on võimalik vaid keskkonnas, kus on head ja turvalised suhted, inimene tunneb end kompetentsena ja tajub, et tal on valikuvõimalused. Kusjuures üks aktsepteeritav valikuvariant võiks olla ka noore (ajutiselt) tööturule siirdumine.

Kui õpilane teab, et ta püsib väga paindlikul viisil igal juhul koolis, mis teda sunnib end kokku võtma? Kas tal ei peaks siis olema kohustus vastutada oma tegude või tegematajätmiste eest? Näiteks võiks olla tagajärjeks vajadus vahetada õppeasutust, liikuda gümnaasiumist kutseharidusse või vahepeal tööle. Osa õpilasi vajab väga selgeid piire. Nii suur paindlikkus koolis ei valmista noori ette tulevaseks töökohaks, kus tuleb õigel ajal kohal olla, vastutust kanda ja pingutada.

Sisemine ja väline motivatsioon ei välista teineteist

Olen uurinud Eesti Kutse- ja Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) analüütikuna ka ülikoolitöötajate sisemist ja välist motivatsiooni. Seegi uuring näitas, et sisemine ja väline motivatsioon ei vastandu teineteisele.Sisemine ja väline motivatsioon on omavahel teatud määral seotud. 

Eesti ülikoolitöötajate uuringu üks huvitavamaid tulemusi oli, et kõige kõrgema sisemise motivatsiooniga töötajad väärtustasid kõige kõrgemalt ka välishindamist. Välishindamist kui välist kontrollimehhanismi väärtustasid kõige kõrgemalt haridusjuhid.

Haridusseaduse muutmisel on tarvis vaadata seadustele otsa: millised õpilase välise ja sisemise motivatsiooni suurendamise võimalused tagatakse haridusjuhtidele.